Järelpilk 2008

Aasta 2008 on olnud üllatavalt kirev nii välis- kui sisepoliitikas. Käesolev ülevaade on selektiivne. Peamiselt sündmusest, mis mind enam haaranud.

Eesti sisepoliitikat raputas kohe jaanuaris väike valitsusremont. Nimelt vahetati välja regionaalminister Vallo Reimaa majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi aseministri Siim Valmar Kiisleri vastu. See sündmus raputas ka erakonda ennast. Tänaseks võin öelda, et aastaalguse mullistusest pole jälgegi. Kõik on läinud oma töödega edasi ning andnud endast parima.

Valitsuse tegemised on tõsisemaks muutunud alates aprillikuust, mil püüti kuni viimaste minutiteni koostada riigieelarve strateegiat. Majandusküsimused ongi võtnud aprillist kuni aasta lõpuni peamise energia. See tõdemus tuleb enam esile siis, kui püüame teha kokkuvõtet valitsuse selle aasta tegevustest.

Tulevikku vaadates võib öelda, et majandus- ja rahandusküsimused jäävad vähemalt järgmise kahe aasta peateemadeks. Mõnes mõttes on see kurb, sest ülejäänud elu jääks nagu tagaplaanile. Samas on hea meel selle üle, et võib-olla ühiskond tunnetab rohkem püsivaid väärtusi. Raha tuleb ja kaob. Inimelud, lähedased, kallimad jäävad. Neid ei saa raha eest osta.

Aasta tähtsündmus oli Eesti 90. Minu meelest on Eesti Vabariigi 90. aasta tähistamine korda läinud. See on meid enam ühendanud. Öölaulupidu "Märkamisaeg" tõi meid kokku ning lasi nuusutada seda, mis toimus taasiseseisvumise ajal. Kuid tõesti nuusutada, sest inimesed ja ajad on veidi teised. Välja tuli nii mitugi filmi kui sarja. Eesti rahvas vajas neid väikesi "süste" juba ammu. Soovin, et selliseid sündmusi oleks meil igal aastal. Me ei tohi häbeneda ühiselt meelde tuletamast, kes me oleme, kust me tuleme, kelleks me jääme.

Hea juures on ka paraku halb pool. Sügise põrutavaim uudis oli see, et väidetavalt on Herman Simm reetnud eestlasi, eurooplasi ja neid vaba maailma rahvaid, kes on seotud NATO ja Eestiga. Minu arvates täiesti amoraalne teguviis. Teisalt solvav. Ühesõnaga - täielik mõistatus. Tekib ka küsimus, et kuidas sellist asja varem ei avastatud. Väidetavalt oli see ju väga pikkade aastat töö. Ning nö tellija on Venemaa, kelle juhtides hõngub muinasjutumaailma pahatahtlikkust sõna otseses mõttes.

Venemaa presidenditoolil istunud isik vahetati siiski välja. Algul kardeti, et Vladimir Putin teeb kiirelt muudatuse põhiseaduses, mis annaks talle pikendust. Kuid Putin oli vist tiba targem. Presidendiks sai Dmitri Medvedev, Putini ammune koostööpartner. Kardan, et paraku jääb ta kaotajaks (oleneb muidugi, mis on tema ambitsioonid), sest Putin tahab saavutada võimutäiust. Lisaks pikendati nüüd presidendimandaati tulevikuks Medvedevi käe läbi ja kahtlustatakse, et selle kasutab ära just võimule naasev Putin.

Võimutäiuse saavutamiseks tuleb tekitada veidi hirmu ja see Venemaal õnnestus täielikult. Nii alustati augustis kõiki rahvusvahelise õiguse norme eirates viiepäevalist sõda Georgia (Gruusia) territooriumil. Võiks öelda, et see sündmus muutis maailma. Tunnetati, kui ohtlik võib olla Putini Venemaa. Ja teisalt ei muutnud see sõida mitte midagi. Venemaa vastu midagi tõsist käsile ei võetud. Tänu sellele hoopis ilmnes, et Euroopa Liit seisab küll demokraatlike väärtuste eest, kuid teatud möönduste ja erinevate meetoditega. Kahjuks on Euroopa Liit killustunud ühendus. Samas selgus, et Eesti tähtsus Euroopas pole teps mitte teisejärguline. Liit Eesti, Läti, Leedu ja Poola vahel hoidis kokku, mis tõestab, et viimati liitunud riikidel on enam omavahel jagada kui vanal Euroopal.

Kindlasti jätkub debatt Nord Streami üle. Venemaa eesmärk on läbi plaanitava energiakanali muuta Euroopa veel enam endast sõltuvaks. Olenemata teadlaste arvutustest, et väidetavalt kahekümne aasta pärast on ka Venemaa energiaallikad ammendumas, on Saksamaa isegi Angela Merkeli juhtimisel gaasitoru teed sillutamas. Venemaa energiaallikate ammendumist tingib peamiselt raiskav ja röövellik ressursside kogumine, kus puudub kaasaegne tehnika kui ka kaugemat jätkusuutlikkust taotlev majandushinnang. Ka selles küsimuses on Eesti seisukohad olulisel kohal olnud ning need peavad endiselt kõlama jääma.

Sellesse aastasse mahtus ka Ameerika Ühendriikide presidendivalimised. Oli tohutu show, kuhu maeti uskumatud miljonid. Nüüd püütakse päästa riiki George W. Bushi kaheksa aastat kestnud valitsemise vigadest ja sassi aetud suhetest Euroopaga. Uue mustanahalise presidendi Barack Obama töö ei saa lihtne olema. Lisaks kõigele on ju majanduskriis kogu maailmas.

Rahvusvaheline tasand jäi vist domineerima. See näitab seda, et kogu maailmasüsteem ringlebki riikidevahelise koostöö ümber. Riigid ise domineerida ei saa, eriti väikeriigid, kuid iga riigi roll koostöö saavutamisel on tohutu väärtusega.

Soovin, et vaatamata möödunud aasta keerulistele aegadele ei kohku me uute väljakutsete ees.

Head pühade jätku!

Meeleolukat aastavahetust!

Kääriku mets on suremas

Otepää ilma lume ja suuskadeta ei ole tema ise. Nii ka mina sain eile ja täna suusad alla ning koos isaga on maha sõidetud juba paarkümmend kilomeetrit. Loodus on võrratu. Eriti kergelt hämaras, mil võiks emotsiooni siduda märksõnaga romantika.

Paraku on ka nukrat reaalsust me ümber, mis paneb tõsiselt mõtlema. Täna sai lisaks Otepää-Kääriku rattarajale läbida 5 km ring Käärikul. Tuntud Kekkose rada on üks spordihuviliste meelispaik, kus päevas sõidab läbi ikka pea tuhandeid huvilisi kui tõsisemaid tegelasi.

Paraku nendel radadel ilusat loodust nautida ei saa. Kekkose raja ümber olev mets on suremas. Palju on juba kukkunud puid. Enamus seisvatest puudest on kuivanud ning vajaksid mahavõtmist. Palju tööd oleks vaja ära teha.

Asi pole pelgalt selles, et sportlastel oleks raskele higistamisele vahel hea silmi puhata kaunil loodusel. Asi on ka looduse hoidmises ja majandamises. Paraku ei oska öelda, et kas tegemist on eramaadega või siiski kuulub kõik Tartu Ülikooli valdusesse. Kui maad oleksid viimase käes, siis minu hinnangul lahendus oleks üsna loominguline. Tartu Ülikool ja Maaülikool võiksid teha lepingu, mille alusel metsanduse eriala üliõpilased saaksid seal praktikal käia. Otepää ei ole Tartust kaugel. Koristada ja saagida surnud puud on küllaga. Samas tuleb kindlasti juurde istutada noort pealetulevat taimestikku, mis loob eelduse terve metsa kasvamisele. Pelgalt raiumisega metsa ei tervenda.

Looduspargi positsioonid pole selle konkreetse üksuse puhul minule teada. Olen vaid kohalike käest kuulnud, kui raske on metsi hooldada, sest pargi ametnike ja metsaomanike arusaamad tervest metsamajandamisest ei kipu kuidagi ühtima. Kääriku puhul küll sellised arusaamatused takistuseks ei tohi jääda. Nii võib liiga hilja olla!

Kutsungi üles, kui osaliselt kohaliku inimesena seisma ja tegutsema terve metsa eest Kääriku spordibaasi territooriumil. Hiljaaegu olid uudistes sõnumid, et plaanitakse Baltikumi kui rahvusvaheliselt olulisemat keskust rajada, mis teenindaks spordihuvilisi aastaringselt. Praegu on veidi piinlik seda teha.

Loe lisaks: Kääriku Spordibaas pürib maailmakaardile, Postimees, 23.11.2008.
Kääriku Puhke- ja Spordikeskus, www.kaariku.com

Kõrgharidus nõuab remonti

Seoses majandusraskuste tajumisega otsitakse erinevaid lahendusi, mis peaksid tulevikus tagama Eestile edu. Kindlasti on kõige alus haridus, sealhulgas kõrgharidus.

Jah, Eesti kõrghariduse tase on madal. Selle on tinginud minu arvates paar peamist asjaolu.

Meil on liiga palju "kõrg"koole. On nii era- kui avalik-õiguslikke kõrgkoole, kuid see pole taganud hariduse kvaliteeti. Eestile piisab tegelikult kolmest-neljast kõrgkoolist, mis spetsialiseeruksid oma võimalustest ja huvidest lähtuvalt.

Veel radikaalsem on Peeter Tulviste, kes 13. novembri haridusarutelul Riigikogu kõnetoolis (loe stenogrammi siit) tõi näite, et mujal maailmas on miljoni inimese kohta üks ülikool. Seega, Eestile peaks piisama ühest kõrgkoolist. Minu väide kolme-nelja kõrgkooli vajandusest põhineb nö valdkonnakesksel lähtekohal: näiteks reaalained, humanitaarained, põllumajandusharidus ja kaunid kunstid.

Hiljuti toimus üleminek 3+2 süsteemile. Mina olen nö vana ehk 4 +2 süsteemi kasvandik. Lõpetades oli diplomil kirjas, et mu bakalaureus on võrdsustatud magistrikraadiga (3+2). Lihtsustades võiks väita, et uue süsteemi kolm esimest aastat võrdub sissejuhatava hariduse saamisega, mida praegu pakub, veidi isegi ülepingutatult, gümnaasiumisaste.

Mõneti saab väita, et gümnaasiumist saab paremagi hariduse kui ülikooli esimestel aastatel. Tunnetasin seda gümnaasiumi ja "baka" kolme esimese aasta vahet teravana seetõttu, et eliitgümnaasiumitest tulnud kaaslastel polnud esimestel aastatel suurt midagi teha, kuid minul, kui maakoolist tulnul tuli hoopis enam pingutada. Sellest järeldan, et Eestis ei tajuta haridussüsteemi tervikuna. Tasakaal gümnaasiumide ning kõrgkoolide vahel on ka sassis. Selle võib tõesti mingil moel leevendada põhikoolide ja gümnaasiumide lahtiharutamine, millest on viimasel ajal palju räägitud.

Kõrgkooliõppe kaks viimast aastat ei suuda valitud erialal spetsialiste koolitada. Doktoriõppesse lähevad siiski vähesed, ehkki see oleks uue süsteemi puhul vajalik, kui soovida tõesti saada KÕRGharidust. Ma ei tea, kas praegu avalduvadki süsteemilt ülemineku tagajärjed, mis võib tähendada, et meie ühiskond pole kehtivaks süsteemiks veel valmis. Nõuame ja tahame parimat, kuid välja on kukkunud nii nagu alati...

Siit tuleb ka tõsisem probleem, millele teise vaatevinkli alt vihjab professor Tulviste. Ta tõdeb, et Eesti kõrgkoolides puudub pädev, kõrgharitud kaader. Siit järeldan, et seepärast pole meil loota ka tasemel kõrgharitud lõpetajaid. Õppejõudude koolitamisel, kui soovida ka eestlastest õppejõude, tuleks riigil panustada veel enam neile, kes lähevad doktorikraadi saama välismaale. Eestist saadud haridusega, vähemalt tänasel tasandil, pole minu arvates piisav, et kõrgkooli õppejõuks saada.

Kindlasti tuleks üle vaadata pakutavad ained ning nende tarvilikkus konkreetse eriala omandamisel. Need ained peavad moodustama terviku, mis motiveeriks doktoriõpee lõpetamisele. Maailmapilti avardava laialivalguvuse asemel on mingist tasemest alates vaja enam spetsiifikat.

Nagu haridussüsteemis tervikuna on vaja ette võtta kardinaalsed muutused, nii vajab neid ka Eesti kõrgharidus. Selleks on aga vaja laiemat debatti kui võimaldab üksnes parlament ja temale lähedalseisvate isikute ring.

Paraku jääb puudu ka poliitilisest tahtest leida erakondadeülene nägemus Eesti haridusest. Sellele aitab kaasa valitsuste lühike eluiga, mille jooksul ei õnnestu kellelgi kirja panna kavandeid muutustest ega ka nendega algust teha konsensuse saamisel.