Miks on poliitreklaami mõiste umbmäärane?

Keskerakond on viinud administratiivse ressursi kuritarvitamise enneolematu tasemeni. Eriti suur on probleem Tallinnas. Kas Eesti ikka on arenenud Euroopa riik? Või kuulume Keskerakonna pakutud lahenduste tõttu pigem Kesk-Aasia või Kesk-Aafrika riikide perre?

Tallinna maksumaksja rahaga korraldatav kontserdituur maksab 120 000 eurot ja Savisaare kepikõnnireklaam 136 000 eurot. 72 000 euro eest teavitatakse mänguväljakute rajamisest. Kutseri ja Tammemäe küünilised isikureklaamid Põhja-Tallinnas jäävad nende kulude kõrval isegi tagasihoidlikuks, kuid maksavad reaalselt kindlasti palju enam kui avalikkusele nimetatud 500 eurot.

Mida teha, et poliitiline kultuur tagasi tuua? Äsja kuulsime siseminister Ken-Marti Vaheri esituses tema tavapärast retsepti: kriminaliseerime! Kõlab nagu vangipaneku ähvardus, aga jutu sisu on õõnes. Tegelik probleem on selles, et olemasolevad seadused ei toimi ja seda nende tõttu, kes on aastaid Eesti seadusloomet juhtinud.
Poliitilise reklaami mõiste on Eesti seadustes lahti kirjutamata. See annab võimaluse tõrjuda vastuväiteid ja öelda, et Savisaare kepikõnnireklaam või Kutseri plakat polegi valimistega seotud. Ehkki iga terve mõistusega inimene saab aru, et on küll. Kutseri ja Tammemäe puhul sai sellest nii aru ka erakondade rahastamise järelevalve komisjon. Komisjon tahab nüüd, et riigikogu kirjutaks poliitilise reklaami mõiste seadustes selgelt lahti.

Poliitilise reklaami definitsiooni puudumine ja see, et järelvalvekomisjonil pole pädevust piiripealseid juhtumeid poliitreklaamina kvalifitseerida, on teinud olukorra selliseks, nagu ta meil on. Kui 2005. aastal oleksid sellised sätted kehtinud, siis oleks olnud võimalik K-kohuke rajalt maha võtta. Nüüdsed kepikõnnid, nagu ka eelmise korra kartulid ja küttepuud (mis pealegi makstakse kinni meie ühise raha eest) on ju kohukese loomulik järg.

Vähem mäletatakse, et aastatel 2003-2005 tehti riigikogus erinevate algatajate poolt kokku kolm katset poliitilise reklaami sätestamisega algust teha. Nood põrkusid Reformierakonna ja Res Publica vastuseisule. Nüüd on rahastamise kontrollikomisjon jõudnud selleni, et teema juurde tuleb tagasi tulla. Sest parem hilja kui mitte kunagi.

Probleemiga tegeleb ka riigikogu korruptsioonivastane komisjon. Juba kuu aega kaalutakse, kas Kutser rikkus oma plakatiga selle aasta 1. aprillist kehtivat korruptsioonivastast seadust. See ütleb, et «avaliku vahendi korruptiivne kasutamine on ametiisiku poolt ametikohustust rikkudes avaliku ülesande täitmiseks mõeldud materiaalse või muu ressursi kasutamine ametiisiku enda või kolmanda isiku huvides, kui see toob kaasa avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise ametiisikule või kolmandale isikule». Minu meelest sai Kutser põhjendamatu eelise ülejäänud umbes kahesaja Põhja-Tallinna kandidaadi ees, kel selline reklaamivõimalus puudus.

Kui ka see tõsiasi takerdub lõpmatusse hämamisse, et siis polnud veel kampaaniaperiood ja keegi ei teadnud, kas Kutser kavatseb kandideerida, siis saab seadust konkretiseerida. Võib lisada puust ja punaseks tehtud sätte, et avaliku vahendi korruptiivne kasutamine on ka ametiisiku enda reklaam avaliku teenuse või ürituse propageerimisel.

Tekib küsimus, miks pole poliitikud seni midagi ette võtnud. Miks ollakse kurikaeltest mitu sammu maas? Vastus peitub kartellierakondade olemuses. Kuigi Keskerakond rakendab poliitilise kultuuri halvimaid näiteid, on ka teised parteid seni olnud huvitatud seaduste ebamäärasusest. Sest mine tea, kus mõni «omadest» vahele jääks.


Artikkel on ilmunud 25.09.2013 Postimehe arvamusportaalis.

Hea valimistava vajab jõulisemat lähenemist

Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuse Liit (EMSL) on ka sel korral välja tulnud „hea valimistavaga”.

Algatust tuleb kahtlemata tervitada. Kuid tuleb ka tõdeda, et antud dokument peab enam ajaga kaasas käima.

„Hea valitsemistava” ei vasta kõiges meie poliitilise kultuuri allakäigu tegelikule olukorrale. Selle taustal näib mõnigi punkt häirivalt üldsõnaline. Sellise paberi allakirjutamisega saab valimistel osaleja justkui kinnitada oma häid kavatsusi, kuid tegelikkuses ei kohusta see peaaegu millekski.Mõned näited.

Alajaotuses „Avalikku võimu ei kuritarvitata” öeldakse, et „riigi- või kohaliku omavalitsuse asutustes mittepoliitilistel ametikohtadel töötavad isikud ei osale oma tööajast ühegi nimekirja või kandidaadi valimiskampaanias”. „Hea tava” läheb mööda kõigist neist juhtudest, kus ametikohad on kas jõuga politiseeritud või siis nn. mittepoliitilisel ametikohal töötav isik ise kandideerib võimuerakonna nimekirjas. Näiteks Keskerakonna ja Tallinna puhul on selline seos massiline.

Samas alajaotuses öeldakse, et „avalikke vahendeid, välja arvatud erakondadele riigieelarvest määratud tegevustoetust, kasutatakse vaid tingimustel, mis on kättesaadavad ka teistele valimistel osalevatele nimekirjadele ja üksikkandidaatidele”. Avalikke vahendeid on Tallinnas massiivselt kasutatud juba enne ametliku kampaaniaperioodi algust. Seda on tehtud nii kindlate kandidaatide kui praeguse keskerakondliku linnavalitsuse kasuks.

Taas kord tõuseb esile küsimus, miks jääb kriitika alt välja üldine võrdsusprintsiip. Nimelt, erakondade riigieelarveline toetus on väga suur ning seda kasutatakse elujõulise konkurentsi tasalülitamiseks. „Hea tava” võiks öelda kasvõi seda, et erakondade riigieelarvelist toetust ei tohi kasutada kohalike valimiste kampaania- ja reklaamikulude katteks, sest see seab ebavõrdsesse olukorda kodanike valimisliidud, kes sellist toetust ei saa.

Põhimõtte „Kandidaatide poliitilised vaated ja seisukohad on avalikud” lahtikirjutamisel soovitakse, et kandidaadid teavitaksid avalikult, kas nad valituks osutumisel hakkavad esinduskogus tööle või mitte. See peaks puudutama nn. peibutusparte.

Selgusetuks jääb, kuidas avalikkust teavitatakse ja kuidas see info avalikkuseni jõuab. Ausam ja selgem oleks „heas tavas” eeldada, et kandidaadid, kes esinduskogus tööle ei asu, ei sea oma kandidatuuri ka üles. Siit ootaks poliitikute suunas nõuet käituda ühemõtteliselt ja selgelt, seda enam, et neil on piisavalt aega olnud seaduste kohendamiseks nii, et praeguse olukorra skisofreenilisus (kandideeritakse, kuid volikokku ei minda) ära lõpetada.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et „hea tava” eeldaks märksa tugevamaid sõnastusi ning ka kodanikuühiskonna märksa tugevamat survet, et neid põhimõtteid tõepoolest ka järgitaks.

Artikkel on ilmunud 17.09.2013 veebiväljaandes Eesti Elu (Delfi)

Pöördumine: Läheme üheskoos Tallinnale appi!