01.12.08

Kõrgharidus nõuab remonti

Seoses majandusraskuste tajumisega otsitakse erinevaid lahendusi, mis peaksid tulevikus tagama Eestile edu. Kindlasti on kõige alus haridus, sealhulgas kõrgharidus.

Jah, Eesti kõrghariduse tase on madal. Selle on tinginud minu arvates paar peamist asjaolu.

Meil on liiga palju "kõrg"koole. On nii era- kui avalik-õiguslikke kõrgkoole, kuid see pole taganud hariduse kvaliteeti. Eestile piisab tegelikult kolmest-neljast kõrgkoolist, mis spetsialiseeruksid oma võimalustest ja huvidest lähtuvalt.

Veel radikaalsem on Peeter Tulviste, kes 13. novembri haridusarutelul Riigikogu kõnetoolis (loe stenogrammi siit) tõi näite, et mujal maailmas on miljoni inimese kohta üks ülikool. Seega, Eestile peaks piisama ühest kõrgkoolist. Minu väide kolme-nelja kõrgkooli vajandusest põhineb nö valdkonnakesksel lähtekohal: näiteks reaalained, humanitaarained, põllumajandusharidus ja kaunid kunstid.

Hiljuti toimus üleminek 3+2 süsteemile. Mina olen nö vana ehk 4 +2 süsteemi kasvandik. Lõpetades oli diplomil kirjas, et mu bakalaureus on võrdsustatud magistrikraadiga (3+2). Lihtsustades võiks väita, et uue süsteemi kolm esimest aastat võrdub sissejuhatava hariduse saamisega, mida praegu pakub, veidi isegi ülepingutatult, gümnaasiumisaste.

Mõneti saab väita, et gümnaasiumist saab paremagi hariduse kui ülikooli esimestel aastatel. Tunnetasin seda gümnaasiumi ja "baka" kolme esimese aasta vahet teravana seetõttu, et eliitgümnaasiumitest tulnud kaaslastel polnud esimestel aastatel suurt midagi teha, kuid minul, kui maakoolist tulnul tuli hoopis enam pingutada. Sellest järeldan, et Eestis ei tajuta haridussüsteemi tervikuna. Tasakaal gümnaasiumide ning kõrgkoolide vahel on ka sassis. Selle võib tõesti mingil moel leevendada põhikoolide ja gümnaasiumide lahtiharutamine, millest on viimasel ajal palju räägitud.

Kõrgkooliõppe kaks viimast aastat ei suuda valitud erialal spetsialiste koolitada. Doktoriõppesse lähevad siiski vähesed, ehkki see oleks uue süsteemi puhul vajalik, kui soovida tõesti saada KÕRGharidust. Ma ei tea, kas praegu avalduvadki süsteemilt ülemineku tagajärjed, mis võib tähendada, et meie ühiskond pole kehtivaks süsteemiks veel valmis. Nõuame ja tahame parimat, kuid välja on kukkunud nii nagu alati...

Siit tuleb ka tõsisem probleem, millele teise vaatevinkli alt vihjab professor Tulviste. Ta tõdeb, et Eesti kõrgkoolides puudub pädev, kõrgharitud kaader. Siit järeldan, et seepärast pole meil loota ka tasemel kõrgharitud lõpetajaid. Õppejõudude koolitamisel, kui soovida ka eestlastest õppejõude, tuleks riigil panustada veel enam neile, kes
lähevad doktorikraadi saama välismaale. Eestist saadud haridusega, vähemalt tänasel tasandil, pole minu arvates piisav, et kõrgkooli õppejõuks saada.

Kindlasti tuleks üle vaadata pakutavad ained ning nende tarvilikkus konkreetse eriala omandamisel. Need ained peavad moodustama terviku, mis motiveeriks
doktoriõpee lõpetamisele. Maailmapilti avardava laialivalguvuse asemel on mingist tasemest alates vaja enam spetsiifikat.

Nagu haridussüsteemis tervikuna on vaja ette võtta kardinaalsed muutused, nii vajab neid ka Eesti kõrgharidus. Selleks on aga vaja laiemat debatti kui võimaldab üksnes parlament ja temale lähedalseisvate isikute ring.

Paraku jääb puudu ka poliitilisest tahtest leida erakondadeülene nägemus Eesti haridusest. Sellele aitab kaasa valitsuste lühike eluiga, mille jooksul ei õnnestu kellelgi kirja panna kavandeid muutustest ega ka nendega algust teha konsensuse saamisel.

Kommentaare ei ole: