Raamatuarvustus. "Minu Gruusia"

Ma pole siiani ühtegi Petrone Prindi sarja reisiraamatut lugenud. Nähes raamatupoes pealkirja "Minu Gruusia", tuli kange tahtmine just seda raamatut lugeda. Ja ma ei kahetse (!).

Gruusia on Eestile tänu poliitilistele sündmustele kui poliitikute omavahelisele tihedale suhtlemisele üsna lähedaseks saanud. Ma pole seal kunagi käinud, kuid teatud põnevus ja soov asja enam hoomata on olemas.

Dagmar Raudam töötas Gruusias Eesti saatkonnas august 2007-detsember 2009. Tänu sellele kogemusele on raamat kui kulg ühe inimese elust, mitte kui ühest riigist. "Minu Gruusiat" on võimalik lugeda ühe hingetõmbega, mis on märk kergest, sujuvast ja kaasahaaravast kirjanikutööst. Mina lugesin kahe hingetõmbega (ajast tingituna).

Gruusia on täis vastuolusid - korratust asjaajamisel, romantikat, kaost liikluses, värskeid ja värvikaid maitseelamusi, omapärast loodust ja arhitektuuri. Samas toimub pidev muutumine, mis takerdub ühel või teisel moel põlvkondadevahelistesse arusaamatustesse.

Ei salga, et ootasin väga kirjeldusi ja analüüsi 2008. aasta augusti sündmustele, kus Venemaa asus sõjalisele tegevusele Gruusia vastu. Paraku jäi see teema ühte peatükki ning jäi üsna pealiskaudseks.

Raamatus tuuakse välja president Ilvese julgust minna sellel (august 2008) keerulisel ajal Tbilisisse avaldamaks toetust grusiinidele. Jäin mõtisklema Ilvese tegevusele tema ametisoleku ajal. Seda meenutasin ka möödunud neljapäeval Aasta Põllumehe konverentsil presidendi olekut jälgides. Paraku ma muud olulist oskagi nimetada kui see sama käik Gruusiasse.Raamatus meeldis ka salapära, mis autori ümber toimus. Mõtlen isiklikke suhteid. Samas oli raamat üsna avalik paljastus. Arusaamatuks jäi saatkonnast lahkumine. Sain aru, et see oli enne tähtaega ja üsna valus lahkumine. Oli see seotud ühe leitud tüdruku Helenega - jääb arvamiseks.

Ei taha raamatu detaile avaldada. Soovitan igaühel seda omal nahal tunnetada. Usun, et "Minu Gruusia" on hea sissejuhatus järgmisse raamatusse, mis mu öökapil järjekorras seisab: "Väike sõda, mis raputas maailma", Ronald D. Asmus.

Kalamaja prügila on lõputu

Käes on sügis. Varsti möödub aasta, kui Kalaranna tänavalt koristati suur prügikolle (pilte näed siit). Olin lausa rabatud, et Vanalinna külje all on selline hoolimatus võimalik. Eeskätt on see hoolimatus maaomaniku ja linnavõimu poolt.

Pärast läinudsügist koristusaktsiooni olen Pro Kapitali alal endiselt silma peal hoidnud. Tänavu mais tuli appi ka Tallinn 2011 oma noorte meeskonnaga, et korrastada tulevast Kultuurikilomeetrit (pilte näed siit). Osales ka väike seltskond Pro Kapitalist, mille esindaja oma kõnes väljendas tugevat pahameelt probleemi tõstatajate üle. Nende jaokstundus olukord normaalne.

Ja midagi pole muutunud (vaata videot siit). Enam kui pool aastat hiljem, pärast viimast suuremat koristusaktsiooni, on prügimägi endiselt olemas. Asukoht on küll paarkümmend meetrit nihkunud Patarei vangla suunas, kuid siiski on prahilasu taas olemas ja kasvamas.

Tekkinud on järgmised küsimused:

1. Kas Tallinna Keskkonnaamet on vastavalt Tallinna jäätmehoolduseeskirjale teostanud kontrolli eeskirja täitmise kohta? Jäätmehoolduseeskiri esitab mitmeid eesmärke, millest rõhutaksin: "säilitada puhas ja tervislik elukeskkond";
2. Kuidas on prahi mahapanekuga seotud väärtegusid menetletud? See peaks olema MUPO ülesanne;
3. Kas linnaosavalitsus on kõneallolevat Kalaranna tänavat kontrollinud ning kas on täheldatud rikkumisi?

Väidan, et Kalaranna prügila seab ohtu nii tervise kui keskkonna. Tegemist on aktiivselt külastavtaa alaga. Käiakse jalutamas, nautlemas merd ning vaba aega veetmas. Laiuva prügi sortiment, nagu fotodelt näha võib, on väga mitmekesine.

Eile saatsin analoogse sisuga kirja Tallinna linnavolikogule ja MUPOle. Tarmo Kruusimäe esitaks ka arupärimise Tallinna linnavolikogus.

Jään põnevusega vastuseid ootama.