Lõpetage väärkampaania!

Alates riigieelarve kärbete vajalikkuse tajumisest on alanud koondamiste kampaania, kus iga asutuse juhtkond püüab end üle trumbata suurema koondatavate numbriga. Kuid see on väär tegevus!

Senistest lubatud arvudest:
Rahandusministeerium - ca 68 inimest.
Rahvusooper - ca 30 inimest.
Maksu- ja tooliamet - ca 200 inimest.
Haridus- ja teadusministeerium - 15 inimest.
Sotsiaalministeerium - 16 inimest.
Siseministeerium koos oma allasutustega - ca 1000 inimest.
Ja see rivi pole kindlasti ammendav.

Eesti on väikeriik, kellel on väike majandus. Tänu väikesele majandusele on meil ka teatud eelis. See tähendab, et väikesel majandusel on lihtsam kurssi muuta, kui asjad päris rappa kipuvad minema.

Samas peame teadma, et iga majanduskeskkonna liige, sh iga töötaja, tagab majanduse toimimise ja selle edukuse. Reaalsus on ju see - kui pole tööd, pole ka raha; kui pole raha, siis pole ka poodi asja. Ka lapsed pole enam koolis, vaid otsivad koos vanematega teenimisvõimalusi. Töötute arvu kasvades kasvab kuritegevus, mida enne tänast võib öelda oli talutavas seisus.

Ja tule taevas appi siseminister Pihli avaldusele, kui mitte öelda korraldusele, et koondada tuleb ja seda ilma kompensatsioonita. Tavainimestel pole kontodel kümnete ja kümnete tuhandete kroonide väärtuses varusid. Jääb ka õhku rippuma küsimus - kas Pihl ikka kuulub sotsiaaldemokraatide ridadesse?

Lahendus oleks see, kui inimesed jääksid oma ametikohtadele. Ajutiselt tuleks külmutada palgad, mille peaksime üldkokkuvõttes üle elame. See tähendab vaid seda, et raha hulk turul jääb enam-vähem samaks. Selle all peab turg ümber orienteeruma hinnapoliitikas, sest kõrget hinda ei jõuta enam maksta ning tootma peab hakkama säästlikumalt. See kõik aitab kaasa hindade langemisele.

Ümber tuleb vaadata koalitsioonileping, kus on erinevaid ja mitmeid maksumuudatusi kergekäeliselt jagatud. Samas ei tohiks lapsed - meie tulevik - hooletusse jääda ning nende sündimist ja arengut tuleb toetada. Seda kasvõi sellepärastl, et meie rahvaarv vaatamata suurekõhulisele tänavapildile ei kasva, vaid siiski kahaneb.

Koondamised võivad tõesti teatud ajahetkel vajalikud olla. Näiteks, kui enam mingeid ametikohti vaja pole, mis tavaliselt tulevad funktsioonide vähendamisest või ülesannete ümber jagamisest erinevate olemasolevate inimeste vahel. Tänase koondamiskampaania puhul küsiksin, et kas riik on võtnud endale liiga palju ülesandeid. Õigem oleks täheldada, et riik tunnistab - ta ei saa põhikohustustega oma rahva ees hakkama. On nii? Või tegutsetakse kaalutlemata ja emotsionaalselt?

Inimene pole nukk, kellega nii lihtsalt võib mängida. On tööd - ei ole tööd. Küsimus on meie väikerahva kvaliteetses püsimajäämises (esialgu siis püsimajäämises, järgmine samm oleks suurenemine), mis tähendab haritud, ettevõttlikku ja positiivsete ellusuhtumistega kodanikkonda. Koondamiste propagandalaine ei mõju kuidagi sellele eesmärgile positiivselt. Lõpetage väärkampaania!



Kasutatud allikad:
* EPL Onlinest on välja nopitud arvulised näitajad.
* Eestil rahvaarv väheneb 2060. aastaks 15 protsenti (ERR portaal).

Enneolematu öölaulupidu

Eile õhtul kella üheksast kuni tänaste varajaste hommikutundideni toimus öölaulupidu "Märkamisaeg". Teema eesmärk oli panna meid endi üle mõtlema. Mõtlema meie riigi kui isikliku elu üle. Tore oli vaadata noorte suurt-suurt hulka. Need olid peamiselt noored, kes just sel perioodil eostatud said. Inimestel olid käes lipud - nii sini-must-valged kui Georgia lipud. See oli südantsoojendav vaatepilt. Ning rahvast oli tohutult. Tavapärastelt laulupidudelt ei meenu nii arvukat publikumi.

Muidugi olid ürituse naelaks need laulud, mis just ette kantud "Laulval revolutsioonil". Alo Mattiisen oli uskumatu mees, kes tänaseni suudab ühendada rahva lauluga kui haarama üksteisel käest kinni hoidma. Tõnis Mägi ja Ivo Linna on samuti võtmeisikud, kelle vastu nende laulude puhul ei saa. "Koitu" lauldi kogunisti kaks korda järjest.

Mulle meeldis ka presidendi kõne. Parajalt rahvuslikkust ning iseseisva riigi kui väärtuse meeldetuletamist.

Positiivne oli seegi, et pidu oli alkoholivaba. Muidugi leidus üksikuid inimesi, kes olid eelnevalt kuskil end täis joonud või narkouimas, kuid neid oli võrreldes kogumassiga vähe ning nad lõbutsesid peamiselt omaette, peamiselt tantsides.

Natuke mõned asjad panid muretsema ka. Näiteks Keskerakonna laimukampaania öölaulupeo kohta päädis sellega, et nad jagasid terve öö heeliumiga õhupalle, millel oli Tallinna embleem kõrvuti Rahvarinde logoga. Selge tunnus, et linna ja partei rahakott on segamini. Sama loogikaga jagati väikseid lipukesi. Selle asemel oleks võinud lisada paar bussi kesklinnast lauluväljakule. Mina sõitsin küll sellise bussiga, mis algpeatuses sai puupüsti rahvast täis. Paljud jäid järgmist ootama.

Kava poolest võiks seda öelda, et vaheklipid olid liiga pikad, mille heli kaugele ei jõudnud. Laulude valik oli enam-vähem, mõned olid veidi nö ülearused, st et neid oli raske kaasa laulda. Murelikuks tegi presidendi äkiline haigestumine, mis arvatavasti viis selleni, et ta tuli kõnet pidama tunni võrra hiljem lubatust. See muutis väikelaste vanemad murelikuks, sest nad soovisid väga presidenti kuulda, kuid lapsed olid väga unised. Mina oleksin külalised Georgiast pannud enne või peale presidendi kõnet. Paraku juhtus neile viimane positsioon peale rahvuslikku kava. See aga tähendas seda, et rahvas läks poole pealt laiali, mis polnud eriti meeldiv vaatepilt.

Meelsus väljakul oli sõbralik. Eelpool nimetatud laulude puhul lauldi agaralt kaasa. Kuid meelsus polnud päris see, mida ootasin. Ootasin ülevoolavust. Aga võib olla oligi hea, et liigsed emotsioonid puudusid.

Hoolimata väikestest viperustest arvan, et Eesti vajas sellist üritust. Eriti arvestades tänast rahvusvahelist olukorda. Peame aeg-ajalt tundma ja väärtustama iseseisvust ja vabadust. Selleks sellised peod on ainuõiged. Selge on see, et analoogseid üritusi saabki korraldada pika aja tagant, mitte igal aasta või isegi iga kümne aasta järel.

Tänan korraldajaid ilusa öö eest!

Eesti, Eesti ela sa!

Eesti rahvas võtles ise vabaks

Eesti riik, vabadus ja kodanikuuhkus seostuvad alati meie lipuga. Ning lippu saame uhkelt rinnal kanda just vabal ja iseseisval pinnal. Homme on 20. august, mil tahaks vapral meelel ja kindlal häälel laulda:

"/.../ Sinine ja must ja valge
kaunistagem Eestimaad /../"
Kuid mingi okas on rinnas, mis takistab laulmast kindlal ja tugeval häälel. Ja neid okkaid on isegi mitu.

Kõige suurem okas on demagoogia, mida viljeletakse taasiseseisvumispäeva puhul. Edgar Savisaar tuli välja teatega (ma ei tihka tema blogi linki siia panna), et tema ja ainult tema hoidis ära relvakonflikti 90. aastate alguses. Ja seda 13. augustil, mil sõda Gruusia territooriumil oli kestnud kuus päeva. Lisaks tuli Savisaar välja ideega avada Vabadussõja võidusaamas vabaduse väljakul tuleva aasta 20. augustil, sest ta peab seda päeva enda rahvuspäevaks. See arvamine on üdini väär. Vabadussõja võidusammas tuleks avada novembrikuu asemel hoopis 24. veebruaril, millal saime esimest korda vabaks, leian mina. Paraku pole tema ainuke poliitik või endine poliitik, kes 90. aastate alguse edu enda kontole kirjutada tahaks.

Olen gümnaasiumist kuni ülikoolini välja püüdnud selgitada ning tõestada, et taasiseseisvumise tõi rahva ühine ja ühtne tahe. See oli ehtne kodanikuliikumine, mille jõud taastas meie riigi iseseisvuse. Seda ei saanud mitte üks-kaks või isegi viis poliitikut isekeskis teha.

Savisaare noorem kuid mitte enam päris noor kolleeg Evelyn Sepp lisas vürtsi juurde, kui teatas, et 19.augustil korraldatav Öölaulupidu pole parim viis tähistada nii vabariigi 90. aastapäeva kui taasiseseisvumispäeva, sest 30 protsenti elanikkonnast ei teadvat asjast midagi. Selle 30 protsenti moodustab kindlasti suurel määral muukeelne elanikkond, kes jälgib infotulva läbi venekeelsete meediakanalite, kus kindlasti ei räägita Eesti rahva tähtpäevadest, vaid edastatakse suure naaberriigi propagandat. Sepa avaldusest kumab läbi pingutatud vajadus välja tulla igasuguste etteastetega, mis pälviksid vaid üht eesmärki – ise end enam objektiivide ette saada.

Ma isegi tundsin kaasa Sepale, kui ta istus asjatundjate Liigi, Laari ja Helme vahel Gruusia erisaates ETV kanalil. Ta ei hoomanud üldse teemat, vaid lahmis nii ohtralt kui võimalik. Oli just möödunud ka Riigikogu erakorraline istung Gruusia toetava avalduse vastuvõtmiseks, kus neiu oli oma erakonnakaaslastega nõuks võtnud Venemaa rünnakuid Gruusia territooriumil sisepoliitiliseks madinaks pöörata. Paraku näitavad Sepa reaalsed valimistulemused seda, et kunstlik tegevus ei too edu – pinguta palju tahad.

Teine okas on seotud viimaste nädalate sündmustega rahvusvahelisel tasandil. Venemaa ohtlikkust ning kahepalgelisust oleme alati tunnetanud, kuid ümberringi ollakse nagu pimedad. Teatud valgus saabus Venemaa viimaste nädalate vägivallatsemise tulemusena Gruusias. Kuid ma olen niikaua ettevaatlik, kui pole näinud reaalseid tegevusi Venemaa taltsutamise suunas.

Putini ja Medvedevi duell on alles alanud. Medvedev on saanud presidendina hamba verele, kuid tugevam vere maitse on Putini suus. Kremlis käivat sõda 8. augusti rünnakute otstarbekuse üle. Loodan, et see sõda ei kujune võitluseks maa, naiste ja vasallide pärast, nagu see leidis aset muistsel ajal. Vastasel juhul peavad hirmu tundma kõik Venemaa naaberriigid, isegi Soome. Aga just naabrite allutamise tahe näib olevat Kremli peamine instinkt.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumine sai reaalsuseks tänu rahva ühistele pingutustele. Poliitikud ja erinevad liikumised said sellele protsessile kaasa aidata, kuid pole õige ega väärikas kogu au endale võtta. Seda südikust, tasakaalukust ja vaprust soovin ka grusiinidele, osseetidele ning abhaasidele, et vastu seista Venemaa propagandamasinale.

Hoidkem meie värve ning
„/…/ kostku taeva poole põrmust:
„Eesti, Eesti, ela sa!““.

_______________________________________

Soovitus: "Isamaalaulud" 2008. Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamiseks välja antavasse kogumikku „Isamaalaulud” on koondatud isamaaluuletusi erinevate põlvkondade kirjanikelt. Kogumikku väärtustab Vabariigi Presidendi pöördumine ning selle on kaunilt kujundanud Urmas Viik. (Allikas: Rahva Raamat)

Sõda pole lõppenud

Sõda, mis sai alguse Gruusias, pole läbi. Seda vaatamata asjaolule, et Saakašvili andis oma allkirja relvarahuleppele. Miks nii arvan?

Minu hinnangul pole selge, mis on täpselt Gruusia territoorium. Leppes on märgitud, et Venemaa peab välja viima oma väed Gruusia territooriumilt. USA välisministri Condoleezza Rice rõhutas, et väed tuleb viia välja kohe. Senised uudised näitavad, et Venemaa ei vii vägesid kuskile, hoopis nihutab neid vaikselt Thbilisile lähemale.

Tänane Gruusia territoorium hõlmab ka Lõuna-Osseetiat ning Abhaasiat. Venemaa seda ei tunnusta. Ning ka oma vägesid nad sealt välja ei vii. Selles olen ma päris kindel ning Venemaa kinnitab seda ka ise. Kummaline on lausa seegi, et nn vene rahuvalvajad olidki Lõuna-Osseetias need, kes ühtäkki moodustasid hoopis Venemaa sõjaväe üksuse. Rahuvalvajad nii ei tohi käituda. Seda tõdes ka eile Gruusia erisaates ETV-s Balti Venemaa Uurimiskeskuse direktor Vladimir Juškin.

Teiseks. Venemaad paraku ei saa usaldada ühegi leppe sõlmimise täitmises. Seda tõestab ainuüksi asjaolu, et heast peast teist riiki sõjaliselt provotseerima ei hakata. Selleks peab olema põhjus. Viimane näide Gruusia provotseerimisest, mis väljus lõpuks kontrolli alt. Lisaks võib tuua näite Eesti annekteerimisest, mille õigust polnud Venemaa küsinud kelleltki.

Kolmandaks, Venemaad ei saa jätta karistamata. Karistus ei pea olema sama füüsiline ja õudne kui nende endi käitumine. Karistus võib olla näiteks Sotšilt taliolümpiamängude korraldamise õiguse äravõtmine. Venemaa väljaviskamine ENPA koosseisust või vähemalt hääleõiguse äravõtmine. Viisavabaduse lihtsustamise plaanide katkestamine teadmata ajaks. Diplomaatiliste survete avaldamine ning inimõiguste rikkumiste agaram paljastamine Venemaal. Eks neid käike ole veel. Sõda enne ei lõpe, kui pole neist võimalikest karistustest vähemalt ühte rakendatud. Muidu Venemaa võtab sõjategevust Gruusias võiduna ning võib jätkata analoogse tegevusega Ukrainas, Baltikumis ning kasvõi liikuda enam Euroopa poole.

Venemaa vaatab Gruusiale ülevalt alla

Loen praegu viimaseid uudiseid Gruusia olukorra kohta ja mul on nüüd suured kahtlused rahuliku lahenduse suhtes. Päriselt ka. Thbilisis on mobiiliside katkenud. Strateegiliselt oluline linn Gori venelaste poolt vallutatud. Vene tankid liiguvad halastamatult Thbilisi poole. Väidetavalt 10-15 km kaugusel juba. Olen sõnatu ja kohati ka hingetu...

Päeval jooksis läbi kaks uudist. Medvedev keeldus vastamast Saakašvili telefonikõnele. See oli selge sõnum: "ptüi Gruusia". Teiseks, Venemaa keeldus vaherahuläbirääkimistest - "ptüi, Gruusia".

Kahjuks väljendab oma ükskõikset suhtumist Gruusiale reaalse abi pakkumise osas ka Lääne maailm. Mina kujutan ette, et NATO väed võiksid appi tõtata. Poliitiliselt NATO liikmesriikide seas on ju toetus Gruusiale olemas. Paraku pelgalt poliitiline toetus enam ei aita, arengud on liiga kaugele läinud. Venemaa tee on Gruusialt võimu võtmine ja praegusel hetkel nad selle ka saavutavad. Ja ÜRO kempleb poliitikutega. Tegutseda on vaja!

ENPA tasandil näen ma ette, et Venemaa visataks nõukogust välja. Selleks on andnud põhjust mitmed teemakäsitlused näiteks aprillisündmuste kohta. Mina arvan, et see oleks tõeline ja selge sõnum Euroopa poliitikute poolt, kuid ma kardan, et see jääb siiski sündimata. Ideaalis näen, et katsetama peab. Siin loodan südikust Eesti delegatsioonilt.

Rõõm on vaadata eestlaste toetusmiitinguid. Rahvast on enam ja enam koos. Gruusia lipud lehvivad kõrgel. Kui Eesti rahva toetus jõuaks ka Gruusia rahvani...

Hämmastama panevad muidugi ka teatud Eesti poliitikud. Näiteks ei üllata Keskerakonna suhtumine toimuvasse. Nende leping Putiniga on nende garant, nende arvates. Mõni neist vast tõesti arvab, et Putin tuleb vallutama ka Eestit ning neil on siis nö hea läbirääkimiste positsioon, sest neil on leping Putiniga. Aga võib olla seda nad ootavadki, et saavutada see püüdlus, mis oli silme ees 1989-1991 - saavutada autonoomsus Nõukogude Liidu koosseisus. ??? Ja kui nad nii tõesti arvavadki, siis usun, et neid veetakse väga-väga pikalt alt.

Homne Riigikogu eriistung paneb teatud poliitilised piirjooned paika. Loodan seda. Eesti on riik, mis oma nõu ja jõuga on aidanud Gruusial demokratiseeruda. Nüüd on suur roll ka Eestil aidata tagandada agressorriigi vägivald. Välja on kujunenud kolm musketäri, kelle suur töö Gruusia sündmuste kajastamisel Eestis väärib kunagi tulevikus ka äramärkimist. Nendeks on Mart Laar, Andres Herkel ja Marko Mihkelson.

Tiit Vähi teeb endiselt pehmelt öeldes kummalisi avaldusi. No need ka kõik sellest, et tema ärid on üles ehitatud Venemaa turule. Aga väga kurb suhtumine tema poolt. Mis rahvusest ta olla tahaks - tekib küsimus.

Ärevad ajad. Väga ärevad. Hoian hinge kinni ja loodan, et see ime siiski sünnib ja positiivne lahendus on olemas. Nii Gruusiale kui kogu maailmale.

Sõda demokraatlike väärtuste vastu

8. augustil, samal päeval, kui algasid olümpiamängud Pekingis, alustati sõjategevusega Lõuna-Osseetias Venemaa ja Georgia (GEO; Gruusia) vahel. Õigem oleks öelda, et algas sõda demokraatlike väärtuste vastu. Viimast esindab usinalt ning isegi õpipoisilikult demokraatlikuks riigiks püüdlev GEO. Püüdlev sellepärast, sest neil on protsess pooleli, kuid samas võib öelda, et neil kehtib juba täna demokraatlik riigikorraldus. Venemaa on tegelikkuses määramatu riigikorraldusega riik, kus nende arvates valitseb demokraatia, tegelikult paistab tugevalt silma autokraatia.

Leian end aeg-ajalt küsimas. Kas Kreml ja Peking on teinud omavahelise kokkuleppe? Just kuupäeva osas. Palju küll korrutatakse, et Venemaa ja Hiina ei saa omavahel hästi läbi, kuid mina nii tõsiusklik sel teemal pole.

Teiseks mõttelõngaks on see, et miks küll ajalugu on nii kindel ja vankumatu. Tasahilja ikka lootsin, et see ca 100 aastane ajalooring seekord ei kordu ehk ei saa täis ning suuremast sõjast pääseme. Kuid nii see ei paista minevat. Olukord sõjatandril muutub tõsisemaks iga tunniga. Ja kui suudetaksegi ime kombel vaherahu saada, siis ei pruugi see kaua püsida. Usun seda plaani, et kui GEOs suudetakse edu saavutada, siis minnakse edasi Ukrainasse ning teistesse viimase 20 aasta taguste iseseisvunud riikide territooriumidele näitama, kes on tegelik valitseja. Seda tõestab asjaolu, et Abhaasias on Venemaa teine rinne töös.

Mina ei usu, et Gruusia alustas sõda. Mina usun, et alustajaks oli Venemaa. Kui jälgida Eesti telekanalite (vahemärkus: meie meediakanalid, ka online'd, edastavad kuidagi aegunud infot; oma tutvusringkonna inimestega suheldes on see kuidagi jahmatavalt silma jäänud) uudiseid ning Kremli-tegelaste kommentaare, siis kohtan selliseid väljendeid: Venemaa rahuvalvajad, sundida rahule, genotsiid, etniline puhastustöö. Need ja teised analoogsed väljendid on täis demagoogiat ning ajuloputust enda õigustuseks.

Tunnetan sarnaseid jooni Anna Politkovskaja raamatutele, kus ta kirjeldas Tšetšeenai näitel, kuidas võimud saadavad oma rahva pojad isegi mitte silmi sulgedes surma. Aleksander Litvinenko jälle tõi välja pommiplahvatusi Putini ajastu alguses, et panna end maksma. Samuti saadeti külma rahuga oma inimesi surma. Isegi oma enda kätega...

Huvitav on jälgida, et kelle sõda see siis ikkagi on - Putini või Medvedevi? Mõlemad on võrdväärselt pildis. Medvedev istub oma turvalises kabinetis ja Putin sõidab mööda maad kui maailma ringi ning isegi kohtub Bushiga. Kummaline tööjaotus. Medvedevil on kindlasti oluline roll - ta peab end tõestama nii Venemaale kui eelkõige maalimale sobilikkuses presidendiks. Kuid pilte vaadates tunnetan, et see pole Medvedevi sõda, ta on ikkagi Putini tööriist.

AK uudised olid pühendatud sõjakonfliktile Lõuna-Osseetias. Ja mida ma ei näinud ega kuulnud - kuidas tegutseb Euroopa? Jah, mainiti, et ÜRO ei jõua kokkuleppele. See toob välja selliste megasuurte ühenduste tõelise nõrkuse - liiga palju osapooli, keda lepitada. Kuid miks pole juttu NATO seisukohtadest ning kavatsustest? Samuti puudub info ELi kohta. Olen murelik. Paet, Ansip, Raidma - kõik põrutavad Gruusiasse. Jah, hea on koha peal tutvuda olukorraga, kuid ma siiski arvan, et õigem oleks kohale minna NATO staapi ning neid nihelema panna tegutsemise suunas. Või käia läbi suurriikide juhid: Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa jne. Ainult telefoniga pole võimalik kuhugi jõuda.

Nõustun Kadri Liigi kommentaariga. Peale sellist "vallutust" kardetakse Venemaad enamgi. Igalt poolt hakatakse kummalisi lepitusi saatma. Ja see, mina arvates, on halb märk. See on pesuehtne pugemine, mis valmistab tohutut rahulolu Kremlile. Ainuke lahendus on tegutseda kohe ja sama vääriliselt. Asi on juba liiga kaugele jõudnud.

Tunnetan, et Iraagi sõja puhul olin suhteliselt tundetu. Vähemalt ei tunnetanud ma ohtu minu elule. Nüüd tunnen, et asi on palju tõsisem ning 8. augustil alanu võib jõuda minu koduõuele - Eestimaale.

Vaene olümpia. Mängud on jäänud tahaplaanile, vähemalt Eestis. Ja Hiina olukorrast ning nende "demagoogiast" või vastupidisest pole suutnud keegi jälgida. Spordireporterid on väga positiivsed mängude korralduse osas. Olevat isegi parimad olümpiamängude ajaloos. Kahtlen, sest praeguseks ongi vaid ühepoolne info toimuvast.

Kutsun kõiki säilitama võimalikult kainet meelt. Mitte paanikasse sattuda. Ega meil nagunii kuhugi pageda pole. See on elu, isegi tänapäevas.