Parteide rahastamine vajab remonti

Rahastamissüsteem kinnistab praeguste valitsejate võimu


Erakondi kimbutavad rasvumisest tingitud tervisehädad. Aga nad ei ravi end, vaid püüavad kahmata üha suuremaid palu ja neid hingetõmbeta alla neelata. Eurosid saadakse riigieelarvest, vaikivaid ja truid alluvaid mehitatakse riigiaparaati ning varsti kogutakse vahendeid maailmavaadet edendavate MSA-de nime all. Rahastamise küünilisust, kus erakondade poliitikuid pannakse annetama teadmata päritoluga rahasummasid, kirjeldas hiljuti endine riigikogu liige Silver Meikar (22.5, PM), kelles tärkas ainulaadne kodanikujulgus.

Kuni erakondade selline teadlik mentaliteet jätkub, pole eriti lootust, et praegused erakonnad suudaksid Eesti arengut edasi viia. Meie riik vajab hädasti uute eesmärkide kaardistamist. Kõige suurem potentsiaal on selleks kodanikuühendustel, kes on pidevas arengus ja kes näevad nüansse, mida oma arengus toppama jäänud erakonnad ei suuda märgata.

Poliitilise mitmekesisuse ja uute sihtide saavutamiseks tuleks kodanikuühendustel lubada osaleda riigikogu valimistel. Kuna praegu pole võimalik osaleda isegi valimisliitude kujul, tuleb ühendustel poliitilise mõttemaailma muutmiseks mõelda erakonnastumisele.

Erakondade sihikindel võimu monopoliseerimine algas Res Publica tulekuga. Üsna kiirelt korraldati ümber erakondade rahastamise süsteem, et uute tulijate võimalusi piirata.

2003. aasta seadusemuudatuse alusel jagatakse riigieelarvest erakondadele suur hulk raha vastavalt riigikogu valimistel saavutatud kohtade arvule. Tollane eesmärk oli toetada nõrka parteisüsteemi. Aga aeg on edasi läinud ja nüüd on erakonnad muutunud asjadeks iseeneses. Nad mitte ei mobiliseeri kodanikke, vaid kindlustavad oma eliidi võimu.

Ka riigikogu erakondade vahel on üsna suured käärid. Välja jagatakse üle 5,4 miljoni euro aastas. Reformierakond saab üle 1,7 miljoni euro. Kõige väiksema fraktsiooniga esindatud sotsiaaldemokraadid saavad veidi üle 1 miljoni euro. Summad on suured, kuid see raha toimib demoraliseerivalt.

Üle 10 000 liikmega „rahvaerakonnad” ei pööra kuigi tõsist tähelepanu liikmemaksude kogumisele. Praegu on parteide liikmed statistid, keda on mõnus kasutada erakonnasiseseks võimuvõitluseks. Liikmemaksu ei küsita, sest pigem tahab statist ühes või teises hääletusmasinas osalemise eest ise väikest boonust saada. Tegelikult ergutaks just maks nii sisulise poliitika ajamist kui ka vastutustundlikku organisatsioonikultuuri. Osa liikmeid võib-olla lahkuks, kuid jääksid just need, kellel on ühiskonnale midagi anda.

Kokkuhoid riigikassale

Kõik riigikogus esindatud erakonnad võiksid saada riigilt võrdse eraldise. Näiteks 400 000 eurot aastas. See aitaks korvata vajalikud administratiivkulud, aga hoiaks ära ülepaisutatud valimiskampaaniate kavandamise. Erakonnad, kes osalevad riigikogu valimistel ja saavad näiteks vähemalt kahe protsendi valijate toetuse, saaksid samuti riigilt toetust, kuid 130 000 eurot aastas. Viimaste valimistulemuste põhjal saaksid sellist toetust veel kaks erakonda. Niimoodi hoitaks riigieelarvest kokku 3,55 miljonit eurot.

Rahastamissüsteemi muutmise tulemusena oleksid erakonnad valimiste ja tegutsemisvõimaluste poolest palju võrdsemal stardijoonel. Ülejäänud tulude kogumine sõltub iga organisatsiooni võimetest ja tema liikmete kohusetundest. Iga algatus on raske, kuid erakondade rahastamissüsteemi muutmine on vajalik, et kaasata kodanikuühiskond riigi tulevikku rohkem panustama.

Lugu avaldatud 23.05.2012 ajalehes Eesti Päevaleht.