Riigikogu
liige Juku-Kalle Raid kutsub end masendussaadikuks, kuna tema sai
parlamenti asendusliikmena. Tänase Tallinna linnavolikogu näol on
tegemist suuremat sorti masendusega – volikogu 79-st liikmest 53 on
asendusliikmed.
Selles
on süüdi erakonnad, kes rivistavad valimisteks üles peibutuspardid.
Samuti kehtib keerukas süsteem, kus volikogu koosseisu suure osa
määravad erakonnad oma kinniste ülelinnaliste nimekirjadega. See annab
igale nimekirjale, kes ületab 5-protsendilise künnise, saada vähemalt
paar kompensatsioonimandaati, aga probleemiks on see, et
kompensatsioonimandaatidel pole mingit seost isiklike häältega.
Volikokku võib pääseda ka valimistel ühtegi isiklikku häält saamata!
Keskerakondlane
Daisy Järva on pealinna volikogus 15 häälega. Ta osutus valituks tänu
oma 20. kohale üldnimekirjas. Kõige enam on praegustest volikogu
liikmetest hääli saanud Jüri Pihl – 2278. Tõeline kurioosum on aga see,
et tervelt 15 inimest sai valimistel rohkem hääli kui Pihl, aga keegi
neist ei ole volikogu liige. 2009. aastal kogus Tallinnas kokku 42
kandideerijat rohkem kui tuhat häält, aga neist on praeguses
masenduskogus ainult kuus!
Asendusliikmete
nii suur osakaal on linnavolikogu viinud sisuliselt kummitempli
staatusesse. Toompeal, ministeeriumides, Euroopa Parlamendis või
Tallinna linnavalitsuses töötav parteiladvik vedas asendusliikmed
volikokku. Need hoiavad kuulekalt madalat profiili, sest nii välditakse
liidritega vastuollu sattumist.
Selline
olukord on teinud ka volikogu opositsiooni väga nõrgaks (vt tabelit).
Volikogu on initsiatiivitu ega peegelda adekvaatselt valijate tahet.
Tulemuseks on see, et Eesti avalikkus on peaaegu unustanud pealinna
volikogu olemasolu. Tihti kuuldub käegalöömist, et sinna pole mõtetki
kandideerida, kui juba kandideerida, siis ikka Riigikokku.
Erakond Volikogus kohti Asendusliikmeid (%)
KE 43 23 (54%)
RE 14 13 (93%)
IRL 13 11 (85%)
SDE 8 6 (75%)
*volikogus on veel Keskerakonnast lahkunud fraktsioonitu Ain Seppik, kes sai ringkonnamandaadi.
Parlamendisaadikud
Lukas, Raid ja Herkel on esitanud riigikogus seaduseelnõu, millega
soovitakse Riigikogu valimistel üleriigilised nimekirjad lahti siduda
parteisisestest kokkulepetest ning pöörata näod valijate poole. Sama
tuleb teha nende kohalike omavalitsuste volikogude valimistega, kus on
mitu valimisringkonda.
Valimissüsteem
muutus selliseks 2009. aastal Urmas Reinsalu ning toonase riigikogu
põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde eestvõttel. Seda hakati tegema
koomilisel kombel soolise võrdõiguslikkuse seaduse kaudu. Tulemuseks oli
ebamõistlikult suur linnavolikogu koosseis (63lt 79le); igaks juhuks
keelati Tallinnas valimispiirkondade muutmine näiteks haldusreformi
korral jmt. Kuigi president saatis ebakorrektselt muudetud seaduse
Riigikogule tagasi, ei süvenetud ka teistkordsel arutelul
probleemidesse.
Suur
osa vastutusest lasub Keskerakonnal, kes külvas segadust katsega muuta
Tallinn üheks hiigelsuureks valimisringkonnaks, et kandidaat Savisaar
saaks õitseda igal pool üle linna. Tagajärg olnuks linnaosade ja
asumi-identiteedi hävitamine.
Mida
tuleks olukorra muutmiseks teha? Vaja on uut kohalike omavalitsuste
volikogude valimise seadust. Lõpuks tuleb kokku leppida Riigikogu
liikmete, ministrite ja Euroopa Parlamendi saadikute kandideerimise
võimalused kohalike omavalitsuste valimistel. Volikogu töös nad
teatavasti osaleda ei tohi. Tegemist on ehtsate peibutuspartidega, kelle
najal masenduskogu ongi moodustatud.
Tõsi,
põhiseaduse järgi ei saa ega tohi piirata kellegi õigust kandideerida.
Ent lubades saadikute ja ministrite tööd kohalikes volikogus, kaoks
võimude lahusus ja laiema hulga inimeste kaasamine, mida väikeriik
hädasti vajab. Lahendus võiks olla poliitiliste osapoolte hea tahte
avaldus ehk kokkulepe parte mitte välja panna, mis kuulub ka reaalselt
täitmisele.
Teiseks
tuleb ülelinnalised nimekirjad muuta avatuks. Volikogu koosseis
moodustuks vastavalt iga kandidaadi tulemusele. See vähendaks pingeid
erakondade sees nimekirjade koostamisel ja ergutaks kandidaate endid
paremini valijatega sidustama. Vastutusest, mida iga valitud saadik
peaks kandma, on meil ju ääretu puudus.
Kolmandaks
tuleks volikogu liikmete arv tagasi viia 63-le, nagu oli varem, aga
seejuures on vaja tõsta halduskogude rolli. Peagi näeme, et Keskerakond
sunnib oma linnaasutustes töötavad sõltlased väevõimuga kandideerima ja
esitab hiigelpika nimekirja. Sama üritavad teised erakonnad. Võiks
kehtida reegel, et ükski nimekiri ei või välja panna rohkem kandidaate,
kui seda on kahekordne volikogu liikmete arv. Eelmistel kordadel on
kandidaatide esitamisel hulluks mindud, tagajärjeks on kümned ühe-kahe
ja isegi null hääle saajad.
Parlamendierakonnad,
kes pole olukorra muutmiseks midagi ette võtnud ütlevad nüüd muidugi,
et midagi ei saagi muuta, sest valimised on liiga lähedal. Siiski
peaksid õiguskantsler ja Riigikohus kaaluma, kas erakorraliselt ei võiks
valimisseadust muuta ka valimisaastal, sest see on vähemalt
Artikkel on ilmunud 18.01.2013 veebiväljaandes Delfi.
