Miks on poliitreklaami mõiste umbmäärane?

Keskerakond on viinud administratiivse ressursi kuritarvitamise enneolematu tasemeni. Eriti suur on probleem Tallinnas. Kas Eesti ikka on arenenud Euroopa riik? Või kuulume Keskerakonna pakutud lahenduste tõttu pigem Kesk-Aasia või Kesk-Aafrika riikide perre?

Tallinna maksumaksja rahaga korraldatav kontserdituur maksab 120 000 eurot ja Savisaare kepikõnnireklaam 136 000 eurot. 72 000 euro eest teavitatakse mänguväljakute rajamisest. Kutseri ja Tammemäe küünilised isikureklaamid Põhja-Tallinnas jäävad nende kulude kõrval isegi tagasihoidlikuks, kuid maksavad reaalselt kindlasti palju enam kui avalikkusele nimetatud 500 eurot.

Mida teha, et poliitiline kultuur tagasi tuua? Äsja kuulsime siseminister Ken-Marti Vaheri esituses tema tavapärast retsepti: kriminaliseerime! Kõlab nagu vangipaneku ähvardus, aga jutu sisu on õõnes. Tegelik probleem on selles, et olemasolevad seadused ei toimi ja seda nende tõttu, kes on aastaid Eesti seadusloomet juhtinud.
Poliitilise reklaami mõiste on Eesti seadustes lahti kirjutamata. See annab võimaluse tõrjuda vastuväiteid ja öelda, et Savisaare kepikõnnireklaam või Kutseri plakat polegi valimistega seotud. Ehkki iga terve mõistusega inimene saab aru, et on küll. Kutseri ja Tammemäe puhul sai sellest nii aru ka erakondade rahastamise järelevalve komisjon. Komisjon tahab nüüd, et riigikogu kirjutaks poliitilise reklaami mõiste seadustes selgelt lahti.

Poliitilise reklaami definitsiooni puudumine ja see, et järelvalvekomisjonil pole pädevust piiripealseid juhtumeid poliitreklaamina kvalifitseerida, on teinud olukorra selliseks, nagu ta meil on. Kui 2005. aastal oleksid sellised sätted kehtinud, siis oleks olnud võimalik K-kohuke rajalt maha võtta. Nüüdsed kepikõnnid, nagu ka eelmise korra kartulid ja küttepuud (mis pealegi makstakse kinni meie ühise raha eest) on ju kohukese loomulik järg.

Vähem mäletatakse, et aastatel 2003-2005 tehti riigikogus erinevate algatajate poolt kokku kolm katset poliitilise reklaami sätestamisega algust teha. Nood põrkusid Reformierakonna ja Res Publica vastuseisule. Nüüd on rahastamise kontrollikomisjon jõudnud selleni, et teema juurde tuleb tagasi tulla. Sest parem hilja kui mitte kunagi.

Probleemiga tegeleb ka riigikogu korruptsioonivastane komisjon. Juba kuu aega kaalutakse, kas Kutser rikkus oma plakatiga selle aasta 1. aprillist kehtivat korruptsioonivastast seadust. See ütleb, et «avaliku vahendi korruptiivne kasutamine on ametiisiku poolt ametikohustust rikkudes avaliku ülesande täitmiseks mõeldud materiaalse või muu ressursi kasutamine ametiisiku enda või kolmanda isiku huvides, kui see toob kaasa avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise ametiisikule või kolmandale isikule». Minu meelest sai Kutser põhjendamatu eelise ülejäänud umbes kahesaja Põhja-Tallinna kandidaadi ees, kel selline reklaamivõimalus puudus.

Kui ka see tõsiasi takerdub lõpmatusse hämamisse, et siis polnud veel kampaaniaperiood ja keegi ei teadnud, kas Kutser kavatseb kandideerida, siis saab seadust konkretiseerida. Võib lisada puust ja punaseks tehtud sätte, et avaliku vahendi korruptiivne kasutamine on ka ametiisiku enda reklaam avaliku teenuse või ürituse propageerimisel.

Tekib küsimus, miks pole poliitikud seni midagi ette võtnud. Miks ollakse kurikaeltest mitu sammu maas? Vastus peitub kartellierakondade olemuses. Kuigi Keskerakond rakendab poliitilise kultuuri halvimaid näiteid, on ka teised parteid seni olnud huvitatud seaduste ebamäärasusest. Sest mine tea, kus mõni «omadest» vahele jääks.


Artikkel on ilmunud 25.09.2013 Postimehe arvamusportaalis.

Hea valimistava vajab jõulisemat lähenemist

Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuse Liit (EMSL) on ka sel korral välja tulnud „hea valimistavaga”.

Algatust tuleb kahtlemata tervitada. Kuid tuleb ka tõdeda, et antud dokument peab enam ajaga kaasas käima.

„Hea valitsemistava” ei vasta kõiges meie poliitilise kultuuri allakäigu tegelikule olukorrale. Selle taustal näib mõnigi punkt häirivalt üldsõnaline. Sellise paberi allakirjutamisega saab valimistel osaleja justkui kinnitada oma häid kavatsusi, kuid tegelikkuses ei kohusta see peaaegu millekski.Mõned näited.

Alajaotuses „Avalikku võimu ei kuritarvitata” öeldakse, et „riigi- või kohaliku omavalitsuse asutustes mittepoliitilistel ametikohtadel töötavad isikud ei osale oma tööajast ühegi nimekirja või kandidaadi valimiskampaanias”. „Hea tava” läheb mööda kõigist neist juhtudest, kus ametikohad on kas jõuga politiseeritud või siis nn. mittepoliitilisel ametikohal töötav isik ise kandideerib võimuerakonna nimekirjas. Näiteks Keskerakonna ja Tallinna puhul on selline seos massiline.

Samas alajaotuses öeldakse, et „avalikke vahendeid, välja arvatud erakondadele riigieelarvest määratud tegevustoetust, kasutatakse vaid tingimustel, mis on kättesaadavad ka teistele valimistel osalevatele nimekirjadele ja üksikkandidaatidele”. Avalikke vahendeid on Tallinnas massiivselt kasutatud juba enne ametliku kampaaniaperioodi algust. Seda on tehtud nii kindlate kandidaatide kui praeguse keskerakondliku linnavalitsuse kasuks.

Taas kord tõuseb esile küsimus, miks jääb kriitika alt välja üldine võrdsusprintsiip. Nimelt, erakondade riigieelarveline toetus on väga suur ning seda kasutatakse elujõulise konkurentsi tasalülitamiseks. „Hea tava” võiks öelda kasvõi seda, et erakondade riigieelarvelist toetust ei tohi kasutada kohalike valimiste kampaania- ja reklaamikulude katteks, sest see seab ebavõrdsesse olukorda kodanike valimisliidud, kes sellist toetust ei saa.

Põhimõtte „Kandidaatide poliitilised vaated ja seisukohad on avalikud” lahtikirjutamisel soovitakse, et kandidaadid teavitaksid avalikult, kas nad valituks osutumisel hakkavad esinduskogus tööle või mitte. See peaks puudutama nn. peibutusparte.

Selgusetuks jääb, kuidas avalikkust teavitatakse ja kuidas see info avalikkuseni jõuab. Ausam ja selgem oleks „heas tavas” eeldada, et kandidaadid, kes esinduskogus tööle ei asu, ei sea oma kandidatuuri ka üles. Siit ootaks poliitikute suunas nõuet käituda ühemõtteliselt ja selgelt, seda enam, et neil on piisavalt aega olnud seaduste kohendamiseks nii, et praeguse olukorra skisofreenilisus (kandideeritakse, kuid volikokku ei minda) ära lõpetada.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et „hea tava” eeldaks märksa tugevamaid sõnastusi ning ka kodanikuühiskonna märksa tugevamat survet, et neid põhimõtteid tõepoolest ka järgitaks.

Artikkel on ilmunud 17.09.2013 veebiväljaandes Eesti Elu (Delfi)

Pöördumine: Läheme üheskoos Tallinnale appi!

Erakonnad kindlustavad oma positsioone meie ühise rahaga

Ootus ja lootus millegi uue ja parema järele on ühiskonnas tuntav juba poolteist aastat. Toimunud on meeleavaldusi, kirjutatud on Harta 12. Läbi on saanud Rahvakogu protsess ning viimane mõjus signaal, et midagi on pildil valesti, tuli Mari-Liis Lillelt loomeliitude pleenumil.

Oodatakse uut võimalust kodanikele, uut poliitika tegemise stiili. Mõned julgevad mõlgutada mõtet, et neli Riigikogus esindatud erakonda on oma suletud süsteemiga üle võlli läinud. Vaja oleks uut erakonda. Kodaniku erakonda. Vähemalt lööks see õhu puhtamaks ja praegused mõistaksid, et nad pole asendamatud. See omakorda õpetaks poliitikud ühiskonda paremini kuulama.

Aga tänast poliitikmaastiku on väga raske elavdada. Uutel tulijatel on pea võimatu konkurentsi lülituda ning olukorda saab muuta vaid seadusi kohendades. Nii on räägitud, et võiks alandada erakonna registreerimiseks vajalikku liikmete arvu ning vähendada kautsjoni, mis tuleb välja panna Riigikogu valimistel osalemise eest. Erakondadele antavatele riigieelarvelistele vahenditele nõutakse sihtotstarvet, et kõik ei kuluks lausreklaami peale. Räägitud on ka kampaaniakulude laest.

Üks peamine ettepanek soovitab muuta seda, kuidas suur poliitnelik saab suurema osa oma eelarvetest. Nimelt tuleks riigieelarvest tehtavate eraldiste korda muuta nii, et künnise alla jäänud erakonnad oleksid Riigikogu erakondadega võrdsemas seisus. Praegune poliitiline süsteem toimib iseenda konserveerimise nimel. Riigikogust varem välja jäänud või veel tekkimata erakonnad ei saa kuidagi võistelda nelja Riigikogu erakonnaga, kes jagasid eelmisel aastal 5,4 miljonit eurot maksumaksja raha, millest Reformierakond sai 1,8 miljonit.

Paraku on seaduste muutmised just nelja võimsa erakonna teha. Aga miks nad peaksid seda tahtma, kui konkurents pole nende huvides? Kahe aasta pärast toimuvad Riigikogu valimised. Kriitikale vaatamata püütakse riigipoolseid eraldisi tsementeerida ja tegelikult isegi suurendada.

Justiitsministeerium on värskelt välja tulnud ideega seada erakondade rahastamisele niisugune piirmäär, mis tuleval aastal tähendaks erakondadele mineva kogusumma suurenemist praeguselt 5,4 miljonilt eurolt 5,6 miljoni euroni. Liigutakse selgelt seda teed, et tänaste erakondade jaoks laekumised mingil juhul ei väheneks. Süsteem oleks selline, et iga uue riigieelarve tegemise juures kasutatakse Statistikaameti poolt avaldatud tarbijahinnaindeksi muutust, mis korrutatakse koefitsiendiga 0,9.

Sama eelnõuga soovitakse säilitada rahastamislõhe künnise alla jäänud ja valimiskünnise ületanud erakondade vahel. Jälle on tehtud üks keeruline valem, mille kohta saab ühiskonnale öelda, et me ju õige pisut muutsime süsteemi. See on järjekordne demagoogia. Näiliselt küll summad joone alla jäänud erakondadele tõusevad, kuid vahed parlamendierakondadega on ikkagi uskumatult suured.

Näiteks karistaks uus süsteem 4% toetuse saavutanud, aga siiski valimiskünnise taha jäänud erakonda eriti valusalt. Siinkohal toongi markantse näite.

Oletame, et üks erakondadest saab 4% häältest ja teised väikeerakonnad jäävad alla 1% ega saa mingit toetust. Arvutus näitab, et 5% toetuse ja 5 Riigikogu kohta saanu hakkab sel juhul saama 269 562 eurot ehk kogunisti 12,6 korda enam riigieelarvelisi vahendeid kui see 4% saaja. Viimasele jääb keerulise valemi järgi vaid 21 436 eurot.

Vahe on tohutu! Sealjuures on valijate toetuse vahe vaid üks protsent, aga see võib olla ka näiteks 0,1 protsenti. Poliitilise konkurentsi elavdamiseks oluline efekt jääb saavutamata. Ja kes on künnise all, see ei jää mitte ainult Riigikogust välja, vaid ilmselt sureb ka erakonnana.

Kui Riigikogu põhiseaduskomisjon justiitsministeeriumile tellimuse esitas, siis räägiti erakondade riigieelarvelise toetuse vähendamisest ja senise rahastamislõhe vähendamisest. Nüüd kavatsetakse oma sõnu süüa.

Huvitav on siinjuures fakt, et olemasoleva süsteemi juures saavad neli parlamendierakonda maksumaksja raha ühe erakonnaliikme kohta keskmiselt 11 eurot kuus. Ise suudetakse liikmemaksudena lisaks koguda vaid 0,17 eurot kuus liikme kohta.

Uue võimaliku erakonna proovikiviks on osalemine Riigikogu valimistel. Paraku ei piisa kandidaatide reastamisest. Iga kandidaadi koha eest tuleb kautsjonina maksta kaks kuupalga alammäära. Tänavu oli alamäära suurus 390 eurot. 2015 aastaks võib see olla oma 450 eurot. Täisnimekirja väljapanemise eest tuleb maksta üle 100 000 euro.

Omal ajal on ka tänase suure neliku liikmed ise hädas olnud kautsjoni kokkuajamisega, sest kogu riigieraldis oli kas lubatud eelmiste valimiste võlgade katteks või oli planeeritud uutele kulutustele. Kuid värskele või joone all olevale liikumisele on see veel suurem koorem, sest vastupidiselt parlamenti pääsenutele nendele kautsjonit ei tagastata. Uuel hüpoteetilisel erakonnal ei puudu mitte ainult võrreldavad vahendid kampaania läbiviimiseks, vaid teda ähvardatakse veel rängalt trahvida selle eest, et ta üldse julges nendega rinda pista.

Üheks ebavõrdsuse allikaks on ka see, et riigieraldistel puudub sihtotstarve. Selle tulemusena kulub lõviosa maksumaksja rahast kampaaniatele. Ehk meie ajusid pestakse meie endi raha eest! See raha kulub olemasolevate positsioonide säilitamiseks, demagoogilisteks vahekampaaniateks a la „meie alandasime teie kodukulusid“, aga mitte oma maailmavaate tutvustamiseks, mis võiks olla arvestatav eesmärk. Kõige enam alandab ühiskonda see, et seda kõike tehes peavad poliitikud rahvast väga rumalaks.

Millised oleksid lahendused? Tuleb vähendada erakondade rahastamist riigieelarvest vähemalt poole võrra. See võiks toimuda sujuvalt, näiteks 7% aastas 7 aasta jooksul. Samas tuleb vähendada künnise alla jäänud ja Riigikogus esindatud erakondade toetuste lõhet.

Riigikogu valimistega seoses tuleks mõelda kahele lahendusele. Tuleks lubada osaleda valimisliitudel ja vähendada kautsjonit vähemalt poole võrra. Ühtlasi kaoks paaniline „surnud hingedest“ liikmete tagaajamine erakonna registreerimiseks, mis poliitilist kultuuri ei paranda.

Ühiskond peab tootma asjalikke ning konstruktiivseid liikumisi. Praegused erakonnad koosnevad kivistunud eliidist ja liikmete nimekirjast, keda ei juletagi kaasata või veel vähem neilt liikmemaksu küsida. Kardetakse ju, et äkki saavad nad aru, kui mäda on süsteem tegelikult ja siis minnakse ära.


Artikkel on ilmunud 8.04.2013 veebiväljaandes Delfi.

Erakondade riigitoetuse vähendamise põhimõte peab jääma

On suur oht, et laupäevane Rahvakogu laseb end erakondlastel lolliks teha

Erakondade rahastamine riigieelarvest on taaskord „kuum“ teema alates möödunud suvest. Riigikogu põhiseaduskomisjon kogus ettepanekuid probleemiga tegelemiseks. Jõuti isegi selge sõnumini – senisele erakondade ülerahastamisele tuleb panna piir. See pole ju pelgalt  ülemäärane koormus riigieelarvele, vaid ausa konkurentsi kitsendamine Eesti erakonnamaastikul.

Mõned kuud hiljem tuli Harta. Viidatakse kartellierakondade üleolevale suhtumisele, mille üks põhjuseid on erakondade buumiaegne ülerahastamine. Järgneb Jääkelder ja Rahvakogu.

Kodanike hääl erakondade ülerahastamise teemal kostis igast nurgast. Esitati pea 300 ettepanekut rahastamise kontrolli alla saamiseks. Nende kõigi peamotiiv oli – erakondade riigieelarvelisi eraldisi tuleb vähendada.

Ka mina osalesin Rahvakogu seminaril, mis puudutas just seda teemat. Lahkusin mureliku meelega. Kokkutulnud hääletasid kartellierakondadest pärit „ekspertide“ eestvõttel maha riigieraldise vähendamise põhimõtte. Seega, ühiskonnas häälekalt tõstatatu ei jõua isegi Rahvakogu nö finaalüritusele.

Seda isegi hoolimata väga tabavast märkusest ekspert Zoja Masso poolt. Nimelt tõi ta välja, et neli parlamendierakonda saavad maksumaksja raha ühe erakonnaliikme kohta keskmiselt 11 eurot kuus. Ise suudetakse lisaks koguda vaid 0,17 eurot kuus liikme kohta.

Minu teada koguneb 6. aprillil Tallinna 500 inimest, see on Rahvakogu oodatud kulminatsioon. Paraku ei ole neil võimalust, minu andmetel, selles ühiskonda selgelt puudutavas teemas seisukohta võtta. Vähemalt ei ole seda ette nähtud korraldajate poolt.

Tagatipuks on Justiitsministeerium välja tulnud ideega seada erakondade rahastamisele niisugune piirmäär, mis tuleval aastal tähendaks erakondadele mineva kogusumma suurenemist – 5,6 miljoni euroni (praegu on 5,4 miljonit). Liigutakse selgelt seda teed, et kartellierakondade laekumised mingil juhul ei väheneks.

Süsteem näeks välja selline, et iga uue riigieelarve tegemise juures kasutatakse Statistikaameti poolt avaldatud tarbijahinnaindeksi muutust, mis korrutatakse koefitsiendiga 0,9. Valem tuleks väga keeruline, esitan selle otse matemaatiliste tehtena:

(viimati eraldatud summa : 100) x (tarbijahinnaindeks x 0,9) + viimati eraldatud summa = summa ümardatakse täisarvuni

Konkreetselt:

(5 412 678 : 100) x (3,9 x 0,9) + 5 412 678 = 54 126,78 x 3,51 + 5 412 678 = 5 602 663

Sama eelnõuga soovitakse künnise alla jäänud ja valimiskünnise ületanud erakondade rahastamislõhe säilitada. Nimelt, toetust eraldatakse alates vähemalt 1% toetuse saamisest. Iga protsendi kohta kehtib kordaja 0,2. Üldsumma jagatakse parlamendisaadikute arvuga, mis korrutatakse siis vastava kordajaga. Summa ümardatakse täisarvuni.

Saadav summa koguneb järgmiselt, näiteks 1% valimistulemuse korral:

(5 412 678 : 101) x 0,2 = 10 825

Näiliselt summad joone alla jäänud erakondadele tõusevad, kuid vahed parlamendierakondadega on ikkagi uskumatult suured.

Uus süsteem karistab 4% saavutanut eriti valusalt. Siinkohal toongi markantsema näite. Oletame, et üks erakondadest saab 4% häältest ja teised väikeerakonnad jäävad alla 1% ega saa mingit toetust. Arvutus näitab, et 5% ja vastavalt 5 parlamendikohta saanu hakkab sel juhul saama 269 562 eurot ehk kogunisti 12,6 korda enam riigieelarvelisi vahendeid kui see 4% saaja. Viimasele jääb vaid 21 436 eurot. Vahe on tohutu! Poliitilise konkurentsi elavdamiseks oluline efekt jääb saavutamata.

Minu üleskutse 6. aprillil osalejatele on haarata initsiatiiv kohapeal. Ühiskond on valjuhäälselt välja öelnud, et erakonnad tuleb tuua maa peale. Tuua kodanikule lähemale. Ja üks kõige olulisem mehhanism selleks on vähendada riigieelarvest tehtavaid toetusi.

Kurb oleks see, kui taaskord tõdeme, et hoolimata sõnavõttudest, aktsioonidest, seminaridest parlamendierakonnad käituvad ikka nii nagu alati – kasutades selleks Justiitsministeeriumi (loe: Reformierakonna) häbematust ja Rahvakogu saamatust. Ärgem siis laskem seda! Tegutsegem 6.aprillil!