Kilekotiraha suur roll on tagatud praeguse seadusandlusega

Tarmo Lausingu jutt rahaviimisest Keskerakonnale ei üllata. Pole vaja olla eriti läbinägelik, et mõista: erakonnad ei ole ühiskonnas nii populaarsed, et tavainimesed neile heast peast suurtes summades raha annetaksid. Need on need samad erakonnad, kes ei tule toime liikmemaksu kogumisega, kuid saavad eraisikutelt kümnetesse tuhandetesse eurodesse ehk varemalt sadadesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvaid kilekotisummasid.

Minu meelest on sellised annetused seotud kahe erineva skeemiga. Esimene on see, et erakonna abiga töökoha saanud ametnikud või poliitikud pannakse tänuvõlglastena regulaarseid annetusi tegema. See skeem tuli seoses Keskerakonna linnaametnike poolt tehtud regulaarsete annetustega ilmsiks käesoleva aasta alguses.

Teise skeemi juurde juhatab meid nüüd Lausing. Ehkki ta ei pruukinud selle olemust ja päritolu täpselt teada ning tegelikult ei maini ta siiani veel selliseid seoseid, mis võiks konkreetse juhtumi jälgedele viia. Siiski jääb üles küsimus – miks tuuakse raha kilekotiga ja miks püütakse see siis teiste inimeste poolt tehtud annetusena arvele võtta? Keskerakonna puhul võib muidugi ka kohe tekkida kahtlus, et ega see raha pole toodud Venemaalt, eesmärgiga Kremli sõsarpartei Eestis võimule upitada.

Ma arvan, et erakondade suurimad tänuvõlglased võivad olla ettevõtjad. Näiteks, kui nad saavad Tallinnas soodsa planeeringu või võidavad mõne hanke. Pole enam saladus see, et üks korruptsioonitundlik valdkond on Tallinnas planeerimine. Volikogu ja halduskogude roll on minimaalne, kokkulepped püütakse saavutada ikka otse linnavalitsusega, rahvaesindus ei sekku (volikogu) või tal puudub selleks piisav pädevus (halduskogu). Kuid korruptsioonitundlikke valdkondi on palju rohkem. Sellistel puhkudel on ettevõte valmis parteikassat täitma, kuid juriidiliste isikute annetused erakondadele on Eestis keelatud.

Kui omal ajal tõsteti hüppeliselt erakondade riigieelarvelist rahastamist, siis keelati samal ajal ära juriidiliste isikute annetused. See kõlas väga uhkelt, et ettevõtted ei tohi erakondadele raha anda. Kuid tulemuseks on veel rohkem jama. Mõned ettevõtjad julgevad eraisikutena enda nimel annetada, kuid võib mürki võtta, et palju raha käib endiselt läbi kilekottide ja variisikute. Meikar on seda praktikat vahest pisut ehmatanud ja Lausing nüüd samuti, aga seadusandja pole siin ette võtnud õieti midagi.

Tuleks mõelda pikemalt ette. Olen siiani veendunud, et riigieelarvelisi vahendeid erakondadele tuleb kärpida vähemalt poole võrra. Nüüd on see küsimus, kuidas „auke” kompenseerida. Juba täna, paar nädalat enne kohalike omavalituste valimiskampaania lõppu, saame öelda, et erakondade valimiskampaaniad on ebamõistlikult kallid. Samas olgem realistid, üksnes riigieelarveliste vahenditega neid kalleid kampaaniaid ju ei kaeta.

Meil on kindlasti vaja ühiskonnas laiemat arutelu, kas taastada juriidiliste isikute annetuste võimalus erakondadele. Riigieelarvest vahendite vähendamine, kuid samas juriidiliste isikute mitte lubamine avalikult erakondi toetada, on aga ilmselt veel enam suurendamas kilekotiraha rolli.

Artikkel on ilmunud 4.10.2013 veebiväljaandes Eesti Elu (Delfi)

Põhja-Tallinn õide!

Kutsun kõiki muutma Põhja-Tallinna lilleliseks!

Minu kampaaniatoode on krookuse sibul. Selle eesmärk on kõiki põhja-tallinlasi

kutsuda mõtlema meie ühise linnaruumi üle.

Unistan sellest, et parkides, alleedel, sisehoovides ja miks mitte rõdukastides, lillekonteinerites varakevadest alates õitseks lillemeri. See muudab meie asumid kirkamaks ja rõõmsamaks. Niiviisi hoiame ja hoolitseme oma linnaruumi eest ühiselt.

Krookuse eest on lihtne hoolitseda.

Istuta sibul oktoobrikuu jooksul murumätta alla. Kobesta muld. Astu kergelt mätta peale, et õhk väljuks. Siis ei kuiva sibul ära.

Kookused puhkevad õide peale lume minekut. Sibulat pärast üles võtma ei pea. Muretult võib muru hooldada muruniitukiga. Aastate jooksul sibul paljuneb.

Põhja-Tallinna halduskogu olgu kogukonna peegel!

Pean oluliseks, et linnaosa halduskogu oleks kogukonna peegel ja esindaks kogukonna huve. See eeldab tihedat koostööd asumiseltsidega ning kohalike kodanikuaktivistidega. Ega halduskogude roll teistmoodi ei suurene kui läbi igapäevase koostöö.

Praegu takistab halduskogude toimekust Tallinna põhimääruses sätestatu, mis annab talle soovituseandja rolli. Halduskogudele on eraldatud eelarve koosolekute läbiviimiseks.

Minu unistus on, et uued halduskogud, mis valitakse 20.oktoobril, teeksid tihedat koostööd üle kogu linna. Samuti tuleb hakata tegutsema Tallinna põhimääruse muutmise nimel.

Halduskogudel peab olema õigus ise korraldada linnaosavanema valimine ning nad peavad endale saama eelarve- ja planeeringupädevuse. Aga see unistus saab täituda vaid juhul, kui halduskogud ise seda soovivad ning selle eest ka seisavad.

Halduskogu kui kogukonna esinduskogu peaks kindlasti töötama selle nimel, et lahendada järgmised probleemid:

• Kopli, Erika ja Ristiku tänava ristmik vajab foore;
• noortele tuleb luua mõistlikke vaba aja veetmise võimalusi;
• liiga tihedad ja ühishuve riivavad arendusprojektid tuleb ümber vaadata. 
• jne.,jne.

Lahendused tulevad siis, kui kogukond on ise aktiivne. Pelgulinna ja Telliskivi Selts on siin tänuväärset tööd teinud, samuti annavad endast märku Professorite Küla ja Kopli Selts.

Stroomi mets tuleb võtta kaitse alla

Stroomi kaunist männimetsast peab saama kaitstud ja hooldatud vabaaja park!

Elan kaasa Stroomi metsa (Merimets) arengutele. See parkmets on aastaringne puhkepaik pea poolele Tallinnale. Minu enda elukohavalik Põhja-Tallinna kasuks oli selle metsa naabrusega seotud. Kuid

jätkuvalt on sellega seotud muresid. 

Männimets ajab pidevat hoolt, kuid tema kraavid on umbes ja looduslik noorendik pea olematu. Enne valimisi saadeti lõpuks sanitaarraie peale. Ent kas head asjad toimuvadki vaid valimiste eel?

Stroomi mets tuleb võtta kaitse alla. Metsas on võimalik läbi viia selline tervise- ja vabaaja arendamine, kus on mõnus olla nii perel kui tervisesportijal. Selleks vajame kindlasti pargivahti, kes hoiaks silma peal ning hoolitseks heakorra eest. Oluline on, et talvel linnaosa buraan ja jäljemasin töötaksid nii metsa- kui ka rannaalal.  

Metsa kaitse alla võtmine on oluline ka plaanitavate arenduste tõttu. Need on hipodroomi kavatsetav hoonestamine ühelt poolt ja Põhjaväila läbimurre teiselt poolt. Kumbki ei tohi metsa kahjustada.

Pelgulinn ja Kalamaja asumisisesed tänavad õuealaks

Tahan muuta Kalamaja ja Pelgulinna turvaliseks õuealaks, kus on tagatud elanikesõbralik parkimiskorraldus ja inimsõbralik eluruum!

Põhja-Tallinn on minu kodu 2008. aasta algusest. Linnaosa meelitas mind oma eripalgeliste asumite, looduse ja kogukonnavaimuga. Võrreldes toonasega on palju muutunud. Miljööteadlikkust on juurde tulnud, samuti

hubaseid kohvikuid ja butiike.

Kurb on vaadata, kuidas sunnitakse asumite hoove autostama ja ahendatakse sellega inimeste elukeskkonda. Minu ettepanek on muuta Pelgulinna, Kalamaja ja miks ka mitte teiste Põhja-Tallinna (nt Professorite küla) asumite tänavad õuealaks.

See mõte tundub esmapilgul ehk ootamatu, kuid järele mõeldes on selles oma selge loogika. Esiteks viib see autod uuesti hoovist välja, tagab mõistliku ja tasuta parkimiskorralduse ning teeb ümbruse sõbralikumaks. Õueala on mõeldud parkimiseks vaid kohalikele elanikele ja tasulist parkimist sellele laiendada ei saa. Aga just sellega on Kalamaja ja Pelgulinna inimesi hirmutatud.

Teiseks rahustavad parkivad autod ise liiklust, kuna kihutamine nende vahel pole võimalik. Pealegi on autode piirkiirus õuealal vaid 20 kilomeetrit tunnis. Õuealasse ei kuuluks asumeid läbivad teed. Kuid ka seal kehtiks lubatust madalam piirkiirus. See loob turvalise keskkonna nii õuealal mängivaile lastele kui ka kõigile teistele, kellele asumisisesed tänavad muutuvad mõnusaks linnaruumiks. Jalakäija ja auto on siin võrdsed.
 
Tõsi, talvel tuleks asju korraldada nii, et tagatud oleks lumekoristus ja linnaosa teenindavad autod pääseksid sõitma. See eeldab, et lumekoristusperioodil pargivad autod ühele poole tänavat.