Miks Valgamaa ühinemisest asja ei saa?

Valgamaalases (22.11.2008) oli tore lugemine Valga maakonna Maapäeval arutelu all olnud haldusterritoriaalreformist (loe siit). Minu lähiaja unistuseks oleks, et Valgamaast saaks nö pilootprojekt haldusreformi teemal. See ei tähendaks pelgalt omavalitsuste liitmist, vaid ka hariduse, sotisaalvaldkondade, transpordi, jt. valdkondade ümberkorraldamist.

Valgamaa puhul ma kujutan ette, et uus omavalitsus moodustuks olemasoleva maakonna piires (ehk omavalitsus = tänane maakond). Põhjus on lihtne. Valgamaa on loodud tehislikult 1920. aastate alguses. Tehislikkus ongi ohuallikas, et ühel hetkel võidakse maakond jagada Põlva-, Võru-, Tartu- ja Viljandimaa vahel ära. Kerge liigutuse selles suunas osundas ka Otepää volikogu esimees Jaanus Raidal, kes tegi ettepaneku reformi teha Otepää kõrgustiku baasil.

Kardan, et praegune ja juba päris pikaajaline diskusioon ühinemisest jääbki aruteluks. See kartus peegeldub ka Valgamaalase ülevaates. Püüan põhjused lahti kirjutada.

Puudub ühendaja. Kõik omavalitsused on omamoodi isiksused, kes tahavad kindlasti omamoodi käituda. Paraku ei hakka asjad nii üldse liikuma. Reformi eestvedajaks võiks olla maavanem. Paraku on Valgamaa nö riigipoolse käeta. Viimane laiemalt tuntud maavanem, Georg Trašanov, paraku hõõrub pistise kahtluse tõttu kohtupinke. Praegusest kohusetäitjast ei oska kahjuks midagi arvata. Ühendaja pole ka riik, vähemasti mitte enne uut Riigikogu koosseisu.

Poliitiline tahtmatus koostööks. See saab selgeks puhtlihtsa poliitilise maastiku kaardistamise tulemusena. Toon välja linnapeade, vallavanemate ja volikogu esimeeste poliitilised kuuluvused. Keegi võib küll väita, et kohalikel tasanditel erakondlikud valikud ei loe, loevad persoonid. Osalt on siin tõtt, kuid reform ei saa teostuda emaparteide toetuseta.

Helme
Vallavanem - Tarmo Tamm - erakonnatu (end KE)
Volikogu esimees - Toivo Põldma - KE

Hummuli
Vallavanem - Valter Kaar - erakonnatu
Volikogu esimees - Enn Mihailov - RE

Karula
Vallavanem - Rain Ruusa - RE
Volikogu esimees - Ants Kilo - RL

Otepää
Vallavanem - Meelis Mälberg - RE
Volikogu esimees - Jaanus Raidal - erakonnatu

Palupera
Vallavanem - Terje Korss - erakonnatu
Volikogu esimees - Vambola Sipelgas - RL

Puka
Vallavanem - Heikki Kadaja - erakonnatu
Volikogu esimees - Heldur Vaht - RE

Põdrala
Vallavanem - Aivar Uibu - erakonnatu
Volikogu esimees - Sulev Sildna - RL

Sangaste
Vallavanem - Kaido Tamberg - SDE
Volikogu esimees - Aldo Korbun - erakonnatu

Taheva
Vallavanem - Monika Rogenbaum - IRL
Volikogu esimees - Hille Tamman - IRL

Tõlliste
Vallavanem - Madis Gross - SDE
Volikogu esimees - Olev Tammela - RL

Tõrva
Linnapea - Agu Kabrits - KE
Volikogu esimees - Ülle Juht - RL

Valga
Linnapea - Ivar Unt - RE
Volikogu esimees - Feliks Rõivassepp - RE

Õru
Vallavanem - Andres Palloson - KE
Volikogu esimees - Avo Allik - erakonnatu

Kiire pilguga tulemust üle vaadates jääb silma vaid üks omavalitsus, mis võiks olla vastavalt emaparteile reformi pooldaja - selleks on Taheva valla juhtkond. Teistes omavalitsustes, kas valitseb teatud segadus või ollakse kategooriliselt reformi vastu. Põhjuseid võib olla mitmeid. Üheks näiteks on hirm, et siis võtaks võimu enda kätte kohalik Reformierakonna eliit. See tuleneb juba sellest, et tõmbekeskused Otepää ja Valga on selle partei kontrolli all.

Elukutselised ametipostid. Vaatame, kes on olnud vallavanema koha peal järjest enam kui kuus aastat - Kaido Tamberg, Madis Gross, Terje Tross, Heikki Kadaja. Mida peaksid nimetatud vallavanemad pärast ühinemist tegema, eriti veel kehvades majandustingimustes, ja veel maal?! Lihtne töökohakaotus võib olla inimlik põhjus, miks ühinemine untsu läheb.

Tohutu poliitiline ebastabiilsus. Otepää võimu olukord on katastroofiline. Keskmiselt peab heal juhul üks võim vastu aastakese. On lühemaid ja pikemaid aegu. Valla areng on seisma jäänud. Inimesed lahkuvad, isegi talvepealinna võimalused ei hoia neid tagasi. Enam on märgata käsi-peseb-kätt-poliitikat, millest osaliselt on tingitud võimu ebastabiilsus. Samas paistab läbi tohutu eneserahulolu, kui mõni võimupööre on taas teoks saanud. Inimesed on aru saanud, et enne midagi ei muutu, kui uus põlvkond peale tuleb. Kuid uutel tulijatel on pea võimatu midagi muuta, sest täna toimuv on võtnud motivatsiooni.

Poliitiline ebastabiilsus hirmutab eemale ka maakonna vallad, sest nii väikeses kogukonnas kui Valgamaal teavad enam-vähem kõik, mis kuskil toimub. Lisaks ei anna see julgust, kui läheb debatiks, mis võiks olla Valgamaa keskpunkt.

Valgamaa keskuse küsimus. Kindlasti on ka see üks suur komistuskivi. Debatt võib tulla Otepää ja praeguse keskuse Valga vahel. Vaidlusobjekt on ta seetõttu, sest põhjapoolsem rahvas satub Valka haruharva ning pigem käiakse Tartus asju ajamas. Lõunapoolne kogukond sooviks jälle Valga juurde jääda.

Nagu näete, on probleeme palju. Samas tunduvad need nii teisejärgulised. Tekib küsimus, et kuhu jäävad suured eesmärgid – kohaliku rahva heaolu, Valgamaa areng ning ääremaastumise vastu võitlemine? Ühe suure Valga, Otepää või kogunisti Lumevalla tekkimine hakkaks paremini töötama ka nende suurte eesmärkide nimel. Praegu oleme killustunud ning võimud vaatavad ninaalust. Ei tule peljata, et ühinemise tagajärjel väiksemad kogukonnad kaoksid. Suure Türi valla tekkimine on tõestanud, et just selle tagajärjel taastus ka külaelu, mis tõi tagasi kogukonnatunde ja ärksama seltskonna maaelule lähemale.

Valgamaa omavalitsusjuhid! Palun saage tihedamini kokku ning pange paika konkreetsed eesmärgid, millele lisatakse ajalised tärminid. Näiteks. Jah, me ühineme kõik koos. Ühinemine toimub peale 2009. aasta kohalike omavalitsuste valimisi kolme aasta jooksul, lõppdokumendile kirjutatakse alla hiljemalt aasta enne järgmisi kohalike omavalitsuste valimisi (hiljemalt septembriks 2012). Tõestame, et Valgamaa on haldusstruktuur, mis saab olema eeskujuks kogu Eestile! Enam usaldust!

Avaldatud: 2.12.2008 Valgamaalane

"Hapukapsasõda" tänu Langile

Möödunud nädalal oli meedias suur teema memmede ja taatide väidetav väljatõrjumine turulettide tagant. Hapukapsast ja -kurki näiteks ei tohtivat müüa. Teema on tõsine. On saabunud ka teatud selgus, kus probleem peitub ja kust jama algas.

2006. aastal jõustusid toiduseaduse muutused, mis näevad ette, et kõik kes tahavad oma kodus tehtud toitu müüa, peavad ennast üles andma Veterinaar- ja toiduametis. Paraku pole tegemist ühe paberi täitmisega. Lisaks tuleb tasuda riigilõiv. Ja mõlemat toimingut tuleb teha igal aastal. Karm lugu, kui mõelda sihtgrupile – eakamad inimesed ju!

Põllumajandusministeerium tegi ka 2006. aastal justiitsministeeriumile ettepaneku vastavat riigilõivu mitte sisse viia. Tollane ja praegune minister Rein Lang oli sellele kategooriliselt vastu ja paraku usun, et tema vastuseis riigilõivu kaotamisele püsib. Põllumajandusministeeriumi alternatiivne ettepanek oli lõivu asemel nõuda tasu reaalse töö eest ehk tasuda oleks tulnud see summa, mis reaalselt kulub toidutegemise koha kontrollimiseks.

Riigikogu maaelukomisjon kohtus põllumajandusministeeriumi esindajaga. Muudatuste tegemise kehtivasse toiduseadusesse võetakse õige pea päevakorda. Kas lähtutakse samast alternatiivist, mis oli päevakorras ka 2006. aastal, ma öelda ei oska. Riigilõivu vähendamine ei lahenda olukorda. Kindlasti ei täida kõrge riigilõivu olemasolu ka märkimisväärselt riigi rahakoti täitmise eesmärki. Liiga kõrge hind ongi toonud teema päevakorda, sest kontrollid turgudel on avastanud nö seaduserikkumisi. Lisaks vajaks Veterinaar- ja toiduamet lisajõudu riigilõivu tasumise kontrollimiseks, mis võib kujuneda kulukamaks kui riigilõivust saadav tulu.

See aga ei tähenda, et kehtivaid seadusi tohiks teadlikult eirata ning rikkuda. Mind hämmastas Rein Siku arvamuslugu Eesti Päevalehes (EPL, 14. nov.), mis otseselt kutsub kodanikke rikkuma Eesti Vabariigi seadusi. Kummastav on seegi, et antud üleskutse avaldas meie keskne ajaleht.

Selliste arusaamatuste korral tuleks esitada erinevaid ettepanekuid, kuidas asju muuta või pakkuda lahendusi, mis võiks olla teisiti. Üheks selliseks kohaks on kodanikuportaal osale.ee. Loomulikult on võimalik pöörduda otse ministeeriumite kui Riigikogu saadikute poole. Võimalusi on. On vaja enam kodanikujulgust!

Usun, et nö hapukapsasõda leiab peagi oma mõistuspärase lahenduse. Mul erinevalt seadusi eirama kutsuvast Sikust on Riigikogu osas usk olemas.

Peaminister, tule ja avita!

Septembri lõpus kinnitas peaminister Andrus Ansip Riigikogu kõnepuldist, et 2009. aasta riigieelarvet iseloomustab kõige ilmekamalt sõna «tasakaal». Seda mitmes tähenduses.

«Esiteks on see tasakaal fiskaalpoliitilises mõttes, tasakaal riigi planeeritavate tulude ja kulude vahel. Raskete vaidluste saatel on sündinud tulemus, mis asetab valitsusliidu ambitsioonid, lubadused ja unistused reaalsetesse rahalistesse raamidesse. Me ei kuluta üle oma võimaluste, me ei ela oma tuleviku arvel,» kinnitas peaminister.

Paraku oli juba siis teada, et maailmamajandus ei muutu paremaks. Äärmuslike prognooside kohaselt on lähiajal ees ootamas ajaloo valusaim finantskriis. Seda peaminister tunnistada ei tahtnud ega suuda teatud määral tunnistada ka täna.

Juba on selge, et käesoleva aasta eelarvesse jäävad augud ning nende lappimiseks tuleb käiku lasta reservid, see tähendab möödalaskmiste katmist tuleviku arvelt.

Veelgi hullem on lugu 2009. aasta eelarvega. Peaminister lubas, et tema juhitud valitsus ei koosta mingil juhul puudujäägiga eelarvet. Tasakaalus eelarve olevat Reformierakonna kaubamärk ning sellest ei kavatsetavat taanduda mingil juhul. Nüüd on asi kahjuks teistmoodi.

Eesti Panga majandusprognoos 2009. aastaks lõi eelarve eelnõu täiega uppi. Kolmeprotsendilise kasvu asemel ootab Eesti majandust kaheprotsendiline langus. Eelarvele tähendab see seitsme kuni kümne miljardiga puudujääki kukkumist.

Sellist finantskuristikku pole taasiseseisvunud Eesti varem näinud. Ning taas reservide kallale minek tähendaks täiendavat tagasilööki riigi jätkusuutlikkusele.

Peaminister pole majanduspoliitiliste seisukohtadega välja tulnud. Ootaks selgeid sõnumeid, mis on need tegevused, millega valitsus olukorra lahendab.

Euroopa Liidu ja NATOga liitumine oli Eestile selge suunavõtt. Täna peaks see olema eurole üleminek, mis tähendab rahandussüsteemi stabiliseerimist, konkurentsivõime tõstmist võrreldes vanade ELi liikmesriikidega ning riigi usaldusväärsuse taastamist tervikuna. Ka sellise sõnumiga pole peaminister välja tulnud.

On ka siseriiklikke küsimusi, mille kohta ootaks selgeid sõnumeid nii peaministrilt kui tema juhitavalt erakonnalt. Nimelt peab riik üle vaatama oma efektiivsuse nivoo. See tähendab arulageda dubleerimise vältimist.

Üks ressursineelaja on näiteks omavalitsuste tohutu hulk. Paraku on just Reformierakond korduvalt haldusreformile pidurit tõmmanud. Lisaks tuleb üle vaadata seadusandlus, mis lõpetaks asjatu priiskamise. Kahtlemata ei tohi araks lüüa ka ebapopulaarsete, kuid vajalike otsuste ees.

Soodsa majanduskeskkonna loomiseks vajame toimivat infrastruktuuri nii maismaal kui õhus. Kindlasti tuleks tähelepanelikult üle vaadata, kas Eestist viib otsesild Berliini, Pariisi ja teistesse Euroopa keskustesse või on needki lähiajal kadumas.

Selge on see, et unistus raudteeühendusest Euroopaga jääbki vähemalt lähema kümne aasta jooksul unelmaks, kuid olemasolevad ressursid tuleb käigus hoida maksimaalselt.

Selge on see, et maksudega mängimine on ohtlik. Ma pole kindel, kas Reformierakond on sellest tänaseks aru saanud, kuid eelarvega näeme selgelt – tulumaksu alandamine maksab valusalt kätte. Kaudsete maksude tõstmine ei täida eesmärki, sest nendest on lihtsam kõrvale hoida tarbimise vähendamise kaudu.

Unustada ei tohi ka Eesti omi ettevõtjaid, kelle esindaja rahvasuus nagu olekski just Reformierakond. Kadunud on avatud poliitiline debatt, mis annaks ettevõtjatele kindluse, et nende olemasolu ning arvamused on olulised.

Meie tänapäeva suurim julgeolekurisk on energeetika. Meile ei meeldi Nord Stream, samuti tuleb minimaliseerida poliitilist sõltuvust Venemaast. Aga eeskätt tuleb otsida lahendusi Eestile endale. Peaminister on täna vaikinud. Ju otsib lahendusi …

Samas on ka opositsiooniparteid hambutus olukorras. Keskerakond ei suuda esitada eelarvele muudatusettepanekuid. Kuidas peakski ta seda suutma, kui vaja on valusaid, isegi ebapopulaarseid kärpeid.

Oleme kuulnud küll unistusest taaskehtestada sotsialism, mis eksisteeris Eestis sunniviisiliselt 50 aastat. Need 50 aastat aga röövisid lisaks riiklikule suveräänsusele iseseisva majanduse. Sellel korduda lasta ei tohi, sest vastasel juhul kaob taas kord iseseisev Eesti riik.

Kokkuvõtteks – olukord on äärmiselt tõsine. Viimane aeg on reaalseteks tegudeks. Tänase koalitsiooni käes on võtmepositsioon ja temalt oodatakse tegusid.


Avaldatud Valgamaalases.

Avaldatud lisaks:
6.11.2008 Peaminister, avita! Sakala
7.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Hiiu Leht
10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Meie Maa
10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Harju Ekspress