Täna kolm aastat tagasi IRL Tallinna piirkonna üldkogul

Täna kolm aastat (2010) tagasi toimus IRL Tallinna piirkonna üldkoosolek. Jagan teiega näidet, kuidas hääletusmasinad võivad liiga usinasti tööd teha. See on valimistulemusest näha :

"IRL Tallinna piirkonna üldkogu valis endale uue 15-liikmelise juhatuse:

Tallinna piirkonna uue esimehe valib hiljem juba juhatus.

Juhatusse pääsesid Siim Kabrits (488 häält), Nikolai Stelmach (469), Maria Kasepalu (451), Toomas Tõniste (449), Sven Sester (435), Urmas Reinsalu (408), Avo Üprus (405), Ken-Marti Vaher (403), Indrek Raudne (397), Siim-Valmar Kiisler (379), Andres Herkel (301), Andres Luus (256), Mart Nutt (255), Tarmo Kruusimäe (247) ning Toivo Jürgenson (239).

Valituks ei osutunud Liisa-Ly Pakosta (207 häält), Anna-Greta Tsahkna (175), Olavi-Jüri Luik (139), Andres Öpik (104), Jaanus Ojangu (63), Raimo Jõgeva (15) ning Avo Vassar (12)."

Milles see hääletusmasina ülepingutamine seisneb? Üsna noored ja tol ajal veel tundmatud noored (Kabrits, Stelmach, Kasepalu) said võrreldes pikaaegse piirkonna esimehe Kiisleriga päris ehmatavalt suure häältesaagi.

Hääletusmasin töötab kui arvutusmasin. Liikmed jagatakse erinevatesse kategooriatesse ning kaalutletult jagatakse suunised, kes kuidas hääletab.

See, et Kokk äsja väitis, et Jõgevamaa on nii väike piirkond, et 2012. aastal eestseisusse saada pole võimalik saada, on justkui tõsi. Tema eest tehtigi töö ära. Tema poolthääled korjati kokku üle Eesti sama meetodiga, mida kasutati Tallinnas.

Õpetlik on osaleda häältelugemiskomisjoni töös. Juba esimese 10 sedeliga hakkab tekkima pilt sellest,  kuidas juhiseid on jagatud ning milliste nimede vahel. Fantoomliikmed hääletavad ainult kindla juhise järgi, sest nad ei tea, mida nad teevad ja kes on inimesed, kes kandideerivad.

Edastan ka kolme aasta taguse vastukampaania kirja, mille tegid selliste mahhinatsioonidega mitte harjunud poliitikud. Seal toodi samuti esile uute liikmete põhikirjavastase vastuvõtmise probleem (muuhulgas oli vastuvõetute hulgas isegi kodakondsuseta isikuid).

"Hea sõber,

9. märtsil kell 18.00 koguneme Rahvusraamatukogusse, et pidada Tallinna piirkonna üldkogu.

Tule kindlasti kohale, sest kui Sina ei tule, siis otsustavad Sinu eest teised!

Endise Tallinna piirkonna esimehena ei saa ma olla rahul hoolimatuse ja ebakorrektsusega, mis on iseloomustanud erakonna juhtimist Tallinnas.

Juhin tähelepanu järgmisele:

            - üldkogu toimub pool aastat pärast põhikirjas sätestatud tärminit;

            - üldkogu ega erakonna suurkogu eel pole liikmete vastuvõtmisel järgitud erakonna põhikirja ja muude dokumentidega sätestatud protseduure: puuduvad liikmekandidaatide allkirjad, inimeste vaba tahe ja isegi kodakondsusesse kuulumine on jäänud õigeaegselt tuvastamata.

Niisugust erakonnasisese usalduse murendamist ei tohi me ükskõikselt pealt vaadata.

Tule kohale selleks, et saaksime koos esitada ausa ja demokraatliku alternatiivi!

Erakond on meie ühine rahvuslik vara, mitte ühekordseks kasutamiseks mõeldud projekti-partei. Seepärast on demokraatlike ja kõigile mõistetavate protseduuride austamine esmatähtis:

            - vaid nii tagame erakonna sidususe ja usu ühistesse ideaalidesse;

            - vaid nii saame oma tegevusega olla eeskujuks kogu ühiskonnale.

Heade soovidega,

Andres Herkel (J)

Pöördumise toetajad:

Mart Laar

Jaak Aaviksoo

Tunne Kelam

Tarmo Kõuts

Tõnis Lukas

Helir-Valdor Seeder     

Toivo Jürgenson (J) (V)

Tarmo Kruusimäe (J)

Olavi-Jüri Luik (J) (V)

Andres Luus (J) (V)

Mart Nutt (J)

Jaanus Ojangu (J) (V)

Liisa-Ly Pakosta (J)

Anna-Greta Tsahkna (J) (V)

Andres Öpik (J) (V)

Helen Hääl (V)

Margus Jaago (V)

Külliki Kübarsepp (V)

Illimar Lepik von Wiren (V)

Kaarel Oja (V)

Lagle Parek (V)

Epp Rebane (V)

Inna Rose (V)

Jüri Saar (V)

Berit Teeäär (V)

Kaja Villem (V)

(J)    Kandidaat piirkonna juhatusse

(V)   Kandidaat erakonna volikokku

Mõned lisaselgitused ja tänud

Tänan kõiki, kes mu pöördumisele on vastanud. Paljudele olen meili teel lisaselgitusi saatnud ja paljud on ka otse helistanud.

Vastan siin kahele üldisemale küsimusele.

Kuidas saab pöördumisele oma toetust väljendada? Kindlasti saab seda teha teisipäeva õhtul üldkogul. Samuti teete seda headele erakonnakaaslastele edastades.

Kas tegemist on I ja RP vastuoluga? Eeskätt on tegemist nõudlikkusega meie organisatsioonikultuuri suhtes. Olen tänulik neile RP taustaga erakonnakaaslastele, kes oma liikmeksastumist meenutades (soovitajad, kohtumine vastuvõtjatega) kinnitavad, et Tallinna piirkonnas toimunu ei ole normaalne."

Kokk ja Kärberg pole IRL-s ainsad patused

Endise IRL-i liikmena ei üllata mind „Pealtnägijas“ kajastatud mahhinatsioonid. Uute liikmete massiline ja põhikirja eirav vastuvõtmine hakkas toimuma juba 2009. aastal. Seega hulk aega enne 2012. aasta Suurkogu. 2010. ja 2012. aasta Suurkogud ei olnud ainsad tasandid, kus Res Publica tiib üritas ebaausate võtetega juhtpositsioonid kätte saada. See toimus üle Eesti, nii piirkondades kui osakondades. Enne hääletusi võeti vastu uusi liikmeid, kellega laiem ring polnud kunagi kohtunud, samuti tõsteti erakonna kontoris liikmeid ühest osakonnast teise vastavalt sellele, kus oli parasjagu vaja hääletusmasinat teha. Olin ise Põhja-Tallinna osakonna liige, kui äkki hakati liikmeid erakonda võtma põhikirja eirates. Nimelt pidid uued liikmekandidaadid põhikirja järgi kõigepealt kohtuma osakonnaga, kes pidi oma seisukoha edastama piirkonna juhatusele, kes pidi vormistama lõpliku otsuse. Enne Põhja-Tallinna osakonna koosolekut, kus toimus juhtorganite valimine, ilmus osakonna nimekirja mitu noorliiget, kellest mitmed isegi ei elanud Tallinnas. Kõik see toimus osakonna juhatust teavitamata. Üleöö tõsteti isegi Tõnis Palts Kesklinnast Põhja-Tallinna. Pidasin siis Madis Kübaraga Rahvusraamatukogu saali ukse taga tuliseid vaidlusi, kuna keeldusin viimastel minutitel nimekirja lisatud liikmeid hääleõiguslikena registreerimast. Paraku on Kübar just sedalaadi „teenete“ eest nüüd edutatud Juhan Partsi esinõunikuks ja Tallinna volikogu revisjonikomisjoni (!) esimeheks.   Järgmine tõsisem liikmete pimevärbamise laine algas 2011. aasta varasügisel. Tallinna juhatuse toonased liikmed Herkel, Jürgenson ja Kruusimäe küll protestisid tundmatute liikmete massilise vastuvõtmise vastu, kuid neist sõideti häälteenamusega üle. Ma küll ei tea, kas nende eriarvamust sisaldav protokolli ka tegelikult eksisteerib, sest protokolle, eriti sisukaid, kardab IRL-i võimuklann nagu tuld. Meenutan, et peale Isamaaliidu ja Res Publica liitumist oli paar üsna toredat nö mesinädalate aastat. Kõik tundus sujuv ja liikmeskond oli justkui väikeses hämmingus, et polegi neid kardetud tonte. Aga jah, see oli suitsukate. Alates 2009. aastast hakkas tugev organisatsiooni lõhestamine. Konkreetselt Põhja-Tallinna küsimuses pöördusime aukohtu poole, sest meie arvates oli liikmete vastuvõtmise korda rikutud. Olime häiritud, et pikaaegne Tallinna piirkonna esimees, Siim Kiisler, ei teinud sammugi läbipaistva ja usaldusel põhineva organisatsiooni ülesehitamiseks. Aukohtu esimees Avo Üprus (oli sellel ajal Kiisleri nõunik) asus mahhinatsioone õigustama. „Pealtnägijas“ käsitletud 2012. aasta Suurkogu ajal oli juba tavaline, et liikmeid juhendati SMS-ide teel. Varasematel kordadel kasutati hääletus-šablooni, mille järgi manipuleeritavad liikmed pidid oma hääletussedeli täitma. Paraku jäid need nurkadesse vedelema, muutes ebaeetilise tegevuse piinlikult nähtavaks. Tekstisõnumitele on veidi raskem jälile saada. Libahääletajaid oli 2012. aasta Suurkogul kaugelt rohkem kui Aivar Koka bussitäied, aga juriidiliselt oli kõik korrektne – JOKK! Pole mõtet teha nägu, et väära tegevusega jäi vahele ainult Kärberg. Kärbergi taga oli Kokk ja Koka taga Res Publica äraostmatud. Kärberg lihtsalt drastilisemal viisil tegi seda, mida oli IRL-s varem korduvalt tehtud, sest tal oli miski, millega inimesi allutada - töökohad.   Pärast 2012. aasta Suurkogu sai paljudel Res Publica tiiva poolt juurutatud sigadustest lihtsalt villand. Lahkuma hakkasid erakonna aktiivsemad, iseseisvamad ja sõltumatumad liikmed, esimese lainega umbes 60 inimest. Ka minul saab paari nädala pärast aasta IRL-st lahkumisest. Kummaline, kuid ma ei ole selle aja jooksul kordagi tundnud kahetsust. Hämmingut tekitavad kommentaarid, mis tulevad tänaste IRL-i juhtide suust. Et asja veel uuritakse ja püütakse välja selgitada tõde. Tõde teavad nad juba aastaid. Kuid ikka ja jälle püütakse seda kinni mätsida. Just see näitab vastutamatust kõige primaarsemal tasandil - oma liikmeskonna ees. Pole siis imestada, et erakondade siseelu on välja surnud ja rohujuuretasandil pole poliitilist aktiivsust. Selliste meetoditega tegutsev erakond lõhub ühiskonda, mitte ei ehita.

Tallinna volikogus on 79st liikmest 53 asendajad ehk Tallinna juhib masenduskogu

Riigikogu liige Juku-Kalle Raid kutsub end masendussaadikuks, kuna tema sai parlamenti asendusliikmena. Tänase Tallinna linnavolikogu näol on tegemist suuremat sorti masendusega – volikogu 79-st liikmest 53 on asendusliikmed.

Selles on süüdi erakonnad, kes rivistavad valimisteks üles peibutuspardid. Samuti kehtib keerukas süsteem, kus volikogu koosseisu suure osa määravad erakonnad oma kinniste ülelinnaliste nimekirjadega. See annab igale nimekirjale, kes ületab 5-protsendilise künnise, saada vähemalt paar kompensatsioonimandaati, aga probleemiks on see, et kompensatsioonimandaatidel pole mingit seost isiklike häältega. Volikokku võib pääseda ka valimistel ühtegi isiklikku häält saamata!

Keskerakondlane Daisy Järva on pealinna volikogus 15 häälega. Ta osutus valituks tänu oma 20. kohale üldnimekirjas. Kõige enam on praegustest volikogu liikmetest hääli saanud Jüri Pihl – 2278. Tõeline kurioosum on aga see, et tervelt 15 inimest sai valimistel rohkem hääli kui Pihl, aga keegi neist ei ole volikogu liige. 2009. aastal kogus Tallinnas kokku 42 kandideerijat rohkem kui tuhat häält, aga neist on praeguses masenduskogus ainult kuus!

Asendusliikmete nii suur osakaal on linnavolikogu viinud sisuliselt kummitempli staatusesse. Toompeal, ministeeriumides, Euroopa Parlamendis või Tallinna linnavalitsuses töötav parteiladvik vedas asendusliikmed volikokku. Need hoiavad kuulekalt madalat profiili, sest nii välditakse liidritega vastuollu sattumist.

Selline olukord on teinud ka volikogu opositsiooni väga nõrgaks (vt tabelit). Volikogu on initsiatiivitu ega peegelda adekvaatselt valijate tahet. Tulemuseks on see, et Eesti avalikkus on peaaegu unustanud pealinna volikogu olemasolu. Tihti kuuldub käegalöömist, et sinna pole mõtetki kandideerida, kui juba kandideerida, siis ikka Riigikokku.

Erakond Volikogus kohti Asendusliikmeid (%)
KE    43    23    (54%)
RE    14    13    (93%)
IRL    13    11    (85%)
SDE    8    6    (75%)
*volikogus on veel Keskerakonnast lahkunud fraktsioonitu Ain Seppik, kes sai ringkonnamandaadi.

 
Parlamendisaadikud Lukas, Raid ja Herkel on esitanud riigikogus seaduseelnõu, millega soovitakse Riigikogu valimistel üleriigilised nimekirjad lahti siduda parteisisestest kokkulepetest ning pöörata näod valijate poole. Sama tuleb teha nende kohalike omavalitsuste volikogude valimistega, kus on mitu valimisringkonda.

Valimissüsteem muutus selliseks 2009. aastal Urmas Reinsalu ning toonase riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde eestvõttel. Seda hakati tegema koomilisel kombel soolise võrdõiguslikkuse seaduse kaudu. Tulemuseks oli ebamõistlikult suur linnavolikogu koosseis (63lt 79le); igaks juhuks keelati Tallinnas valimispiirkondade muutmine näiteks haldusreformi korral jmt. Kuigi president saatis ebakorrektselt muudetud seaduse Riigikogule tagasi, ei süvenetud ka teistkordsel arutelul probleemidesse.

Suur osa vastutusest lasub Keskerakonnal, kes külvas segadust katsega muuta Tallinn üheks hiigelsuureks valimisringkonnaks, et kandidaat Savisaar saaks õitseda igal pool üle linna. Tagajärg olnuks linnaosade ja asumi-identiteedi hävitamine.

Mida tuleks olukorra muutmiseks teha? Vaja on uut kohalike omavalitsuste volikogude valimise seadust. Lõpuks tuleb kokku leppida Riigikogu liikmete, ministrite ja Euroopa Parlamendi saadikute kandideerimise võimalused kohalike omavalitsuste valimistel. Volikogu töös nad teatavasti osaleda ei tohi. Tegemist on ehtsate peibutuspartidega, kelle najal masenduskogu ongi moodustatud.

Tõsi, põhiseaduse järgi ei saa ega tohi piirata kellegi õigust kandideerida. Ent lubades saadikute ja ministrite tööd kohalikes volikogus, kaoks võimude lahusus ja laiema hulga inimeste kaasamine, mida väikeriik hädasti vajab. Lahendus võiks olla poliitiliste osapoolte hea tahte avaldus ehk kokkulepe parte mitte välja panna, mis kuulub ka reaalselt täitmisele.

Teiseks tuleb ülelinnalised nimekirjad muuta avatuks. Volikogu koosseis moodustuks vastavalt iga kandidaadi tulemusele. See vähendaks pingeid erakondade sees nimekirjade koostamisel ja ergutaks kandidaate endid paremini valijatega sidustama. Vastutusest, mida iga valitud saadik peaks kandma, on meil ju ääretu puudus.

Kolmandaks tuleks volikogu liikmete arv tagasi viia 63-le, nagu oli varem, aga seejuures on vaja tõsta halduskogude rolli. Peagi näeme, et Keskerakond sunnib oma linnaasutustes töötavad sõltlased väevõimuga kandideerima ja esitab hiigelpika nimekirja. Sama üritavad teised erakonnad. Võiks kehtida reegel, et ükski nimekiri ei või välja panna rohkem kandidaate, kui seda on kahekordne volikogu liikmete arv. Eelmistel kordadel on kandidaatide esitamisel hulluks mindud, tagajärjeks on kümned ühe-kahe ja isegi null hääle saajad.

Parlamendierakonnad, kes pole olukorra muutmiseks midagi ette võtnud ütlevad nüüd muidugi, et midagi ei saagi muuta, sest valimised on liiga lähedal. Siiski peaksid õiguskantsler ja Riigikohus kaaluma, kas erakorraliselt ei võiks valimisseadust muuta ka valimisaastal, sest see on vähemalt


Artikkel on ilmunud 18.01.2013 veebiväljaandes Delfi.

Külliki Kübarsepp: mädamuna läheb haisema ehk 7 mõtet poliitilise kultuuri parandamiseks

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik on Kübarsepa sõnul neile probleemidele ammu tähelepanu juhtinud ja neil on rida meetmeid, mida saab kiirelt ellu viia. Ka tänasel riigikogul, tänasel koalitsioonil ja isegi skandaalidesse mattunud Reformierakonnal on palju võimalusi kaasa aidata.

Kübarsepp pakkus välja seitse meedet olukorra parandamiseks.

1. Erakonnad ei tohi riigieelarvet lüpsta. Muudatused erakondade rahastamises tuleb kiiresti ellu viia. Juba tuleva aasta riigieelarvesse on saadikud Andres Herkel ja Tõnis Lukas esitanud vähendamisettepaneku kolmandiku võrra.

Riigieelarve vahendid on sihtotstarbeta ning seda kasutatakse peamiselt kampaaniakulude tasumiseks. Õiglasem on oma eesmärkide poole püüelda annetuste ja tuhandete liikmete abiga. Liikmemaksu teadliku kogumise ja maksmise kaudu sidestuvad liikmed erakondadega paremini. Vaba kodanik, kes ise panustab oma aega ja raha, ei luba parteilisel oligarhial endaga manipuleerida.

Lõpetada tuleb olukord, kus erakonnad kontrolliva ennast ise. Selline ringkaitse pole mõeldav ega usaldust tekitav, pigem tekitab lõhe erakondade ja ühiskonna vahele.

Filmiskandaaliga seoses tuleb üle vaadata kõik riskikohad, kus riigi raha on kasutatud parteiliseks propagandaks või on tööle võetud parteitööd tegevaid ametnikke, seda nii kohalikes omavalitsustes kui riigiametite tasanditel.

2. Erakondade loomist ja tegevust tuleb lihtsustada. Seadusesse tuleb viia rida teisigi erakonnakartelli vastaseid meetmeid. Näiteks valimiskautsjoni vähendamine ja erakonna loomiseks vajaliku liikmete arvu vähendamine, valimisliitude lubamine ka riigikogu valimistel. Riigieelarvest tuleb proportsionaalselt toetada väikeerakondi, kes parlamenti pole pääsenud jne. Praegused nõuded ja riigi raha massiivne vool olemasolevate parteide kätte on teinud uue konkurendi ilmumise peaaegu võimatuks ning valimistel künnise alla jäänud karistatakse julmalt. 

3. Uus erakond on vajalik. Praegust olukorda parandab uute jõudude pääsemine poliitmaastikule. Ühiskond vajab värsket verd, aga kartellierakondade sisemised mehhanismid ei luba seda. Ikka hoitakse vanu olijaid, teisitimõtlejaid karistatakse ja vähestel uutel oma peaga mõtlejatel, nagu Kaja Kallas, pannakse tee kinni.
Parteiliikmeid hirmutatakse ning hoitakse kontrolli all. Reformierakond viskas välja Silver Meikari, sest ta julges olla kriitiline. Teine valitsuserakond on kehtestanud korra, mille alusel liikmed, kes tahavad kohalikele valimistele minna valimisliidus, heidetakse välja või sunnitakse lahkuma. Need meetodid väljendavad põlgust tavaliikmete vastu, keda ei võeta partnerite, vaid alamatena. 

Suurem mitmekesisus poliitmaastikul ärgitab avalikku diskussiooni ning loob eelduse laiemaks kaasamiseks. Praegu on kujunenud olukord, kus küsitluste järgi tunneb ligi pool valijatest, et pole sellist parteid, keda nad tahaksid toetada. Probleem pole ju inimestes, vaid erakondades, kes on piiranguid ja survemeetmeid kasutades ehitanud kartelli.

4. Valija häälele suurem kaal. Kuigi valimisseadust on kohendatud, on endiselt liiga suur kaal erakonna valimisnimekirjal. Üleriigilisi avatud nimekirju pakub nn. Lukase eelnõu, mille edasiliikumist on koalitsiooninõukogu mitu korda pidurdanud. Selle järgi oleks riigikogusse pääsemisel suurem roll kandidaadi isiklikul edul ja väiksem kaal sellel, kuidas parteikontor kedagi hindab. Niisugust muudatust ootavad valijad ammu. Kui selline süsteem oleks kehtinud eelmiste riigikogu valimiste ajal, siis poleks mõnigi peamiselt pahandustega silma paistnud tegelane Toompeale pääsenud. Enesekeskne hoiak, et erakond ei eksi kunagi, ei pea paika.

5. Rohkem solidaarsust rahvaga. Endiselt kõlavad loosungid, et „arvestame“ ja „kaasame“ jne, kuid reaalpoliitikas on see farss. Võimulolijad ei saa eeldada, et inimesed lepivad ühekorraga nii raske majandusliku olukorraga kui ka valitsejate ülbusega. Praegu on valitsus ja Reformierakond ülbe käitumisega vindi üle keeranud, seda eriti Meikari ja Michali rahastamisskandaali puhul. Poliitikute palgasüsteemid, aga ka riigikogu liikmete Volvo-süsteemid tuleb üle vaadata nii, et inimeste õiglustunnet ei riivata. Samas tuleb tunnustada valitsuse otsust oma palgad külmutada.

6. Julgus teha reforme. Reformid Eestis on seiskunud. Kõige häbiväärsem on halduskorraldusliku reformi takerdumine soovimatuse taha. Selle põhjus näib olevat see, et võimuparteid tahavad omavalitsusi paaniliselt oma sõltuvusketi otsas hoida. 

Arvatakse, et kontrollides investeeringuid, kontrollitakse kohalikke poliitikuid ja selle kaudu valijate hääli. Liberalismi asemel ruulib riigi- ja parteikeskne tsentralism. Kõik saavad sellest aru, aga keegi pole julenud sellele otsustavalt vastu hakata. See on ühelt poolt mugav näiteks omavalitsusjuhtidele, kuid veel suurem mugavuspositsioon erakondade kontoritele. Olukorra normaliseerimiseks vajame terviklikku riigireformi ja omavalitsuste sisulist võimalust oma asju ise otsustada ja oma tulubaasiga toime tulla.

7. Julgus tunnistada vigu. Inimesed on väsinud sellest, kui neile päevast päeva raporteeritakse, et kõik on kõige paremas korras. Ei ole ju! Samal ajal tõuseb mitmekordselt elektri hind ja kuuleme ulmelisest raiskamisest Estonian Airis. Ka arstide ja õpetajate streigid oleksid läinud palju valutumalt, kui valitsus oleks algusest peale probleeme tunnistanud.

Erakonnad peavad lõpuks jõudma sellise eneseväärikuse tasemeni, et nad ei esita valimisteks lauspopulistlikke ja end pärast ise naeruvääristavaid loosungeid, nagu „kodukulud alla!“ või „viie aastaga viie rikkama riigi hulka“. Poliitikud peavad ühiskonnale rääkima tegelikest probleemidest, mitte sellest, millise loosungi nende reklaaminõustaja viimane kord välja mõtles. 

Räpaste tehingute jätkumine ja süvenemine on väikeriigile julgeolekurisk. Ja seda erakondade käte läbi, kes ometi peaksid olema ühiskonna koondajad! Oluline on saavutada poliitiline tahe ning arusaam, et enam nii edasi minna ei saa. Muidu pole meist partnereid Euroopa Liidus ega NATOs. Olemegi siis rahvana käpiknukud. Seda positsiooni kasutaks nii mõnigi äärmuslik liikumine ära. Ajalugu võib ju korduda! 

Vaja on kodanike seesmise kultuuri kasvatamist, mis saab toimuda vaid läbi ühiskonna konstruktiivse surve.



Avaldatud Delfis 11.11.2012: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kulliki-kubarsepp-madamuna-laheb-haisema-ehk-7-motet-poliitilise-kultuuri-parandamiseks.d?id=65244554

Intervjuu Vikerraadiole

Intervjuu Vikerraadio saatele Uudis+
Teemaks MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik tegevus ja plaanid tulevikuks.
28.mail 2012