Kübarsepp pakkus välja seitse meedet olukorra parandamiseks.
1. Erakonnad ei tohi riigieelarvet lüpsta. Muudatused erakondade rahastamises tuleb kiiresti ellu viia. Juba tuleva aasta riigieelarvesse on saadikud Andres Herkel ja Tõnis Lukas esitanud vähendamisettepaneku kolmandiku võrra.
Riigieelarve vahendid on sihtotstarbeta ning seda kasutatakse peamiselt kampaaniakulude tasumiseks. Õiglasem on oma eesmärkide poole püüelda annetuste ja tuhandete liikmete abiga. Liikmemaksu teadliku kogumise ja maksmise kaudu sidestuvad liikmed erakondadega paremini. Vaba kodanik, kes ise panustab oma aega ja raha, ei luba parteilisel oligarhial endaga manipuleerida.
Lõpetada tuleb olukord, kus erakonnad kontrolliva ennast ise. Selline ringkaitse pole mõeldav ega usaldust tekitav, pigem tekitab lõhe erakondade ja ühiskonna vahele.
Filmiskandaaliga seoses tuleb üle vaadata kõik riskikohad, kus riigi raha on kasutatud parteiliseks propagandaks või on tööle võetud parteitööd tegevaid ametnikke, seda nii kohalikes omavalitsustes kui riigiametite tasanditel.
2. Erakondade loomist ja tegevust tuleb lihtsustada. Seadusesse tuleb viia rida teisigi erakonnakartelli vastaseid meetmeid. Näiteks valimiskautsjoni vähendamine ja erakonna loomiseks vajaliku liikmete arvu vähendamine, valimisliitude lubamine ka riigikogu valimistel. Riigieelarvest tuleb proportsionaalselt toetada väikeerakondi, kes parlamenti pole pääsenud jne. Praegused nõuded ja riigi raha massiivne vool olemasolevate parteide kätte on teinud uue konkurendi ilmumise peaaegu võimatuks ning valimistel künnise alla jäänud karistatakse julmalt.
3. Uus erakond on vajalik. Praegust olukorda parandab uute jõudude pääsemine poliitmaastikule. Ühiskond vajab värsket verd, aga kartellierakondade sisemised mehhanismid ei luba seda. Ikka hoitakse vanu olijaid, teisitimõtlejaid karistatakse ja vähestel uutel oma peaga mõtlejatel, nagu Kaja Kallas, pannakse tee kinni.
Parteiliikmeid hirmutatakse ning hoitakse kontrolli all. Reformierakond viskas välja Silver Meikari, sest ta julges olla kriitiline. Teine valitsuserakond on kehtestanud korra, mille alusel liikmed, kes tahavad kohalikele valimistele minna valimisliidus, heidetakse välja või sunnitakse lahkuma. Need meetodid väljendavad põlgust tavaliikmete vastu, keda ei võeta partnerite, vaid alamatena.
Suurem mitmekesisus poliitmaastikul ärgitab avalikku diskussiooni ning loob eelduse laiemaks kaasamiseks. Praegu on kujunenud olukord, kus küsitluste järgi tunneb ligi pool valijatest, et pole sellist parteid, keda nad tahaksid toetada. Probleem pole ju inimestes, vaid erakondades, kes on piiranguid ja survemeetmeid kasutades ehitanud kartelli.
4. Valija häälele suurem kaal. Kuigi valimisseadust on kohendatud, on endiselt liiga suur kaal erakonna valimisnimekirjal. Üleriigilisi avatud nimekirju pakub nn. Lukase eelnõu, mille edasiliikumist on koalitsiooninõukogu mitu korda pidurdanud. Selle järgi oleks riigikogusse pääsemisel suurem roll kandidaadi isiklikul edul ja väiksem kaal sellel, kuidas parteikontor kedagi hindab. Niisugust muudatust ootavad valijad ammu. Kui selline süsteem oleks kehtinud eelmiste riigikogu valimiste ajal, siis poleks mõnigi peamiselt pahandustega silma paistnud tegelane Toompeale pääsenud. Enesekeskne hoiak, et erakond ei eksi kunagi, ei pea paika.
5. Rohkem solidaarsust rahvaga. Endiselt kõlavad loosungid, et „arvestame“ ja „kaasame“ jne, kuid reaalpoliitikas on see farss. Võimulolijad ei saa eeldada, et inimesed lepivad ühekorraga nii raske majandusliku olukorraga kui ka valitsejate ülbusega. Praegu on valitsus ja Reformierakond ülbe käitumisega vindi üle keeranud, seda eriti Meikari ja Michali rahastamisskandaali puhul. Poliitikute palgasüsteemid, aga ka riigikogu liikmete Volvo-süsteemid tuleb üle vaadata nii, et inimeste õiglustunnet ei riivata. Samas tuleb tunnustada valitsuse otsust oma palgad külmutada.
6. Julgus teha reforme. Reformid Eestis on seiskunud. Kõige häbiväärsem on halduskorraldusliku reformi takerdumine soovimatuse taha. Selle põhjus näib olevat see, et võimuparteid tahavad omavalitsusi paaniliselt oma sõltuvusketi otsas hoida.
Arvatakse, et kontrollides investeeringuid, kontrollitakse kohalikke poliitikuid ja selle kaudu valijate hääli. Liberalismi asemel ruulib riigi- ja parteikeskne tsentralism. Kõik saavad sellest aru, aga keegi pole julenud sellele otsustavalt vastu hakata. See on ühelt poolt mugav näiteks omavalitsusjuhtidele, kuid veel suurem mugavuspositsioon erakondade kontoritele. Olukorra normaliseerimiseks vajame terviklikku riigireformi ja omavalitsuste sisulist võimalust oma asju ise otsustada ja oma tulubaasiga toime tulla.
7. Julgus tunnistada vigu. Inimesed on väsinud sellest, kui neile päevast päeva raporteeritakse, et kõik on kõige paremas korras. Ei ole ju! Samal ajal tõuseb mitmekordselt elektri hind ja kuuleme ulmelisest raiskamisest Estonian Airis. Ka arstide ja õpetajate streigid oleksid läinud palju valutumalt, kui valitsus oleks algusest peale probleeme tunnistanud.
Erakonnad peavad lõpuks jõudma sellise eneseväärikuse tasemeni, et nad ei esita valimisteks lauspopulistlikke ja end pärast ise naeruvääristavaid loosungeid, nagu „kodukulud alla!“ või „viie aastaga viie rikkama riigi hulka“. Poliitikud peavad ühiskonnale rääkima tegelikest probleemidest, mitte sellest, millise loosungi nende reklaaminõustaja viimane kord välja mõtles.
Räpaste tehingute jätkumine ja süvenemine on väikeriigile julgeolekurisk. Ja seda erakondade käte läbi, kes ometi peaksid olema ühiskonna koondajad! Oluline on saavutada poliitiline tahe ning arusaam, et enam nii edasi minna ei saa. Muidu pole meist partnereid Euroopa Liidus ega NATOs. Olemegi siis rahvana käpiknukud. Seda positsiooni kasutaks nii mõnigi äärmuslik liikumine ära. Ajalugu võib ju korduda!
Vaja on kodanike seesmise kultuuri kasvatamist, mis saab toimuda vaid läbi ühiskonna konstruktiivse surve.
Avaldatud Delfis 11.11.2012: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kulliki-kubarsepp-madamuna-laheb-haisema-ehk-7-motet-poliitilise-kultuuri-parandamiseks.d?id=65244554
