Ilves käitus õigesti

Minu sotsiaalne närv ei pidanud vastu, kui lugesin online-uudistest üllatava pealkirjaga artikleid: "Ilves lahkus protesti märgiks soomeugri kongressilt". Mul jäi hing kinni.

Uudise suhtes, et president Ilves sõidab oma kaaskonnaga Venemaale soomeugri viiendale maailmakongressile Hantõ-Mansiiskisse, olin veidi kõhkleval seisukohal. Kuuldes, et toimub kohtumine värske presidendi Medvedeviga, olin juba meeldivamalt liigutatud. See oli minu meelest kohtumine, kus varakult tunnetatakse teineteise mängureegleid. Meeldisid Ilvese kommentaarid pärast kohtumist, kus ta andis tuleviku osas mõista, et elame-näeme. Kõik halvamaigulised või heatahtlikud tegevused on kinni tahtes.

Ja kui täna hommikust meediatulva vaadata, siis reeglid pandi paika tõepoolest. Kahtlustan, et Ilves sattus ettevalmistatud lõksu. Visiidi eel andis Medvedev mõista, et teie seal, ärge liiga kobisema hakake. Otse kohtumisel ta muidugi seda välja öelda ei julenud, kuid alluvate tegutsemine rõhutas sõnumit veelgi. Ma ei usu, et Vene Föderatsiooni Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov ilma konkreetsete näpunäideteta Kremlist Eestit laimavaid lauseid suust välja paiskas. See oli ilmselt kõrgemalt juhitud tegevus.

Hea meel oli tõdeda, et Soome ja Ungari riigipead järgisid Ilvest ning lahkusid samuti kongressisaalist. Soome ajalugu on siiani näidanud neid heatahtliku naabrina, kes pea
iga kell on nõus suurnaabriga häid suhteid säilitama.

Kuidas Ilvese tänane käik mõjutab Vene-Eesti suhteid? Ma ei usu, et see suhteid halvendaks või parendaks. Tänased suhted on nagunii sellised pea olematud ehk sisult nõrgad. Minu hinnangul on Venemaa Eestile ülevalt alla vaadanud, kuid väikesele kääbikule, kes on pinnuks silmas. Eestit ei võeta võrdväärse rahvusvahelise partnerina.

Edward Lucas raamatus „Uus külm sõda“ kirjeldab värvikalt Venemaa „kõva jõu“ ja „pehme jõu“ võtteid. Minu hinnangul võib kogu Ilvese visiidi kulu liigitada „pehme jõu“ ehtsaks näiteks. Lucas defineerib toimuvat „uue külma sõjana“, kus Venemaa üheks eesmärgiks on teadvustada, et Euroopa Liidu uued liikmesriigid on klubi teisejärgulisi liikmeid.

President Ilves kandis oma rolli hästi välja. Otsene käitumismaneer andis sõnumi, et meiega ei mängita ning meid ei alandata. See pigem lisab rahvusvahelist kaalu. Aga suhted üldiselt? Arvan, et pigem läheb kõik vanaviisi edasi.

Keskerakondlaste naljatuju on lõputu

Savisaar tuli täna välja ideega - taastada sotsialistlik riik. Tema käsitleb seda küll peenemalt, kuid asi on tõsine. Sotsialismuse saavutamine on olnud Keskerakonna unelmate projekt, millele toe saamiseks on tänaseni tihedalt koostööd tehtud Putini lähikondlastega.

Ideest lähemalt. Külmutada toiduainete hinnad - seda ka lihtsustatult öeldes. Tekib küsimus, et kas nii suure kaliibri ja kogemustega poliitik pole siiani aru saanud hinnapoliitika kujunemisest vabaturumajanduse tingimustes. Seda teeb nõudluse ja pakkumise vahekord.

Teravilja hinnatõus, mis on põhitooraine selles, mida iga päev sisse sööme, on tingitud paarist asjaolust. Esiteks. Euroopa piirav poliitika täna end ei õigusta. Sellepärast hakatigi põllumeestele toetusi maksma, et ületootmist ei toimuks. Lisandunud on uued võimalused teravilja kasutuses - nt biokütuse tootmine teraviljast. See on tekitanud olukorra, kus lauale jõuab tooret vähem ja see tõstab hinda. Ja kolmandaks on maailmas üleüldine ülerahvastatus (mida me paraku ei näe eestlaste koguarvu Eestis, ca 940 000, ette kujutades). Suid on enam kui vilja kasvatatakse jõutakse.

Alates aastast 2013 tahab Euroopa Liit suurematest toetustest lahti öelda. Turg läheb vabaks. Hinnad alla. Väiketootjad, nagu enamus Eestis tegutsevaid võrreldes Euroopaga nad kõik on, kannatavad kõige enam ning toimub taas nö suur puhastumine põlluharijate seas. Tõsi on see, et isegi EL liikmesriigid end eriti ära toita ei suuda.

Kuid samas ei tohi aru kaotada ning metsi maha raiuma hakata põllulapi saamise eesmärgil. Energia on ju teine valuline punkt. Naftahinnad on kõrged ning ka need tõstavad toiduainete hinda märkimisväärselt. Naftat kasutatakse igal pool. Naised kasutavad naftast toodetud sukkpükse pea iga päev. Jube ju! Suvel saab neid natuke vähem kanda kuumuse tõttu, kuid kodukootud lambavillaseid sukki keegi jalga ka pane.

Kuid ise arvan, et Keskerakonna eesmärk oli natuke endale tähelepanu tõmmata ning veidi punkte korjata. See ka õnnestus. Meedia, kui ka mina (!), kajastab nende soovunelmat. Tõsisemalt öeldes, sotsialismiajastu on Eesti üle elanud. Need ajad on möödas. Kuid valvas selliste ideede viljelejate suhtes tuleb kindlasti olla.

Keskerakondlaste paradiisirand

Stroomi rand on kindel äss Keskerakonna käes, kui mõelda kohalike omavalitsuste valimistele oktoobris 2009. Tugev trumpäss, mis on hoolikalt tööle pandud juba käesoleval aastal.

Mul on tegelikult isegi kade meel, kui näen seda küllust, mis avanev Stroomi rannas. Uued asfaltteed, igale vanusele turnismisatraktsioonid, väline jõusaal, puude külge aheldatud tool-lauad, millel mõnus asisemat pikniku pidada. Rannaliivale vahetuskabiinide vahele on esialgu lugematu arv prügikaste asetatud. Paar suuremat konteinerit territooriumil. Laiemalt ton isegi vahetriip tõmmatud. Paraku on puudu selge märgistus, et kus on rattalised ja kus jalakäijad.

Minu enda suurimaks mureks on rannaliiva kvaliteet. Viimaks võttis teema üles ka Päevaleht. Nimelt, kõik kohad on täis erineva suurusega klaasikilde. Mõne spetsialisti jaoks pole asi ohtlik, sest vesi on killukesi lihvinud. Kuid mina pole küll nii kindel. Päris hirmuäratav on see vaatepilt.

Prügi, mis vedeleks on kevadega võrreldes veidi vähemaks jäänud, kuid kuumadel suvepäevadel kipub tohutute rahvamasside tagajärjel enam prügi vedelema jääma.

Ranna territooriumil on ka loomakesed ringi jooksmas. Koerakesed on tavanähtus. Kuid mina olen mitmel korral näinud oravat, kes rahulikult ületab nina all teed, uudistab ringi ja ei rutta mitte üldse järgmise puu otsa, vaid seikleb uljalt rahva seas. Kurvem pilt on Hipodroomi hobustega. Neid jalutatakse seal. Kuid välimus on kondine ja kurvameelne. Hobuseid jalutavad "piigad" tõmbavad sadulas suitsu. Mulle, kui loomasõbrale paneb see südame kõvasti tuksuma. Kahju on neist loomakestest. Samuti on veidi ohtlik väikelaste ja vindisemate inimeste vahel hobustega jalutamine.

Rand pole ainuke koht, kus keskikud end pingutavad. Nad on käsile võtnud ka rannalähedased tänavad. Nt Ehte tänava jalgrajad on saanud või kohe-kohe saamas uue asfaltkatte. Käi ja imesta suu ammuli.

Tegelikult peaksin ju õnnelik olema. Mingil moel olen ka. Kuid poliitikahuvilisele on selge, et selliste manöövritega pole ühelgi väiksemal erakonnal (eriti mitte kesikul) võimalik saadikumandaati saada Põhja-Tallinnast. Väga kriitiline seis on isegi IRL-le, rääkimata SDE-l. Eks näis, mis tulevik toob. Vast õigel valimispäeval on päike kõrgemal Põhja-Tallinnas ka näiteks IRL-le ning enam õiglust me maal.

Ukrainas käidud

Esmaspäevast kolmapäevani võtsin osa põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi visiidist Ukrainas. See oli minu esmakordne sõit Ukrainasse. Ootasin seda põnevusega, sest olin lugenud raamatut praegusest peaministrist Juliast, mille kaudu huvitusin Ukraina arengutest enam. Nüüd oli vaja lihtsalt kinnitust saada.

Olime oma külaskäikudega Kiievis. Külastasime Ukraina suurimat maamessi "Agro 2008". See oli ikka korduvalt suurem kui meie mess Tartus. Kuid pakutava poolest on minu hinnangul Eestis müüdav tehnika parem. Ukrainas müüdi peamiselt slaaviriikide toodangut, mis väliselt meenutasid ikkagi tohutuid rauahunnikuid. Arengut on. Eriti nii suurel maal, kel on 50 miljonit suud toita.

Nägin oma silmadega ära ka tuntumad kaks poliitikut. President Viktor Juštšenko, kellega ülemus sai kohtuda. Ise maadlesin samal ajal turvamehega, et häid ja selgeid kaadreid saada. No mõned sain ka. Kohe alguses nägime peaminister Julia Tõmošenkot, kes tohutule kaameraarmeele intervjuud andis. Õnnestus ka kaks fotot teha selle "armee" tagant.

Kiievi "vanalinn" oli minu jaoks sümpaatne. Eks neid kolemaju on ka vahele pikitud, kuid üldmulje südalinnast oli kaunis. Tahaks tagasigi minna (vaid otselennu tee kaugusel, mis kestab vaid 1.40), sest linna peal kolamiseks aega polnud. Bussiekskursioon oli küll (hilisõhtul), kuid eks see oli midagi muud kui ise jalutada linnas.

Kolmapäeva hommikul külastasime Kalanduse Instituuti. Vot see oli küll tõeline tagasiminek ajalukku. Katsete tulemused kirjutatakse endiselt vihikutesse. Aparatuur enamjaolt vananenud. Mõnes ruumis oli kaasaegseim masin printer, mis oli suletud arvuti taha ühendatud.

Ja muidugi mina nautisin, kõige enam isegi, häbiväärselt, sooja ilma. Päeval oli 23-29 kraadi. Õhtud olid pikalt-pikalt soojad. Eestisse tagasi tulla oli raske, õigemini lennukilt maha astuda.

Ukraina on arenev maa. Hindade tõusud on enam kohale jõudnud käesoleva aasta alguses (40%), mis kohalike seisukohalt viib neid peagi Moskva tasemele, mis teatavasti on kalleimaid linnu maailmas. Tänavatel vuravad uhked ning peamiselt mustad autod. See olevat klassi näitamise koht. Meie peaküsimuseks oli, et kuidas need autod sõidavad, kui kütusekvaliteet olevat alla arvestust ning linnas oli vaid kaks arvestavat tanklat, milledel järjekordi küll näha polnud.

Jube, pea ainuke õudus, oli nende joomakultuur. Igal pool ikka pitsid, toostid ja põhjani. Esimesel õhtul püüti meid tsüklisse viia, kuid me ei läinud sellega kaasa. Järgmistel päevadel oldi viisakamad ning sellist survet enam polnud.

Loe lisaks:
Seeder kohtus Ukraina presidendiga
Ukrainas allkirjastatakse põllumajandusministeeriumite vaheline koostöömemorandum

teravili kütusepaaki?

Eile plahvatas uudis, et Seeder oli KUKU raadio intervjuus teavitanud, et Eesti võiks hakata teravilja biokütuseks kasvatama. Ma tahaks inimesi maa peale tuua ning mitte 100% võtta neid sõnu, mida meedia on kontekstist välja rebinud.

Mina ise olen seisukohal, et toidulaua kandmine näituseks kütusepaaki on viimane abinõu, kuidas hinge sees hoida. Seda just sellepärast, et meie toidulaud on tegelikult omatoodangu poolest nõrguke. Olen veendunud, et tervema organismi jaoks on soodsamad oma keskkonnas kasvanud toidutoore. Kuid paraku poest saame enamjaolt osta mujalt sisse toodud toitu.

Maakonnavisiitidel tootmisi külastades on suuremaks mureks just oma toorme vähesus. Pagarid saavad enam-jaolt omad kogused kätte, kuid näiteks loomakasvatajad toovad märkimisväärse viljakoguse mujalt sisse. Samuti ostetakse sisse ka teraviljakasvatajate enda kogused.

Hoiatan ka mingite kampaaniate käest, mida siiani on põllumajanduses esinenud. Oma kodu näitena olid aastad, kus "jüngrid" käisid talust tallu ning värvati astelpajukasvatajaks hakkama. See näis väga ususektilise tegevusena. Meie pere õnneks sellega kaasa ei läinud. Tõsi on muidugi see, et meie kliima soodustab heintaimedel põhinevat põllumajandust viljeleda. Selleks on näiteks liha- või piimaveiste kasvatus. Teravili polegi nii soodsas seisus siin, sest meie põllud on tegelikult üsna vaese viljakusega.

Veel tahan märkida, et meil on tegelikult üsna palju maad, mida pole aktiivsesse põllumajandustootmisesse võetud. Seda saame kergelt jälgida, kui mööda Eestit ringi sõidame. On muidugi piirkondi, kus suu lahti saab harituid, isegi piirituid põlde imetleda. Kuid see piiritus pole alati piiritud, sest peagi tulevad lapikesed, mis on võsastumas. See pole hea märk.

Laisemad või väikese suutlikkusega põllumehed mõtlevad, et võiks siis olemasoleva põllumaa võsa alla kasvama panna. See on efektiivne küttepuidu tootmise osas, mida on hea isegi alates 15 aasta pärast maha müüa. Kuid tõsised põllumehed lähevad selle jutu peale väga vihaseks, sest neil on puudus põllumaast. Nad on nõus rentima, kuid tihti paneb piirid paika rendihind. Kaugused tänapäeval polegi nii olulised, eriti heina kogumise osas.

Kokkuvõtvalt. Olen kogenud, et olen oma ülemusele üsna sarnasel seisukohal vähemalt selles küsimuses. Biokultuuride kasvatamine Eestis saab eksisteerida vaid sellisel moel, et toidulaud ohustatud ei saaks.




Info: kuula ka Seederi KUKU raadio intervjuud ise siit.

sinine ja must ja valge

Täna on tähtis päev. Meie lipu sünnipäev. Lipu õnnistamisest Otepää kirikus saab 124. aastat. Järgmine aasta tuleb suurem tähtpäev.

Mäletan oma lapsepõlvest aastat 1989 (usun, et oli 89 mitte 88). Otepää kiriku seintel taastati lipu asutamisega seotud mäletustahvlid. Mu vanaisa oli kohaliku puhkpilliorkestri bassimängija ning seal samas tahvli all, osalt tänu temale, sai pidevalt ringi siblitud. Minu jaoks oli see tähtsündmus pärast esimese klassi lõpetamist.

Teine mälestus on üsna hiljutisest ajast. Aasta oli siis 2004. Taas Otepää kiriku õu. Kohale oli tulnud märkimisväärne osa tollase Isamaaliidu juhtpoliitikutest. Pärast tseremoonianid koguti end kokku ning kambaga tuldi meie pere tollast uut väljakutset - kasvuhoonet vaatama. See oli tore hetk. Ja me kõik olime tänulikud taaskohtumise eest ja just nii tähtsal päeval kui meie vabariigi lipu päev!

Uhh, mul tulevad kogunisti pisarad silma. Eriti meenutades käesoleva aasta vabariigi sünniaastapäeva Toompea sisehoovis, kui me laulsime hümni ning lipu laulu. See oli nii vägev oma emotsioonidelt. Täna ma kahjuks ei jõua Pärnusse, kus 90 lippu moodustavad terviku. Soovin neile tänaseks edu! Saab kindlasti vägev vaatepilt olema.

Kaunist lipupäeva! Võtkem lipud välja ja tundkem selle kauniduse üle uhkust!