Stabiilsus versus ettearvamatus

Vikerraadio debatt andis võimaluse aru saada, milline president võiks olla Indrek Tarand või Toomas Hendrik Ilves. Kohe alguses oli selge, et Ilvesega jätkuks teatud stabiilsus ning puuduksid piinlikud episoodid. Tarand alustas saadet keskerakondliku kibestumisega, mis pani küsima – kas ta on küps kandideerima presidendiks?

Vabariigi president peab olema oma rahva eestkõneleja ja teenäitaja. Ta võiks aidata leida vastuse küsimusele, mis on Eesti tee kümne, viiekümne aasta perspektiivis?

Viis aastat tagasi oli Ilvese suhtes suur ootus. Aastaid hiljem valitseb justkui tühjus ja uue ootuse puudumine. Sisepoliitikas on Ilves olnud pigem tagasihoidlik, täites küll vajalikud rollid, kuid enamaks jääks nagu puudu tahtest ja suutlikkusest.

Välispoliitikas oli kindlasti eredaim hetk Vene-Gruusia sõda, kus Ilves näitas tugevat Eesti selgroogu. Ilvese välispoliitiline võimekus on tugevam kui see, mida ta on suutnud siiani esitada.

Saates võttis Ilves endale olulised ülesanded järgmiseks viieks aastaks: olla avatud debati ning haldusreformi eestvedaja. Mõlemad on Eesti tuleviku kujundamise seisukohalt ülivajalikud rõhuasetused.

Tarandi esitluses oli ebakindlust ja läbimõtlematust. Näiteks: õigem olnuks Savisaarel lasta sooritada kuritegu, siis oleks saanud ta võlla saata. Arusaamatuks jäi, miks peaksime tegelema tagajärgedega ja mitte ennetama ohtu riikluse põhiväärtustele?

Tarand kordas ka, et tema kaitseb nõrgemaid. Kuid kes on see nõrgim – laps, kes peab käima ebanormaalsetes tingimustes lasteaias või hoopis Keskerakond? Aktsiooni «Raha lasteaedadele» patroonina oleks olnud juba ammu aeg võidelda tegelike nõrgimate eest.

Tarand võttis presidendiks saades ülesandeks pidada rohkem debatte erakondlaste vahel ja riigikogus poliitikate kujundamisel. See oleks päevapoliitiku rolli võtmine. Pigem tuleks luua võimalusi tavakodanikul poliitikas kaasa rääkida.

HINNE DEBATILE:

TARAND 3

ILVES 4

Lugu avaldatud: 22.08.2011, Postimees

Kontrollitud demokraatia oht

Kaks aasta tagasi jõudsin järeldusele, et Eesti liigub nelja erakonna suunas (vt. PM
21.07.2009 - http://www.postimees.ee/144025/kulliki-kubarsepp-neljaparteiline-eesti/). Pool
aastat hiljem hakati seda isegi uskuma ja märtsikuised parlamendivalimised kinnitasid oletust.
Vähem erakondi Riigikogus võimaldab enam tähele panna, mis toimub erakondade sees.

Viimastel nädalatel avanenud sissevaade IRL-i probleemidesse pole ju üllatus. Hea vähemalt,
et selles erakonnas on veel inimesi, kes püüavad poliittehnoloogilisele masinale vastu
hakata. Eesti erakonnad on aastate jooksul jõudnud ummikusse just tänu ülipüüdlikule
kontrollimehhanismile. Tulemuseks on väikesed eesmärgid, mis toovad tulu kitsale
kildkonnale, kuid mitte Eestile tervikuna. Eesti oht on sattuda kontrollitud demokraatia lõksu.

See on Eesti poliitilises kultuuris süvenev tendents. Toimuvad küll valimised, millele eelneb
näiline vaba kampaaniaperiood. Valijaid võlutakse lihtsate rahaliste lubadustega. Erakonnad
ise on järjest suletumad, nad edutavad vaikivat kuulekust, mitte iseseisvust.

Eliit väldib arvamusliidrite kaasamist igapäevapoliitikasse, nähes viimastes
konkurente. Koondatakse küll uusi lihtliikmeid, kellelt arvamusi ja iseseisvust ei oodata, vaid
nad muudetakse varakult poliitiliste tagatubade pantvangideks ehk hääletusmasinateks.

Veel enam püüab poliitiline eliit välistada uute jõudude teket. Olgu need poliitilised või
rahvaalgatuslikud, sest neis nähakse samuti sobimatut konkurentsi. Kõige valusamalt on
reeglid paika pandud erakondade rahastamise kaudu, mis ahistab selgelt võimalikke uusi
tulijaid.

Kontrollitud demokraatia toimib ka esindusorganites. Jah, poliitiliste jõudude omavahelised
lepped peavad eksisteerima ning tuleb täita ühiselt seatud eesmärke, kuid selle raames
pole arusaadav saadikute suukorvistamine. Sõltumatult mõtlevad saadikud on järjest
haruldasemad. Kunagi sai Tallinna linnavolikogus tavaks roheliste ja punaste kirjapulkade
kasutamine, et anda märku, kuidas hääletada. See haigus süveneb kõigil tasanditel.

Erakonna eliidile vajalik alluvussuhe pannakse paika ka Toompeal. Tulevased noorpoliitikud
võetakse riigi palgale, minimaliseerides teadlikult erakondade keskkontorite palgafonde.
Poolpoliitiku ehk nn broileri staatuse saanud mehitatakse komisjonidesse ja antakse
sümboolseid toole klausliga – nüüd oled meie poolel, sul on töö, vastutasuks kuuletud
vaikivalt. Sama püütakse teha ka kogenenumate poliitikutega.

Kontrollitud demokraatia süvenemine killustab ühiskonda, hävitab aadetel põhinevad
väärtused ning seab kahtluse alla rahvusriikluse olemuse, mis väikerahva jaoks on suur
risk. Kui inimesed tunnevad end täisväärtuslike kodanikena on neil soov ja valmidus oma
demokraatiat kaitsta. Praegu on inimesed segadusse aetud, sest väärtused enam ei toimi,
toimib kontroll, mida tihti rakendatakse hirmu- ja sõltuvusmehhanismide kaudu.

Kadunud Enn Soosaar osutas: raske on väärtuspõhiseks pidada ühiskonda, kus enamik
jagab JOKK-mentaliteeti ja nõustub väga paljudel puhkudel sohitegemisega ning vaatab
saamahimule läbi sõrmede. Arusaamale „kel jõud, sel õigus“ aitab kaasa kodanikuühiskonna
nõrkus, ehkki just kodanikujulgus peaks suutma pakkuda alternatiivi massipsühhoosile.

Mittetulundusühingud moodustavad inimesed, kes tahavad ühise eesmärgi nimel
panustada. Liikmed on eelnevalt ühiskonnale juba midagi andnud ning omandanud
väärtuslikke kogemusi. Kontrollitud demokraatias seevastu vajatakse midagi muud – klakööre ehk odavaid ja hõlpsalt manipuleeritavaid valijaid. Vaja on aktiivsemat kodanikuühiskonda, kes vigu märgates annab neist häälekalt teada ning annab oma panuse ka õiges suunas liikumiseks.

Võlusõnad on tahe ja vastutus. Poliitiline tahe vastutada nii kodaniku kui erakonna
seisukohalt. Kas tahame jätkata demokraatliku ning iseseisva riigina, mitte end ise
nõrgestada? Kui „jah“, siis peame ise eneses suureks kasvama. Peame näitama allumatust
massipsühhoosile ning otsima lahendusi, mis põhineksid aadetel ja väärtustel.

Tuleb osata julgelt öelda „ei“ ebanormaalsele ning vajadusel trotsida tagasilööke selle eest, et
oled olnud julge. See kasvatab inimest. Ajalugu on näidanud, et manipulaatorid ühel hetkel
kukuvad. Et nad kiiremini kukuksid, selleks on vaja julgetel ja tegusatel inimestel enam
kokku hoida.


Avaldatud:
Postimees, 11.08.2011

Stroomi mets vajab päästmist!

Põhja-Tallinna pärl on Stroomi mets, ametlikult Merimets. See pole üldse kaugel Kesklinnast ja siinsamas on ka Haabersti ning Kristiine, kust käivad tuhanded elanikud metsas ja rannaalal sportimas, pere või sõpradega jalutamas ja loodust nautimas. Stroomi on kui aastaringne kuurort.

Esimene mure on prügi. Peale grillimist või tšillimist jääb olmeprügi inimestest tihti metsa alla maha ja mõned kummaliselt emad mängivad seal hiljem oma lastega. Tekivad ka ulatuslikud prügikolded, milleni 7.mai koristustalgutel ei jõutud.

Prügiprobleemi saab leevendada suurema hulga konteinerite sinna paigutamisega. Loomulikult peame koputama ka endi ja kaaskodanike südametunnistusele, et mõtlematu lagastamine lõpetataks.

Stroomi mets vajab abi, et olla elujõuline ja pakkuda turvalist keskkonda. Ilma abita võib metsa olukord 20-30 aasta pärast nii palju kannatada, et oleme hindamatust väärtusest ilma.

Esimene mure on prügi. Peale grillimist või tšillimist jääb olmeprügi inimestest tihti metsa alla maha ja mõned kummaliselt emad mängivad seal hiljem oma lastega. Tekivad ka ulatuslikud prügikolded, milleni 7.mai koristustalgutel ei jõutud.

Teine suur risk on tuleohtlikkus. Metsa ääres, rannapoolses küljes on mitu grillimiskohta, kus on märgid, et mujal tuld teha ei tohi. Tegelik vajadus lõkkekohtade järele on vähemalt viis korda suurem.

Seega tuleks turvalisi tuletegemise kohti juurde luua. Metsas on lagedaid alasid, kuhu võiks lõkkeplatse teha. Inimesed on harjunud metsalagendikel käima, kuid siis tehakse tuld omaalgatuslikult ja see on ohtlik.

Looduslikult ohustab metsa soostumine. Kraavid on umbes ja ajavad vett üle ka peale väiksemat vihmasadu. See on halb nii metsa tervisele tervikuna kui ka ebameeldiv külastajatele. Kiiremas korras tuleb ka üle vaadata kraavide olukord ning teha kraavivõrgustik korda.

Metsa ja eriti puude tervislik seisund on halb. Metsal puudub pidev hooldaja. 2009. aasta novembrikuu tormikahjustused on siiani näha. Väidan, et see on ohtlik inimestele, eriti lastele. Samuti soodustab see puuhaiguste teket ja levikut.

Stroomi mets vajab kindlasti metsa- või pargivahti, kes oleks oma ala spetsialist. Tema ülesanne peab olema metsa tervisel silma peal hoida ja seda tervendada. Samuti võiks ta korraldada metsaelu turvalisust üldisemalt.

Mureks on ka üldine turvalisus ehk inimeste poolt loodud ohud nagu röövlid, riiukuked, narkomaanid ja „liputajad". Nii tiheda külastatavusega ja laste mängumaaks kujunenud metsas ei tohiks see mingil juhul nii olla.

On noori, kes end metsas "pilve tõmbavad" või täis joovad ning möödujaid hirmutavad. Lihtsalt lusti pärast. On olemas kohti, kus võivad toimuda teismeliste omavahelised võimumängud, toimub füüsiline piinamine jne.

Vaja on politsei ja/või mupo jalgsipatrulli. Ei piisa sellest, et patrullautoga sõidetakse kõvakattega teedel. Metsas on vaja füüsilist kohalolekut. Samuti saaksid eelpoolmainitud organid silma
peal hoida iseeneslike lõkkekohtade tekitajatel.

Endiselt valitseb teadmatus metsa tuleviku suhtes. See on üks päris vana mure nii paljudele kohalikele kui ka naaberlinnaosade inimestele. Põhja-Tallinna üldplaneering näeb ette Põhjaväila läbiehitamist Merimetsast. Pelgulinna Seltsi poolt on kogutud üle 6500 allkirja, et metsa säilimise eest seista. Selget vastust pole keegi saanud.

Kavandatakse ka uut elurajooni praegusele Hipodroomi alale. Uusarendus tõstab metsa koormust veelgi ja nõuab linnale veel enam pingutusi meile olulise roheala säilitamiseks.

Tuleb tulla vastu elanike tahtele, sest nemad maksavad linnale makse ning loovad sellega linnas elamisväärse ja edumeelse keskkonna. Nad vajavad kohta, kus lõõgastuda ja loodust nautida.

Põhjaväila osas on lahendus olemas. See võiks suubuda Sõle tänavale, mis ehitati juba omal ajal nii lai ja varuga laiendada teed nii, et tulevikus saaks välja ehitatud suurtele koormustele vastav suue Haabersti-Paldiski suunas. Eeldus on juba seegi, et liikluskoormus Kopli poolsaare tööstuse juurde ja tagasi on tunduvalt vähenenud võrreldes möödunud aegadega.

Olen tähelepanekud edastanud Tallinna linnapeale ja Põhja-Tallinna linnaosa vanemale ja halduskogu liikmetele. Loodan saada vastused Stroomi metsa majandamise kava kohta ning asutakse peagi tegudele.

Merimets peab säilima ja ta vajab selleks abi. Põhja-Tallinn on tänu metsale unikaalne koht terves Tallinnas. See on väärtus, mida Põhja-Tallinn ja linn peaksid säilitama koostöös arendajate ja kohalike inimestega.

Lugu avaldatud: Delfi, 19.05.2011 (http://eestielu.delfi.ee/eesti/tallinn/pohja-tallinn/elu/stroomi-mets-vajab-paastmist.d?id=46246837)