Tallinna volikogus on 79st liikmest 53 asendajad ehk Tallinna juhib masenduskogu

Riigikogu liige Juku-Kalle Raid kutsub end masendussaadikuks, kuna tema sai parlamenti asendusliikmena. Tänase Tallinna linnavolikogu näol on tegemist suuremat sorti masendusega – volikogu 79-st liikmest 53 on asendusliikmed.

Selles on süüdi erakonnad, kes rivistavad valimisteks üles peibutuspardid. Samuti kehtib keerukas süsteem, kus volikogu koosseisu suure osa määravad erakonnad oma kinniste ülelinnaliste nimekirjadega. See annab igale nimekirjale, kes ületab 5-protsendilise künnise, saada vähemalt paar kompensatsioonimandaati, aga probleemiks on see, et kompensatsioonimandaatidel pole mingit seost isiklike häältega. Volikokku võib pääseda ka valimistel ühtegi isiklikku häält saamata!

Keskerakondlane Daisy Järva on pealinna volikogus 15 häälega. Ta osutus valituks tänu oma 20. kohale üldnimekirjas. Kõige enam on praegustest volikogu liikmetest hääli saanud Jüri Pihl – 2278. Tõeline kurioosum on aga see, et tervelt 15 inimest sai valimistel rohkem hääli kui Pihl, aga keegi neist ei ole volikogu liige. 2009. aastal kogus Tallinnas kokku 42 kandideerijat rohkem kui tuhat häält, aga neist on praeguses masenduskogus ainult kuus!

Asendusliikmete nii suur osakaal on linnavolikogu viinud sisuliselt kummitempli staatusesse. Toompeal, ministeeriumides, Euroopa Parlamendis või Tallinna linnavalitsuses töötav parteiladvik vedas asendusliikmed volikokku. Need hoiavad kuulekalt madalat profiili, sest nii välditakse liidritega vastuollu sattumist.

Selline olukord on teinud ka volikogu opositsiooni väga nõrgaks (vt tabelit). Volikogu on initsiatiivitu ega peegelda adekvaatselt valijate tahet. Tulemuseks on see, et Eesti avalikkus on peaaegu unustanud pealinna volikogu olemasolu. Tihti kuuldub käegalöömist, et sinna pole mõtetki kandideerida, kui juba kandideerida, siis ikka Riigikokku.

Erakond Volikogus kohti Asendusliikmeid (%)
KE    43    23    (54%)
RE    14    13    (93%)
IRL    13    11    (85%)
SDE    8    6    (75%)
*volikogus on veel Keskerakonnast lahkunud fraktsioonitu Ain Seppik, kes sai ringkonnamandaadi.

 
Parlamendisaadikud Lukas, Raid ja Herkel on esitanud riigikogus seaduseelnõu, millega soovitakse Riigikogu valimistel üleriigilised nimekirjad lahti siduda parteisisestest kokkulepetest ning pöörata näod valijate poole. Sama tuleb teha nende kohalike omavalitsuste volikogude valimistega, kus on mitu valimisringkonda.

Valimissüsteem muutus selliseks 2009. aastal Urmas Reinsalu ning toonase riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde eestvõttel. Seda hakati tegema koomilisel kombel soolise võrdõiguslikkuse seaduse kaudu. Tulemuseks oli ebamõistlikult suur linnavolikogu koosseis (63lt 79le); igaks juhuks keelati Tallinnas valimispiirkondade muutmine näiteks haldusreformi korral jmt. Kuigi president saatis ebakorrektselt muudetud seaduse Riigikogule tagasi, ei süvenetud ka teistkordsel arutelul probleemidesse.

Suur osa vastutusest lasub Keskerakonnal, kes külvas segadust katsega muuta Tallinn üheks hiigelsuureks valimisringkonnaks, et kandidaat Savisaar saaks õitseda igal pool üle linna. Tagajärg olnuks linnaosade ja asumi-identiteedi hävitamine.

Mida tuleks olukorra muutmiseks teha? Vaja on uut kohalike omavalitsuste volikogude valimise seadust. Lõpuks tuleb kokku leppida Riigikogu liikmete, ministrite ja Euroopa Parlamendi saadikute kandideerimise võimalused kohalike omavalitsuste valimistel. Volikogu töös nad teatavasti osaleda ei tohi. Tegemist on ehtsate peibutuspartidega, kelle najal masenduskogu ongi moodustatud.

Tõsi, põhiseaduse järgi ei saa ega tohi piirata kellegi õigust kandideerida. Ent lubades saadikute ja ministrite tööd kohalikes volikogus, kaoks võimude lahusus ja laiema hulga inimeste kaasamine, mida väikeriik hädasti vajab. Lahendus võiks olla poliitiliste osapoolte hea tahte avaldus ehk kokkulepe parte mitte välja panna, mis kuulub ka reaalselt täitmisele.

Teiseks tuleb ülelinnalised nimekirjad muuta avatuks. Volikogu koosseis moodustuks vastavalt iga kandidaadi tulemusele. See vähendaks pingeid erakondade sees nimekirjade koostamisel ja ergutaks kandidaate endid paremini valijatega sidustama. Vastutusest, mida iga valitud saadik peaks kandma, on meil ju ääretu puudus.

Kolmandaks tuleks volikogu liikmete arv tagasi viia 63-le, nagu oli varem, aga seejuures on vaja tõsta halduskogude rolli. Peagi näeme, et Keskerakond sunnib oma linnaasutustes töötavad sõltlased väevõimuga kandideerima ja esitab hiigelpika nimekirja. Sama üritavad teised erakonnad. Võiks kehtida reegel, et ükski nimekiri ei või välja panna rohkem kandidaate, kui seda on kahekordne volikogu liikmete arv. Eelmistel kordadel on kandidaatide esitamisel hulluks mindud, tagajärjeks on kümned ühe-kahe ja isegi null hääle saajad.

Parlamendierakonnad, kes pole olukorra muutmiseks midagi ette võtnud ütlevad nüüd muidugi, et midagi ei saagi muuta, sest valimised on liiga lähedal. Siiski peaksid õiguskantsler ja Riigikohus kaaluma, kas erakorraliselt ei võiks valimisseadust muuta ka valimisaastal, sest see on vähemalt


Artikkel on ilmunud 18.01.2013 veebiväljaandes Delfi.

Külliki Kübarsepp: mädamuna läheb haisema ehk 7 mõtet poliitilise kultuuri parandamiseks

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik on Kübarsepa sõnul neile probleemidele ammu tähelepanu juhtinud ja neil on rida meetmeid, mida saab kiirelt ellu viia. Ka tänasel riigikogul, tänasel koalitsioonil ja isegi skandaalidesse mattunud Reformierakonnal on palju võimalusi kaasa aidata.

Kübarsepp pakkus välja seitse meedet olukorra parandamiseks.

1. Erakonnad ei tohi riigieelarvet lüpsta. Muudatused erakondade rahastamises tuleb kiiresti ellu viia. Juba tuleva aasta riigieelarvesse on saadikud Andres Herkel ja Tõnis Lukas esitanud vähendamisettepaneku kolmandiku võrra.

Riigieelarve vahendid on sihtotstarbeta ning seda kasutatakse peamiselt kampaaniakulude tasumiseks. Õiglasem on oma eesmärkide poole püüelda annetuste ja tuhandete liikmete abiga. Liikmemaksu teadliku kogumise ja maksmise kaudu sidestuvad liikmed erakondadega paremini. Vaba kodanik, kes ise panustab oma aega ja raha, ei luba parteilisel oligarhial endaga manipuleerida.

Lõpetada tuleb olukord, kus erakonnad kontrolliva ennast ise. Selline ringkaitse pole mõeldav ega usaldust tekitav, pigem tekitab lõhe erakondade ja ühiskonna vahele.

Filmiskandaaliga seoses tuleb üle vaadata kõik riskikohad, kus riigi raha on kasutatud parteiliseks propagandaks või on tööle võetud parteitööd tegevaid ametnikke, seda nii kohalikes omavalitsustes kui riigiametite tasanditel.

2. Erakondade loomist ja tegevust tuleb lihtsustada. Seadusesse tuleb viia rida teisigi erakonnakartelli vastaseid meetmeid. Näiteks valimiskautsjoni vähendamine ja erakonna loomiseks vajaliku liikmete arvu vähendamine, valimisliitude lubamine ka riigikogu valimistel. Riigieelarvest tuleb proportsionaalselt toetada väikeerakondi, kes parlamenti pole pääsenud jne. Praegused nõuded ja riigi raha massiivne vool olemasolevate parteide kätte on teinud uue konkurendi ilmumise peaaegu võimatuks ning valimistel künnise alla jäänud karistatakse julmalt. 

3. Uus erakond on vajalik. Praegust olukorda parandab uute jõudude pääsemine poliitmaastikule. Ühiskond vajab värsket verd, aga kartellierakondade sisemised mehhanismid ei luba seda. Ikka hoitakse vanu olijaid, teisitimõtlejaid karistatakse ja vähestel uutel oma peaga mõtlejatel, nagu Kaja Kallas, pannakse tee kinni.
Parteiliikmeid hirmutatakse ning hoitakse kontrolli all. Reformierakond viskas välja Silver Meikari, sest ta julges olla kriitiline. Teine valitsuserakond on kehtestanud korra, mille alusel liikmed, kes tahavad kohalikele valimistele minna valimisliidus, heidetakse välja või sunnitakse lahkuma. Need meetodid väljendavad põlgust tavaliikmete vastu, keda ei võeta partnerite, vaid alamatena. 

Suurem mitmekesisus poliitmaastikul ärgitab avalikku diskussiooni ning loob eelduse laiemaks kaasamiseks. Praegu on kujunenud olukord, kus küsitluste järgi tunneb ligi pool valijatest, et pole sellist parteid, keda nad tahaksid toetada. Probleem pole ju inimestes, vaid erakondades, kes on piiranguid ja survemeetmeid kasutades ehitanud kartelli.

4. Valija häälele suurem kaal. Kuigi valimisseadust on kohendatud, on endiselt liiga suur kaal erakonna valimisnimekirjal. Üleriigilisi avatud nimekirju pakub nn. Lukase eelnõu, mille edasiliikumist on koalitsiooninõukogu mitu korda pidurdanud. Selle järgi oleks riigikogusse pääsemisel suurem roll kandidaadi isiklikul edul ja väiksem kaal sellel, kuidas parteikontor kedagi hindab. Niisugust muudatust ootavad valijad ammu. Kui selline süsteem oleks kehtinud eelmiste riigikogu valimiste ajal, siis poleks mõnigi peamiselt pahandustega silma paistnud tegelane Toompeale pääsenud. Enesekeskne hoiak, et erakond ei eksi kunagi, ei pea paika.

5. Rohkem solidaarsust rahvaga. Endiselt kõlavad loosungid, et „arvestame“ ja „kaasame“ jne, kuid reaalpoliitikas on see farss. Võimulolijad ei saa eeldada, et inimesed lepivad ühekorraga nii raske majandusliku olukorraga kui ka valitsejate ülbusega. Praegu on valitsus ja Reformierakond ülbe käitumisega vindi üle keeranud, seda eriti Meikari ja Michali rahastamisskandaali puhul. Poliitikute palgasüsteemid, aga ka riigikogu liikmete Volvo-süsteemid tuleb üle vaadata nii, et inimeste õiglustunnet ei riivata. Samas tuleb tunnustada valitsuse otsust oma palgad külmutada.

6. Julgus teha reforme. Reformid Eestis on seiskunud. Kõige häbiväärsem on halduskorraldusliku reformi takerdumine soovimatuse taha. Selle põhjus näib olevat see, et võimuparteid tahavad omavalitsusi paaniliselt oma sõltuvusketi otsas hoida. 

Arvatakse, et kontrollides investeeringuid, kontrollitakse kohalikke poliitikuid ja selle kaudu valijate hääli. Liberalismi asemel ruulib riigi- ja parteikeskne tsentralism. Kõik saavad sellest aru, aga keegi pole julenud sellele otsustavalt vastu hakata. See on ühelt poolt mugav näiteks omavalitsusjuhtidele, kuid veel suurem mugavuspositsioon erakondade kontoritele. Olukorra normaliseerimiseks vajame terviklikku riigireformi ja omavalitsuste sisulist võimalust oma asju ise otsustada ja oma tulubaasiga toime tulla.

7. Julgus tunnistada vigu. Inimesed on väsinud sellest, kui neile päevast päeva raporteeritakse, et kõik on kõige paremas korras. Ei ole ju! Samal ajal tõuseb mitmekordselt elektri hind ja kuuleme ulmelisest raiskamisest Estonian Airis. Ka arstide ja õpetajate streigid oleksid läinud palju valutumalt, kui valitsus oleks algusest peale probleeme tunnistanud.

Erakonnad peavad lõpuks jõudma sellise eneseväärikuse tasemeni, et nad ei esita valimisteks lauspopulistlikke ja end pärast ise naeruvääristavaid loosungeid, nagu „kodukulud alla!“ või „viie aastaga viie rikkama riigi hulka“. Poliitikud peavad ühiskonnale rääkima tegelikest probleemidest, mitte sellest, millise loosungi nende reklaaminõustaja viimane kord välja mõtles. 

Räpaste tehingute jätkumine ja süvenemine on väikeriigile julgeolekurisk. Ja seda erakondade käte läbi, kes ometi peaksid olema ühiskonna koondajad! Oluline on saavutada poliitiline tahe ning arusaam, et enam nii edasi minna ei saa. Muidu pole meist partnereid Euroopa Liidus ega NATOs. Olemegi siis rahvana käpiknukud. Seda positsiooni kasutaks nii mõnigi äärmuslik liikumine ära. Ajalugu võib ju korduda! 

Vaja on kodanike seesmise kultuuri kasvatamist, mis saab toimuda vaid läbi ühiskonna konstruktiivse surve.



Avaldatud Delfis 11.11.2012: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kulliki-kubarsepp-madamuna-laheb-haisema-ehk-7-motet-poliitilise-kultuuri-parandamiseks.d?id=65244554

Intervjuu Vikerraadiole

Intervjuu Vikerraadio saatele Uudis+
Teemaks MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik tegevus ja plaanid tulevikuks.
28.mail 2012

Intervjuu KUKU raadiole

Teemaks MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik tegemised, plaanid erakonnastumise ja kohalike omavalitsuste valimiste valguses.
28.mail 2012 KUKU raadiole.

Parteide rahastamine vajab remonti

Rahastamissüsteem kinnistab praeguste valitsejate võimu


Erakondi kimbutavad rasvumisest tingitud tervisehädad. Aga nad ei ravi end, vaid püüavad kahmata üha suuremaid palu ja neid hingetõmbeta alla neelata. Eurosid saadakse riigieelarvest, vaikivaid ja truid alluvaid mehitatakse riigiaparaati ning varsti kogutakse vahendeid maailmavaadet edendavate MSA-de nime all. Rahastamise küünilisust, kus erakondade poliitikuid pannakse annetama teadmata päritoluga rahasummasid, kirjeldas hiljuti endine riigikogu liige Silver Meikar (22.5, PM), kelles tärkas ainulaadne kodanikujulgus.

Kuni erakondade selline teadlik mentaliteet jätkub, pole eriti lootust, et praegused erakonnad suudaksid Eesti arengut edasi viia. Meie riik vajab hädasti uute eesmärkide kaardistamist. Kõige suurem potentsiaal on selleks kodanikuühendustel, kes on pidevas arengus ja kes näevad nüansse, mida oma arengus toppama jäänud erakonnad ei suuda märgata.

Poliitilise mitmekesisuse ja uute sihtide saavutamiseks tuleks kodanikuühendustel lubada osaleda riigikogu valimistel. Kuna praegu pole võimalik osaleda isegi valimisliitude kujul, tuleb ühendustel poliitilise mõttemaailma muutmiseks mõelda erakonnastumisele.

Erakondade sihikindel võimu monopoliseerimine algas Res Publica tulekuga. Üsna kiirelt korraldati ümber erakondade rahastamise süsteem, et uute tulijate võimalusi piirata.

2003. aasta seadusemuudatuse alusel jagatakse riigieelarvest erakondadele suur hulk raha vastavalt riigikogu valimistel saavutatud kohtade arvule. Tollane eesmärk oli toetada nõrka parteisüsteemi. Aga aeg on edasi läinud ja nüüd on erakonnad muutunud asjadeks iseeneses. Nad mitte ei mobiliseeri kodanikke, vaid kindlustavad oma eliidi võimu.

Ka riigikogu erakondade vahel on üsna suured käärid. Välja jagatakse üle 5,4 miljoni euro aastas. Reformierakond saab üle 1,7 miljoni euro. Kõige väiksema fraktsiooniga esindatud sotsiaaldemokraadid saavad veidi üle 1 miljoni euro. Summad on suured, kuid see raha toimib demoraliseerivalt.

Üle 10 000 liikmega „rahvaerakonnad” ei pööra kuigi tõsist tähelepanu liikmemaksude kogumisele. Praegu on parteide liikmed statistid, keda on mõnus kasutada erakonnasiseseks võimuvõitluseks. Liikmemaksu ei küsita, sest pigem tahab statist ühes või teises hääletusmasinas osalemise eest ise väikest boonust saada. Tegelikult ergutaks just maks nii sisulise poliitika ajamist kui ka vastutustundlikku organisatsioonikultuuri. Osa liikmeid võib-olla lahkuks, kuid jääksid just need, kellel on ühiskonnale midagi anda.

Kokkuhoid riigikassale

Kõik riigikogus esindatud erakonnad võiksid saada riigilt võrdse eraldise. Näiteks 400 000 eurot aastas. See aitaks korvata vajalikud administratiivkulud, aga hoiaks ära ülepaisutatud valimiskampaaniate kavandamise. Erakonnad, kes osalevad riigikogu valimistel ja saavad näiteks vähemalt kahe protsendi valijate toetuse, saaksid samuti riigilt toetust, kuid 130 000 eurot aastas. Viimaste valimistulemuste põhjal saaksid sellist toetust veel kaks erakonda. Niimoodi hoitaks riigieelarvest kokku 3,55 miljonit eurot.

Rahastamissüsteemi muutmise tulemusena oleksid erakonnad valimiste ja tegutsemisvõimaluste poolest palju võrdsemal stardijoonel. Ülejäänud tulude kogumine sõltub iga organisatsiooni võimetest ja tema liikmete kohusetundest. Iga algatus on raske, kuid erakondade rahastamissüsteemi muutmine on vajalik, et kaasata kodanikuühiskond riigi tulevikku rohkem panustama.

Lugu avaldatud 23.05.2012 ajalehes Eesti Päevaleht.