Eestlasi on ikka ja jälle kokku toonud üks eesmärk – rahva püsimajäämiseks tuleb üheskoos tegutseda. Viimaseks ehedamaks näiteks on Eesti taasiseseisvumise periood, mille ühispingutusi tullakse näiteks ikka ja jälle meenutama tantsu- ja laulupidudele.
Ajaga on kaasas käinud „eesti naise“ sümbol, kes sõdadevahelisel ajal on kasvatanud üles lapsed, harinud maad ning toidu laual hoidnud. Minu arust tähendab austus Eesti pereema vastu ka austust põlise Eesti toidu vastu.
Majandussurutise tingimustes tulevad taas päevakorda kõige tähtsamad väärtushinnangud. Me väljendame neid oma suhtumisega ümbritsevasse, eluhoiakute ning eeskujuga. Teadlik tarbimine ja säästlik eluviis on inimeste jaoks järjest olulisem. Sellepärast on aeg küsida: kas oleme teinud kõik selleks, et Eesti riik oleks jätkusuutlik ning edenev? Mida saaksime ise teha, et olukord muutuks paremaks?
Lihtne viis Eestile oma toetust avaldada on kodumaiste toodete tarbimine. Toiduainete tootmine on üks riigi kõige olulisem tööstusharu. Tarbides enam kohalikku toodangut toetatakse meie põlluharijaid ja loomakasvatajaid, tänu kellele elu maal kestab ja edeneb. Kasu saavad ka kohalikud omavalitsused, sest inimestel on tööd ja maksud tulevad kohalikku eelarvesse. See on panus meie ühisesse elu- ja ettevõtluskeskkonda.
Kindlasti pole Eesti inimene unustanud ise kasvatada kartulit, porgandit, peeti, tomatit ja kurki. Me ei pruugi imestada, kui paljud peagi juur- ja köögiviljade kasvatamise juurde tagasi pöörduvad. See on lausa tervitatav!
Kodumaise kauba eelis on värskus ning tervislikkus. Erinevad uuringud selgitavad, et meie elukohast kuni saja kilomeetri kaugusel kasvanud toiduaine tugevdab immuunsust. Samuti püsib kohalik kaup kauem värske. Tervislikkusele ja värskusele peame tähelepanu pöörama just lastele mõeldes.
Laste tervislike toitumisharjumuste kujundamine on oluline, sest terve ja tegus noor on meie tuleviku pant. Eesti riik rakendab koolipiima programmi, kus osalevate koolide arv on aasta-aastalt kasvanud ning jõudnud 80 protsendini maksimaalsest võimalikust sihtrühmast. Käesolevast sügisest tahame õpilaste jaoks käivitada ka puuviljaprogrammi, kus samuti eelistame just kodumaist toodangut.
Omapoolse panuse kodumaise toodangu tarbimise soodustamisse peab andma nii tootja kui töötleja. Aastatega on tarbija muutunud enam teadlikumaks ning nõudlikumaks. Tihti jäädakse hätta toiduohutuse ja kvaliteedi määramisel, sest tootepakendid ei anna soovitud teavet. Tarbija tahab, et tootekirjeldused oleksid esitatud suure ja selge kirjaga ning loomulikult – eesti keeles! Tahetakse teada, kust üks või teine tooraine pärineb. Ka saia- ja leivajahu puhul!
Omapoolse panuse saavad anda ka kaubandusketid ja teised müüjad, kes saaksid kodumaist kaupa paremini esile tõsta. Siin tuleb märkida, et hinnavõrdlused Eesti toodangu kahjuks on tihti tingitud sellest, et Eesti tootjate kaubamahud on väikesed ja sellest tulenevalt on heade lepingute saavutamine nende jaoks raskem. Aga ka nendele probleemidele on võimalik leevendust leida – tarbija teadlikuma valikuga, edasimüüja kannatlikkusega ja tootjate ühistegevuse arendamisega.
Lisaks toidule on võimalik kodumaiseid ettevõtteid toetada teistelgi viisidelt. Eesti on rikas kahe superhooaja poolest – päikesepaisteline suvi ja külm talv on fantastilised aastaajad, mil siinsamas Eestis puhata ning nautida loodust, mis kasvõi Euroopaski on haruldus. Ei pea alati kulutama suurt raha kaugelt elamuste leidmiseks. Neid leiab ka siin.
Kas teadsite, et meil toodetakse oma pesupulbrit ja pabersalvrätikut? Ausalt, mina ei teadnud. Nüüd tean ja poeriiulite vahel liikumine on muutunud palju teadlikumaks. Minu lemmikuks on lambavillast tehtud soojad toasussid, mis mu enda kootud villasokid on mõneks ajaks teisejärguliseks tõrjunud.
Järgigem üheskoos nii Eesti meelt kui mekki!
Avaldatud:
26.02.2009 Oma Saar
26.02.2009 Valgamaalane
26.02.2009 Koit
02.03.2009 Meie Maa
