Gruusia on Eestile tänu poliitilistele sündmustele kui poliitikute omavahelisele tihedale suhtlemisele üsna lähedaseks saanud. Ma pole seal kunagi käinud, kuid teatud põnevus ja soov asja enam hoomata on olemas.
Dagmar Raudam töötas Gruusias Eesti saatkonnas august 2007-detsember 2009. Tänu sellele kogemusele on raamat kui kulg ühe inimese elust, mitte kui ühest riigist. "Minu Gruusiat" on võimalik lugeda ühe hingetõmbega, mis on märk kergest, sujuvast ja kaasahaaravast kirjanikutööst. Mina lugesin kahe hingetõmbega (ajast tingituna).
Gruusia on täis vastuolusid - korratust asjaajamisel, romantikat, kaost liikluses, värskeid ja värvikaid maitseelamusi, omapärast loodust ja arhitektuuri. Samas toimub pidev muutumine, mis takerdub ühel või teisel moel põlvkondadevahelistesse arusaamatustesse.
Ei salga, et ootasin väga kirjeldusi ja analüüsi 2008. aasta augusti sündmustele, kus Venemaa asus sõjalisele tegevusele Gruusia vastu. Paraku jäi see teema ühte peatükki ning jäi üsna pealiskaudseks.
Raamatus tuuakse välja president Ilvese julgust minna sellel (august 2008) keerulisel ajal Tbilisisse avaldamaks toetust grusiinidele. Jäin mõtisklema Ilvese tegevusele tema ametisoleku ajal. Seda meenutasin ka möödunud neljapäeval Aasta Põllumehe konverentsil presidendi olekut jälgides. Paraku ma muud olulist oskagi nimetada kui see sama käik Gruusiasse.Raamatus meeldis ka salapära, mis autori ümber toimus. Mõtlen isiklikke suhteid. Samas oli raamat üsna avalik paljastus. Arusaamatuks jäi saatkonnast lahkumine. Sain aru, et see oli enne tähtaega ja üsna valus lahkumine. Oli see seotud ühe leitud tüdruku Helenega - jääb arvamiseks.
Ei taha raamatu detaile avaldada. Soovitan igaühel seda omal nahal tunnetada. Usun, et "Minu Gruusia" on hea sissejuhatus järgmisse raamatusse, mis mu öökapil järjekorras seisab: "Väike sõda, mis raputas maailma", Ronald D. Asmus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar