Stabiilsus versus ettearvamatus

Vikerraadio debatt andis võimaluse aru saada, milline president võiks olla Indrek Tarand või Toomas Hendrik Ilves. Kohe alguses oli selge, et Ilvesega jätkuks teatud stabiilsus ning puuduksid piinlikud episoodid. Tarand alustas saadet keskerakondliku kibestumisega, mis pani küsima – kas ta on küps kandideerima presidendiks?

Vabariigi president peab olema oma rahva eestkõneleja ja teenäitaja. Ta võiks aidata leida vastuse küsimusele, mis on Eesti tee kümne, viiekümne aasta perspektiivis?

Viis aastat tagasi oli Ilvese suhtes suur ootus. Aastaid hiljem valitseb justkui tühjus ja uue ootuse puudumine. Sisepoliitikas on Ilves olnud pigem tagasihoidlik, täites küll vajalikud rollid, kuid enamaks jääks nagu puudu tahtest ja suutlikkusest.

Välispoliitikas oli kindlasti eredaim hetk Vene-Gruusia sõda, kus Ilves näitas tugevat Eesti selgroogu. Ilvese välispoliitiline võimekus on tugevam kui see, mida ta on suutnud siiani esitada.

Saates võttis Ilves endale olulised ülesanded järgmiseks viieks aastaks: olla avatud debati ning haldusreformi eestvedaja. Mõlemad on Eesti tuleviku kujundamise seisukohalt ülivajalikud rõhuasetused.

Tarandi esitluses oli ebakindlust ja läbimõtlematust. Näiteks: õigem olnuks Savisaarel lasta sooritada kuritegu, siis oleks saanud ta võlla saata. Arusaamatuks jäi, miks peaksime tegelema tagajärgedega ja mitte ennetama ohtu riikluse põhiväärtustele?

Tarand kordas ka, et tema kaitseb nõrgemaid. Kuid kes on see nõrgim – laps, kes peab käima ebanormaalsetes tingimustes lasteaias või hoopis Keskerakond? Aktsiooni «Raha lasteaedadele» patroonina oleks olnud juba ammu aeg võidelda tegelike nõrgimate eest.

Tarand võttis presidendiks saades ülesandeks pidada rohkem debatte erakondlaste vahel ja riigikogus poliitikate kujundamisel. See oleks päevapoliitiku rolli võtmine. Pigem tuleks luua võimalusi tavakodanikul poliitikas kaasa rääkida.

HINNE DEBATILE:

TARAND 3

ILVES 4

Lugu avaldatud: 22.08.2011, Postimees

Kontrollitud demokraatia oht

Kaks aasta tagasi jõudsin järeldusele, et Eesti liigub nelja erakonna suunas (vt. PM
21.07.2009 - http://www.postimees.ee/144025/kulliki-kubarsepp-neljaparteiline-eesti/). Pool
aastat hiljem hakati seda isegi uskuma ja märtsikuised parlamendivalimised kinnitasid oletust.
Vähem erakondi Riigikogus võimaldab enam tähele panna, mis toimub erakondade sees.

Viimastel nädalatel avanenud sissevaade IRL-i probleemidesse pole ju üllatus. Hea vähemalt,
et selles erakonnas on veel inimesi, kes püüavad poliittehnoloogilisele masinale vastu
hakata. Eesti erakonnad on aastate jooksul jõudnud ummikusse just tänu ülipüüdlikule
kontrollimehhanismile. Tulemuseks on väikesed eesmärgid, mis toovad tulu kitsale
kildkonnale, kuid mitte Eestile tervikuna. Eesti oht on sattuda kontrollitud demokraatia lõksu.

See on Eesti poliitilises kultuuris süvenev tendents. Toimuvad küll valimised, millele eelneb
näiline vaba kampaaniaperiood. Valijaid võlutakse lihtsate rahaliste lubadustega. Erakonnad
ise on järjest suletumad, nad edutavad vaikivat kuulekust, mitte iseseisvust.

Eliit väldib arvamusliidrite kaasamist igapäevapoliitikasse, nähes viimastes
konkurente. Koondatakse küll uusi lihtliikmeid, kellelt arvamusi ja iseseisvust ei oodata, vaid
nad muudetakse varakult poliitiliste tagatubade pantvangideks ehk hääletusmasinateks.

Veel enam püüab poliitiline eliit välistada uute jõudude teket. Olgu need poliitilised või
rahvaalgatuslikud, sest neis nähakse samuti sobimatut konkurentsi. Kõige valusamalt on
reeglid paika pandud erakondade rahastamise kaudu, mis ahistab selgelt võimalikke uusi
tulijaid.

Kontrollitud demokraatia toimib ka esindusorganites. Jah, poliitiliste jõudude omavahelised
lepped peavad eksisteerima ning tuleb täita ühiselt seatud eesmärke, kuid selle raames
pole arusaadav saadikute suukorvistamine. Sõltumatult mõtlevad saadikud on järjest
haruldasemad. Kunagi sai Tallinna linnavolikogus tavaks roheliste ja punaste kirjapulkade
kasutamine, et anda märku, kuidas hääletada. See haigus süveneb kõigil tasanditel.

Erakonna eliidile vajalik alluvussuhe pannakse paika ka Toompeal. Tulevased noorpoliitikud
võetakse riigi palgale, minimaliseerides teadlikult erakondade keskkontorite palgafonde.
Poolpoliitiku ehk nn broileri staatuse saanud mehitatakse komisjonidesse ja antakse
sümboolseid toole klausliga – nüüd oled meie poolel, sul on töö, vastutasuks kuuletud
vaikivalt. Sama püütakse teha ka kogenenumate poliitikutega.

Kontrollitud demokraatia süvenemine killustab ühiskonda, hävitab aadetel põhinevad
väärtused ning seab kahtluse alla rahvusriikluse olemuse, mis väikerahva jaoks on suur
risk. Kui inimesed tunnevad end täisväärtuslike kodanikena on neil soov ja valmidus oma
demokraatiat kaitsta. Praegu on inimesed segadusse aetud, sest väärtused enam ei toimi,
toimib kontroll, mida tihti rakendatakse hirmu- ja sõltuvusmehhanismide kaudu.

Kadunud Enn Soosaar osutas: raske on väärtuspõhiseks pidada ühiskonda, kus enamik
jagab JOKK-mentaliteeti ja nõustub väga paljudel puhkudel sohitegemisega ning vaatab
saamahimule läbi sõrmede. Arusaamale „kel jõud, sel õigus“ aitab kaasa kodanikuühiskonna
nõrkus, ehkki just kodanikujulgus peaks suutma pakkuda alternatiivi massipsühhoosile.

Mittetulundusühingud moodustavad inimesed, kes tahavad ühise eesmärgi nimel
panustada. Liikmed on eelnevalt ühiskonnale juba midagi andnud ning omandanud
väärtuslikke kogemusi. Kontrollitud demokraatias seevastu vajatakse midagi muud – klakööre ehk odavaid ja hõlpsalt manipuleeritavaid valijaid. Vaja on aktiivsemat kodanikuühiskonda, kes vigu märgates annab neist häälekalt teada ning annab oma panuse ka õiges suunas liikumiseks.

Võlusõnad on tahe ja vastutus. Poliitiline tahe vastutada nii kodaniku kui erakonna
seisukohalt. Kas tahame jätkata demokraatliku ning iseseisva riigina, mitte end ise
nõrgestada? Kui „jah“, siis peame ise eneses suureks kasvama. Peame näitama allumatust
massipsühhoosile ning otsima lahendusi, mis põhineksid aadetel ja väärtustel.

Tuleb osata julgelt öelda „ei“ ebanormaalsele ning vajadusel trotsida tagasilööke selle eest, et
oled olnud julge. See kasvatab inimest. Ajalugu on näidanud, et manipulaatorid ühel hetkel
kukuvad. Et nad kiiremini kukuksid, selleks on vaja julgetel ja tegusatel inimestel enam
kokku hoida.


Avaldatud:
Postimees, 11.08.2011