Neljaparteiline Eesti?

Erakondi küll kritiseeritakse, kuid ilma nendeta pole võimalik ehitada demokraatlikku süsteemi. Iseküsimus on see, mitu erakonda Eestisse mahub. Teadlased Laakso ja Taagepera on välja töötanud erakondade tingarvu, mille alusel saab välja selgitada, kui mitmel erakonnal saab olla parlamendis otsuste tegemisel mõjuvõimu.

Eestis on pärast taasiseseisvumist toimunud viied parlamendivalimised ning meil pole domineerivat erakonda. Kui vaadata valimiste tulemustel moodustunud valitsustele ennustatud kestvust ja tegelikku valitsusaega, tuleb välja, et Eestis saab kaalukas mõju olla neljal erakonnal. Riigi suurust arvestades on see loogiline ega välista hulga pisiparteide olemasolu.

Neljaparteisüsteem tagaks stabiilsema valitsuse. Tõsi, aasta-aastalt on valitsuste kestmine muutunud püsivamaks. Paraku pole veel ükski valitsus saavutanud ideaaltulemust – valitseda terve valimistevahelise perioodi. Neljaparteisüsteem annaks selleks võimaluse, sest mida vähem on partnereid, seda lihtsam on leida kompromisse. Nii võtaks üks koalitsioon otsused vastu ning tunneks nende mõju ka omal nahal.

Praegu ei paista, et parteimaastik korrastuks. Isamaaliidu ja Res Publica ühinemine 2006. aastal oli pigem üllatusmoment. Ent võrreldes erakondade reitinguid oleks loogiline oodata ühinemisi.

Riigikogu 2011. aasta valimiste eel on põnev teada, mis saab Rahvaliidust, kellel on praegu kuus parlamendikohta. Vahepeal tundus, et Rahvaliit laguneb. Lisaks tõi noorte toomine eurovalimiste nimekirja etteotsa tugeva tagasilöögi, sest ei tuntud ära erakonna nägu. Rahvaliidu tulevik sõltubki eelkõige sügisestest kohalikest valimistest. Soovides säilitada liikmeskonda, võiksid nad mõelda ühinemisele, kuid kes oleks kosilane?

Erinevad kahtlustused ja endiste liidrite süüdimõistmine kohtus ei meelita nende juurde kedagi. Et Rahvaliit on end nimetanud maalähedaseks erakonnaks, oleks üks võimalikest partneritest näiteks rohelised, kellel on ka riigikogus kuus kohta.

Rohelised pole aga kohalikul tasandil veel ilma teha jõudnud. Rahva pettumine erakondades ei tee nende pingutusi lihtsamaks. Lisaks on suur küsimus, kuidas suudetakse jätkata n-ö peataolekus – tunnustavalt tuleb imestada, et selge juhtimisstruktuurita partei on koos püsinud.

Sotsid (kümme kohta riigikogus) said eurovalimistel raske tagasilöögi. Koalitsioonist lahkumine ei toonud oodatud edu, kuid samas on sotsid üsna pikalt ühel kohal tammudes vapralt vastu pidanud.

Roheliste, Rahvaliidu ja sotside kooslus oleks üsna omapärane, samas pole neil suuri ideoloogilisi vastuolusid. Rohelisi on mõnes küsimuses raske kuhugi paigutada, kuid kalle on vasakule. Rahvaliit on seisnud suuremate sotsiaalsete hüvede eest, ehkki mitte väga veenvalt. Sotsid looksid siduva ideoloogilise telje. Ent vaja oleks ka tugevat ja pädevat liidrit. Praegused liidrid – Pihl, Strandberg ja Rüütli – pole suutnud tuua veel wow-efekti, mis kindlustaks neile stabiilse tuleviku.

Loogilisem liitumine oleks IRLi (19 kohta) ja Reformierakonna (31) oma. Neid ühendab parempoolne maailmavaade ja ka liidrite sarnane käekiri otsuste vastuvõtmisel.

Kas omavahel võiksid läheneda hoopis Keskerakond (28 kohta) ja sotsiaaldemokraadid? Keskerakonna esimehe persoon ilmselt välistab liitumise mis tahes teise praeguse parlamendierakonnaga. Aga ilma Savisaareta võib see erakond isegi lõhestuda.

Üldisemalt räägib erakondade ühinemise vajaduse poolt see, et Eesti poliitiline maastik vajab uut põlvkonda. See käib üsna raskelt – nii paljude parteide jaoks tegusaid noori lihtsalt ei jätku. Kui noored tulevadki, on nende elukogemuste pagas nõrk. Väheste noorte osaks jääb halvustav väljend «poliitbroilerid». Mille üle peaks lähiajal kindlasti arutlema, on valimisliitude, aga eeskätt erakondade vahel sõlmitud valimisliitude lubamine, sest nii saaksid sarnase profiiliga poliitilised jõud koostööd teha. See oleks ka eelis võimalikeks liitumisteks.

Kaheparteiline süsteem lõhestaks ühiskonda ja see poleks Eestile hea. Neljaparteiline süsteem tervendaks poliitilist kultuuri. Seda on vaja, et tugevdada vastutust ning luua selgust erakondade maailmavaadetes.



Avaldatud:
21.07.2009 POSTIMEES (web)

Väikese Eesti suured sündmused

Eesti seisab ühtäkki väga oluliste sündmuste keskel. Meie riigi sümbol – sinimustvalge lipp – tähistab 125. aastapäeva. Meenutan 1988. aastat. 7-aastase tüdrukutirtsuna olin vanaisa pasunakooriga Otepää kiriku kõrval, sealsamas, kus avati mälestustahvlid lipu auks.

Oli avanemise aeg, mil riik, rahvas ja vabadus olid kullahinnaga. Nende poole püüd oli midagi erakordset, midagi, mida täna unustama kiputakse.

Valime nimekirju

NATO ja Euroopa Liiduga ühinemine olid riigi järgmised olulised sammud. Viis aastat tagasi eesmärgid saavutati. Tänu liidule oleme mitmeski majandussektoris saanud positiivse tõuke. Olgu selleks põllumajandus või teedeehitus. Oleme saavutanud vaba liikumise ühenduses. Oleme saanud eurooplasteks, nagu Noor-Eesti möödunud sajandil soovis.
Paraku on Euroopa Liit meid hellitanud. Oleme harjunud saama, kuid vastupakkumine ei tule meeldegi. Lihtsaim viis on minna valima europarlamenti.

Reformierakonna ja Keskerakonna tõttu ei saa me valida konkreetset isikut nimekirjas, vaid oma poolehoid tuleb anda tervele nimekirjale. Mida sellega on saavutatud? Valimissüsteem on kriisis. Jüri Adams (Vikerkaar 4–5/2009) on välja toonud kriisi ühe põhjusena selle, et üheaegselt on kasutusel mitu omavahel konkureerivat süsteemi. Adams märgib, et valimissüsteemi omaksvõtt võtab vähemalt 50 aastat.

Viis aastat tagasi sai valija reastada kandidaatide paremuse. Sel korral on see võimalus kodanikelt ära võetud. See on väär! Kaasnenud on peibutuspartide kasutamine, kusjuures viimased on selgelt öelnud, et Brüsselisse minna ei kavatseta. See paneb kahtluse alla poliitika tõsiseltvõetavuse.

Majanduses keeristuuled

Lisaks on suletud nimekirjad toonud kaasa ohtralt üksikkandidaatide ülesseadmist. Olukord poleks imelik, kui kandidaadid hoomaksid olukorda europarlamendis. Teisalt tekib küsimus, et kas neid fraktsioonidesse avasüli vastu võetakse, sest neil puudub tugiorganisatsioon, milleks on tavaliselt erakond.

Mida saaks valimissüsteemi kriisi vastu teha? Minna valima! Nii tõestame, et valimised lähevad meile korda.
Eesti on ka maailmamajanduse keeristuultes. Majanduslangus on väikeriigi jaoks mõneti isegi lihtsam, sest oma väiksuse tõttu suudame turge ja olukordi kiiremini ümber suunata. Teisalt on meie tootmismahud väikesed, mis turgude ümbersuunamisel paneb omakorda piirangud peale. Ei ole suudetud ka välja ehitada toimivat infrastruktuuri meelitamaks välisinvestoreid, et inimestele tööd saada.

Sisemajanduse kriisi oleme tekitanud ise. Näiteks üle kuu aja tagasi oli riigile maksed tasumata 5 miljardi krooni ulatuses. See on suur summa, mida valitsus püüab meeleheitlikult kokku kraapida.

Hoida ja kasvatada riiki

Majanduslanguses on oma roll valitsustel. Lihtne on öelda, et ei oleks pidanud headel aegadel nii palju kulutama. Ei oleks tohtinud makse alandada ja mitmesuguseid toetusi suurendada, sest väikeriigi võimekus tuleb nagunii mürinaga vastu. Õigem oleks vastavalt tegutseda, et päästa riik rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimise alla sattumisest.

Kummaline on liberaalide ühe mustri järgimine. Kui ei saada oma tahtmist, tuleb tekitada valitsuskriis ning peita selle taha tegelikud probleemid, milleks on tahtmatus tajuda reaalset olukorda. Nii on minu hinnangul ka Rahvaliidu kaasamine peaministri poolt üks meelepete. Eelarve tasakaalu püüdlusi jupitatakse nagu vorsti. Kuid vorst võtab rohekassinise värvuse.

Tänane poliitiline ühiskond on veidi halvatud. Ühelt poolt vajaks poliitiline eliit mõistmist – kaua suudame vanaviisi edasi minna ning millised on julged valikud tulevikule mõeldes. Teiselt poolt vajab riik aktiivset ja mõtlevat kodanikkonda.
Usun, et meie ühine huvi on hoida ja kasvatada Eesti riiki.


Avaldatud: 4.juuni 2009 Oma Saar

Teadlik poliitika kahjustamine

Suviselt soe ilm meelitas eile paljusid inimesi Stroomi randa. Ka mina võtsin kepid kätte ning asusin tavapäraselt pühapäevast trenniringi tegema.

Minu üllatus oli suur, et vastu kajas venekeelne lavaesitlus. Slaavi muusika kajas kogu selle aja julgelt ja minu jaoks provotseerivalt. Ringi siblisid lastevankrid ja jalgrattad roheliste Keskerakonna õhupallidega. Omakorda sellele sõitsid erakondalsed kolme kaupa segway'ga (vt. pilti sellest riistapuust), millele olid kleebitud plakatid "Eesti vajab muutust".

Minu hinnangul kisub Keskerakond mõnuga alla poliitika mainet. Nende eesmärk on mõtlevate inimeste hing täis ajada, mille tagajärjel nad loobuvad valima minemast. Nende hääletajad on pensionärid, kes vanast harjumusest nagunii valimiskaste külastavad. Ning neile vanast harjumusest selline poliitiline propaganda sobib. (Loomulikult on erandeid!) Kindlasti on see ka eelmäng vene valijatele, kes sel korral suurt valida ei saa, kuid sügisel on venekeelsete valijate osatähtsus märgatavalt suurem. Seepärast Stroomi rannas mitte riigikeele harrastamine nii menukalt läkski.

Paraku nähtu ei piirne Keskerakonna "vaimukustega". Eile nägin Rocca al Mare kaubanduskeskuse parklas reklaami linnaosavanema Vassiljeviga. Teemaks oli Haabersti. Poolteist nädalat tagasi tuli postkasti abilinnapea Boroditši kiri, kus loetletakse erinevate teejuppide remontiminekud ja nende maksumused. Siiani sellist kirja tulnud pole, kuigi teejupikesi siin ja seal on korrigeeritud. Need sammud on mõeldud lisaks eurovalimistele ikka sügistesteks kohalikeks valimisteks. Tõsi, Tallinna teederaha on napp ja linnapropaganda enneolematu õilmistemine vähendab seda veelgi.

Ollakse väljas telkidega, kus range pilgu all kutsutakse inimesi e-hääletama. Siiani tõestas valimiskomisjon, et e-hääletamised on turvalised. Keskerakond nimelt otsib paanikanuppu, et lörtsida innovaatiline idee. Seadusekuulekus on Keskerakonna meelest pigem naljanumber kui tavapärane käitumisviis, mida pidasid iseenesestmõistetavaks Locke, Mill kui teisted poliitfilosoofid.

Savisaar lisab pingeid edevusega, pannes naerusuiselt kaamera enda töötuppa. Tule taevas appi!

Eks näiteid oleks loendada veel ja veel. Olen mures. Pooldan terve poliitilise kultuuri kujunemist. Kuid sellised julmad ja südametud piiri peal katsetamised võivad esile kutsuda suuremaid tagajärgi. Esiteks kasvab karistamatuse tunne. Jah, neid saadab teatud pahameelepomin, kuid midagi enamat millegipärast ei juhtu.

Teiseks võivad teised erakonnad samadest tegusviisidest indu saada ning järgmisel korral sama teha. Kuid nii peletatakse inimesi valimistelt eemale.

Kutsun kõiki üles kainele meelele. Kindlasti tuleb minna valima ja anda hinnang sellisele käitumisele.

Rahvaliit koalitsioonipartneriks?!

Üsna pikalt oodatud mullistused koalitsioonis on alanud. Ja minu hinnangul mitte õigel ajal ega õiges suunas. Tuletagem meelde, et eesmärk on esitada tuleva nädala neljapäeva hommikul riigikogule järjekordne negatiivne lisaeelarve.

Jah, sotsidega on keeruline olnud. Ei ole neil ühist maailmavaadet Reformierakonna (RE) ja Isamaa ja Res Publica Liiduga. Puudub selge liider, kellega lõplikke läbirääkimisi pidada. Lisaks on sotside tõsiseltvõetavusele hävitavalt mõjunud rahandusminister Padari astumine eurokampaaniasse. Mõistlik samm oleks olnud sotsidel euronimekirjade esitamise ajal ise minister välja vahetada.

Padari nõrkus on olnud jõuetus tegeleda rahandusministeeriumi kui ka eelarveläbirääkimistega. Viimaseks pole jõudu olnud ka peaministril, mis on Eesti riigi arengule mõeldes päris nukker fakt. Padar pole suutnud valitsusele isegi esitada riigieelarve strateegia 2009-2011 projekti, mille peaks vastu võtma juba käesoleva kuu lõpul!?

Peaministri nõrkus ja sotside jäikus on kihelema pannud RE poliitikud, kes püüavad halvaksläinud toormest söödavat toitu teha. Rahvaliidu (RL) kutsumine koalitsioonipartneriks on kas lühinägelik või täiesti läbi mõtlemata samm.

Põhjus on väga lihtne. RL maine viimasest koalitsioonist Keskerakonna ja RE-ga on saanud hävitava löögi. Erinevad skandaalid Reiljani ja Tuiksoo ümber on kahandanud nende maine niivõrd madalale, et küsitluste järgi pole RL riigikokku juba ammu asja.

Samas on RL trumbiks kohalikud omavalitsused. Seal on neil üsna tugev positsioon, mis on saavutatud just riigis võimu juures olles erinevate rahade ja muude hüvede suunamisega kohalikele liidritele. Kaasates RL enne kohalikke valimisi koalitsiooni annab see vanale korruptsioonihõngulisele tegevusele uue hoo. Kohalike liidrite poputamine riigi rahaga jätkuks. Sellel ei tohi lasta juhtuda.

RL on selles mõttes mugav koalitsiooni haarata, sest neil puudub ideoloogiline nägu. Nad sarnanevad liberaalidega, kes võimu nimel on võimelised tegema otsuseid, mis esindaksid mitte idoloogilisi, vaid grupihuve.

Mina kaaluksin partnerina Rohelisi. Nende poliitiline kogenematus paneb vast enam kukalt kratsima, kuid see on pigem voorus. Roheliste kogenematuse taltsutamine olgu peaministri peamine ülesanne. Kuid paraku on tunda, et tänane peaminister ei ole selleks valmis . Kahte asja korraga juhtida – riiki majandusraskustest välja ja Rohelisi – paistab olevat liig mis liig. Samas karakteriga peaministrile ei valmistaks see erilist peavalu.



*autor väljendab käesolevas kirjatükis tugevalt isiklikke seisukohti.

Sotside automaks hävitaks maaelu

Sotsiaaldemokraatlik erakond plaanib juba mõnda aega astuda samme kehtestamaks kohustuslikku automaksu. Äsja kinnitasid nad oma ideed AK-s (vt siit). Kuuldavasti oleks maks võrdne nii vanadele kui uutele autodele. Aastamaks oleks kuni 36 000 krooni (3000 krooni kuus!).

Sotside automaksuplaan mõjuks laastavalt maaelule. Sellel ei tohi lasta juhtuda. Põhjus on väga lihtne. Maainimestel pole alternatiivi oma autole. Toimiv transpordiühendus eksisteerib vaid suuremates linnades. Ilma radikaalse haldusreformita toimiva transpordiühenduse loomisega toime ei saadagi, sest väikevaldade konkurents on pimestav. Kuid lapsed on vaja koolitada ja erinevaid ameteid on vaja külastada. Poedki on maalt kadunud ning tarviliku saab muretseda vaid suurematest keskustest.

Lisaks tähendab sotside plaani teostumise korral ränkrasket maksukoormat. Inimesed maksavad juba keskmiselt sama suure summa liisingutele. Kehvad teeolud lammutanud aga viletsemaid autosid kiiresti.

Kui nii väga soovitakse autode omamisele teatud piirang peale panna, siis teen alternatiivse ettepaneku. Maksu võiks koguda linnas sõidu eest. Seda saab siiski koguda neis linnades, kus on toimiv alternatiiv ehk transpordiühendus on olemas (nt Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, jt.). Ja loomulikult eeldusena, et maksu eest suudetakse vastu pakkuda korras teid, linnaäärseid parklaid ning ühistransporti.

Kindlasti tuleb vaidlus selle üle, kas maks laekuks siis omavalitsusele või riigile. Kuid usun, et suudetakse leida kokkulepe. Näiteks kolme aasta jooksul laekuvad summad riigi kontole. Hiljem on eelisõigus maksu koguda juba omavalitsusel.

Sotsid, mõelge Eesti maaelule reaalse vaatega. Me ei saa kogu elanikkonda sunniviisiliselt koondada linnadesse. See hävitab meie vaimu kui elujõu.