11.08.11
Kontrollitud demokraatia oht
Kaks aasta tagasi jõudsin järeldusele, et Eesti liigub nelja erakonna suunas (vt. PM
21.07.2009 - http://www.postimees.ee/144025/kulliki-kubarsepp-neljaparteiline-eesti/). Pool
aastat hiljem hakati seda isegi uskuma ja märtsikuised parlamendivalimised kinnitasid oletust.
Vähem erakondi Riigikogus võimaldab enam tähele panna, mis toimub erakondade sees.
Viimastel nädalatel avanenud sissevaade IRL-i probleemidesse pole ju üllatus. Hea vähemalt,
et selles erakonnas on veel inimesi, kes püüavad poliittehnoloogilisele masinale vastu
hakata. Eesti erakonnad on aastate jooksul jõudnud ummikusse just tänu ülipüüdlikule
kontrollimehhanismile. Tulemuseks on väikesed eesmärgid, mis toovad tulu kitsale
kildkonnale, kuid mitte Eestile tervikuna. Eesti oht on sattuda kontrollitud demokraatia lõksu.
See on Eesti poliitilises kultuuris süvenev tendents. Toimuvad küll valimised, millele eelneb
näiline vaba kampaaniaperiood. Valijaid võlutakse lihtsate rahaliste lubadustega. Erakonnad
ise on järjest suletumad, nad edutavad vaikivat kuulekust, mitte iseseisvust.
Eliit väldib arvamusliidrite kaasamist igapäevapoliitikasse, nähes viimastes
konkurente. Koondatakse küll uusi lihtliikmeid, kellelt arvamusi ja iseseisvust ei oodata, vaid
nad muudetakse varakult poliitiliste tagatubade pantvangideks ehk hääletusmasinateks.
Veel enam püüab poliitiline eliit välistada uute jõudude teket. Olgu need poliitilised või
rahvaalgatuslikud, sest neis nähakse samuti sobimatut konkurentsi. Kõige valusamalt on
reeglid paika pandud erakondade rahastamise kaudu, mis ahistab selgelt võimalikke uusi
tulijaid.
Kontrollitud demokraatia toimib ka esindusorganites. Jah, poliitiliste jõudude omavahelised
lepped peavad eksisteerima ning tuleb täita ühiselt seatud eesmärke, kuid selle raames
pole arusaadav saadikute suukorvistamine. Sõltumatult mõtlevad saadikud on järjest
haruldasemad. Kunagi sai Tallinna linnavolikogus tavaks roheliste ja punaste kirjapulkade
kasutamine, et anda märku, kuidas hääletada. See haigus süveneb kõigil tasanditel.
Erakonna eliidile vajalik alluvussuhe pannakse paika ka Toompeal. Tulevased noorpoliitikud
võetakse riigi palgale, minimaliseerides teadlikult erakondade keskkontorite palgafonde.
Poolpoliitiku ehk nn broileri staatuse saanud mehitatakse komisjonidesse ja antakse
sümboolseid toole klausliga – nüüd oled meie poolel, sul on töö, vastutasuks kuuletud
vaikivalt. Sama püütakse teha ka kogenenumate poliitikutega.
Kontrollitud demokraatia süvenemine killustab ühiskonda, hävitab aadetel põhinevad
väärtused ning seab kahtluse alla rahvusriikluse olemuse, mis väikerahva jaoks on suur
risk. Kui inimesed tunnevad end täisväärtuslike kodanikena on neil soov ja valmidus oma
demokraatiat kaitsta. Praegu on inimesed segadusse aetud, sest väärtused enam ei toimi,
toimib kontroll, mida tihti rakendatakse hirmu- ja sõltuvusmehhanismide kaudu.
Kadunud Enn Soosaar osutas: raske on väärtuspõhiseks pidada ühiskonda, kus enamik
jagab JOKK-mentaliteeti ja nõustub väga paljudel puhkudel sohitegemisega ning vaatab
saamahimule läbi sõrmede. Arusaamale „kel jõud, sel õigus“ aitab kaasa kodanikuühiskonna
nõrkus, ehkki just kodanikujulgus peaks suutma pakkuda alternatiivi massipsühhoosile.
Mittetulundusühingud moodustavad inimesed, kes tahavad ühise eesmärgi nimel
panustada. Liikmed on eelnevalt ühiskonnale juba midagi andnud ning omandanud
väärtuslikke kogemusi. Kontrollitud demokraatias seevastu vajatakse midagi muud – klakööre ehk odavaid ja hõlpsalt manipuleeritavaid valijaid. Vaja on aktiivsemat kodanikuühiskonda, kes vigu märgates annab neist häälekalt teada ning annab oma panuse ka õiges suunas liikumiseks.
Võlusõnad on tahe ja vastutus. Poliitiline tahe vastutada nii kodaniku kui erakonna
seisukohalt. Kas tahame jätkata demokraatliku ning iseseisva riigina, mitte end ise
nõrgestada? Kui „jah“, siis peame ise eneses suureks kasvama. Peame näitama allumatust
massipsühhoosile ning otsima lahendusi, mis põhineksid aadetel ja väärtustel.
Tuleb osata julgelt öelda „ei“ ebanormaalsele ning vajadusel trotsida tagasilööke selle eest, et
oled olnud julge. See kasvatab inimest. Ajalugu on näidanud, et manipulaatorid ühel hetkel
kukuvad. Et nad kiiremini kukuksid, selleks on vaja julgetel ja tegusatel inimestel enam
kokku hoida.
Avaldatud:
Postimees, 11.08.2011
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Miks Herkel oma nime all ei kirjuta, vaid laseb Kübarsepal oma pamflette avaldada?
Jaak Vackermann:
Igale kodanikule tuleb tagasi anda see 90-ndate alguses olnud aatelisus. See tagab ka kodanikuühiskonna, st. vastutavate sootsiumiliikmete koos tegutsemise tahte, arengu.
Jah, tõesti, sellest on korduvalt kirjutanud ka herkel, kuid ärgem alahinnakem ka teisi isemõtlejaid :)
Kui keegi viitsib uurida, siis selgub, et Küllikil on viimastel aastatel avaldatud terve rida artikleid erinevates väljaannetes. Herkelil on endalgi piisavalt tegemist, ei tema jõua Küllikile lugusid kirjutada!
Postita kommentaar