Täna kolm aastat tagasi IRL Tallinna piirkonna üldkogul

Täna kolm aastat (2010) tagasi toimus IRL Tallinna piirkonna üldkoosolek. Jagan teiega näidet, kuidas hääletusmasinad võivad liiga usinasti tööd teha. See on valimistulemusest näha :

"IRL Tallinna piirkonna üldkogu valis endale uue 15-liikmelise juhatuse:

Tallinna piirkonna uue esimehe valib hiljem juba juhatus.

Juhatusse pääsesid Siim Kabrits (488 häält), Nikolai Stelmach (469), Maria Kasepalu (451), Toomas Tõniste (449), Sven Sester (435), Urmas Reinsalu (408), Avo Üprus (405), Ken-Marti Vaher (403), Indrek Raudne (397), Siim-Valmar Kiisler (379), Andres Herkel (301), Andres Luus (256), Mart Nutt (255), Tarmo Kruusimäe (247) ning Toivo Jürgenson (239).

Valituks ei osutunud Liisa-Ly Pakosta (207 häält), Anna-Greta Tsahkna (175), Olavi-Jüri Luik (139), Andres Öpik (104), Jaanus Ojangu (63), Raimo Jõgeva (15) ning Avo Vassar (12)."

Milles see hääletusmasina ülepingutamine seisneb? Üsna noored ja tol ajal veel tundmatud noored (Kabrits, Stelmach, Kasepalu) said võrreldes pikaaegse piirkonna esimehe Kiisleriga päris ehmatavalt suure häältesaagi.

Hääletusmasin töötab kui arvutusmasin. Liikmed jagatakse erinevatesse kategooriatesse ning kaalutletult jagatakse suunised, kes kuidas hääletab.

See, et Kokk äsja väitis, et Jõgevamaa on nii väike piirkond, et 2012. aastal eestseisusse saada pole võimalik saada, on justkui tõsi. Tema eest tehtigi töö ära. Tema poolthääled korjati kokku üle Eesti sama meetodiga, mida kasutati Tallinnas.

Õpetlik on osaleda häältelugemiskomisjoni töös. Juba esimese 10 sedeliga hakkab tekkima pilt sellest,  kuidas juhiseid on jagatud ning milliste nimede vahel. Fantoomliikmed hääletavad ainult kindla juhise järgi, sest nad ei tea, mida nad teevad ja kes on inimesed, kes kandideerivad.

Edastan ka kolme aasta taguse vastukampaania kirja, mille tegid selliste mahhinatsioonidega mitte harjunud poliitikud. Seal toodi samuti esile uute liikmete põhikirjavastase vastuvõtmise probleem (muuhulgas oli vastuvõetute hulgas isegi kodakondsuseta isikuid).

"Hea sõber,

9. märtsil kell 18.00 koguneme Rahvusraamatukogusse, et pidada Tallinna piirkonna üldkogu.

Tule kindlasti kohale, sest kui Sina ei tule, siis otsustavad Sinu eest teised!

Endise Tallinna piirkonna esimehena ei saa ma olla rahul hoolimatuse ja ebakorrektsusega, mis on iseloomustanud erakonna juhtimist Tallinnas.

Juhin tähelepanu järgmisele:

            - üldkogu toimub pool aastat pärast põhikirjas sätestatud tärminit;

            - üldkogu ega erakonna suurkogu eel pole liikmete vastuvõtmisel järgitud erakonna põhikirja ja muude dokumentidega sätestatud protseduure: puuduvad liikmekandidaatide allkirjad, inimeste vaba tahe ja isegi kodakondsusesse kuulumine on jäänud õigeaegselt tuvastamata.

Niisugust erakonnasisese usalduse murendamist ei tohi me ükskõikselt pealt vaadata.

Tule kohale selleks, et saaksime koos esitada ausa ja demokraatliku alternatiivi!

Erakond on meie ühine rahvuslik vara, mitte ühekordseks kasutamiseks mõeldud projekti-partei. Seepärast on demokraatlike ja kõigile mõistetavate protseduuride austamine esmatähtis:

            - vaid nii tagame erakonna sidususe ja usu ühistesse ideaalidesse;

            - vaid nii saame oma tegevusega olla eeskujuks kogu ühiskonnale.

Heade soovidega,

Andres Herkel (J)

Pöördumise toetajad:

Mart Laar

Jaak Aaviksoo

Tunne Kelam

Tarmo Kõuts

Tõnis Lukas

Helir-Valdor Seeder     

Toivo Jürgenson (J) (V)

Tarmo Kruusimäe (J)

Olavi-Jüri Luik (J) (V)

Andres Luus (J) (V)

Mart Nutt (J)

Jaanus Ojangu (J) (V)

Liisa-Ly Pakosta (J)

Anna-Greta Tsahkna (J) (V)

Andres Öpik (J) (V)

Helen Hääl (V)

Margus Jaago (V)

Külliki Kübarsepp (V)

Illimar Lepik von Wiren (V)

Kaarel Oja (V)

Lagle Parek (V)

Epp Rebane (V)

Inna Rose (V)

Jüri Saar (V)

Berit Teeäär (V)

Kaja Villem (V)

(J)    Kandidaat piirkonna juhatusse

(V)   Kandidaat erakonna volikokku

Mõned lisaselgitused ja tänud

Tänan kõiki, kes mu pöördumisele on vastanud. Paljudele olen meili teel lisaselgitusi saatnud ja paljud on ka otse helistanud.

Vastan siin kahele üldisemale küsimusele.

Kuidas saab pöördumisele oma toetust väljendada? Kindlasti saab seda teha teisipäeva õhtul üldkogul. Samuti teete seda headele erakonnakaaslastele edastades.

Kas tegemist on I ja RP vastuoluga? Eeskätt on tegemist nõudlikkusega meie organisatsioonikultuuri suhtes. Olen tänulik neile RP taustaga erakonnakaaslastele, kes oma liikmeksastumist meenutades (soovitajad, kohtumine vastuvõtjatega) kinnitavad, et Tallinna piirkonnas toimunu ei ole normaalne."

Kokk ja Kärberg pole IRL-s ainsad patused

Endise IRL-i liikmena ei üllata mind „Pealtnägijas“ kajastatud mahhinatsioonid. Uute liikmete massiline ja põhikirja eirav vastuvõtmine hakkas toimuma juba 2009. aastal. Seega hulk aega enne 2012. aasta Suurkogu. 2010. ja 2012. aasta Suurkogud ei olnud ainsad tasandid, kus Res Publica tiib üritas ebaausate võtetega juhtpositsioonid kätte saada. See toimus üle Eesti, nii piirkondades kui osakondades. Enne hääletusi võeti vastu uusi liikmeid, kellega laiem ring polnud kunagi kohtunud, samuti tõsteti erakonna kontoris liikmeid ühest osakonnast teise vastavalt sellele, kus oli parasjagu vaja hääletusmasinat teha. Olin ise Põhja-Tallinna osakonna liige, kui äkki hakati liikmeid erakonda võtma põhikirja eirates. Nimelt pidid uued liikmekandidaadid põhikirja järgi kõigepealt kohtuma osakonnaga, kes pidi oma seisukoha edastama piirkonna juhatusele, kes pidi vormistama lõpliku otsuse. Enne Põhja-Tallinna osakonna koosolekut, kus toimus juhtorganite valimine, ilmus osakonna nimekirja mitu noorliiget, kellest mitmed isegi ei elanud Tallinnas. Kõik see toimus osakonna juhatust teavitamata. Üleöö tõsteti isegi Tõnis Palts Kesklinnast Põhja-Tallinna. Pidasin siis Madis Kübaraga Rahvusraamatukogu saali ukse taga tuliseid vaidlusi, kuna keeldusin viimastel minutitel nimekirja lisatud liikmeid hääleõiguslikena registreerimast. Paraku on Kübar just sedalaadi „teenete“ eest nüüd edutatud Juhan Partsi esinõunikuks ja Tallinna volikogu revisjonikomisjoni (!) esimeheks.   Järgmine tõsisem liikmete pimevärbamise laine algas 2011. aasta varasügisel. Tallinna juhatuse toonased liikmed Herkel, Jürgenson ja Kruusimäe küll protestisid tundmatute liikmete massilise vastuvõtmise vastu, kuid neist sõideti häälteenamusega üle. Ma küll ei tea, kas nende eriarvamust sisaldav protokolli ka tegelikult eksisteerib, sest protokolle, eriti sisukaid, kardab IRL-i võimuklann nagu tuld. Meenutan, et peale Isamaaliidu ja Res Publica liitumist oli paar üsna toredat nö mesinädalate aastat. Kõik tundus sujuv ja liikmeskond oli justkui väikeses hämmingus, et polegi neid kardetud tonte. Aga jah, see oli suitsukate. Alates 2009. aastast hakkas tugev organisatsiooni lõhestamine. Konkreetselt Põhja-Tallinna küsimuses pöördusime aukohtu poole, sest meie arvates oli liikmete vastuvõtmise korda rikutud. Olime häiritud, et pikaaegne Tallinna piirkonna esimees, Siim Kiisler, ei teinud sammugi läbipaistva ja usaldusel põhineva organisatsiooni ülesehitamiseks. Aukohtu esimees Avo Üprus (oli sellel ajal Kiisleri nõunik) asus mahhinatsioone õigustama. „Pealtnägijas“ käsitletud 2012. aasta Suurkogu ajal oli juba tavaline, et liikmeid juhendati SMS-ide teel. Varasematel kordadel kasutati hääletus-šablooni, mille järgi manipuleeritavad liikmed pidid oma hääletussedeli täitma. Paraku jäid need nurkadesse vedelema, muutes ebaeetilise tegevuse piinlikult nähtavaks. Tekstisõnumitele on veidi raskem jälile saada. Libahääletajaid oli 2012. aasta Suurkogul kaugelt rohkem kui Aivar Koka bussitäied, aga juriidiliselt oli kõik korrektne – JOKK! Pole mõtet teha nägu, et väära tegevusega jäi vahele ainult Kärberg. Kärbergi taga oli Kokk ja Koka taga Res Publica äraostmatud. Kärberg lihtsalt drastilisemal viisil tegi seda, mida oli IRL-s varem korduvalt tehtud, sest tal oli miski, millega inimesi allutada - töökohad.   Pärast 2012. aasta Suurkogu sai paljudel Res Publica tiiva poolt juurutatud sigadustest lihtsalt villand. Lahkuma hakkasid erakonna aktiivsemad, iseseisvamad ja sõltumatumad liikmed, esimese lainega umbes 60 inimest. Ka minul saab paari nädala pärast aasta IRL-st lahkumisest. Kummaline, kuid ma ei ole selle aja jooksul kordagi tundnud kahetsust. Hämmingut tekitavad kommentaarid, mis tulevad tänaste IRL-i juhtide suust. Et asja veel uuritakse ja püütakse välja selgitada tõde. Tõde teavad nad juba aastaid. Kuid ikka ja jälle püütakse seda kinni mätsida. Just see näitab vastutamatust kõige primaarsemal tasandil - oma liikmeskonna ees. Pole siis imestada, et erakondade siseelu on välja surnud ja rohujuuretasandil pole poliitilist aktiivsust. Selliste meetoditega tegutsev erakond lõhub ühiskonda, mitte ei ehita.