Eesti Vabariigi aastapäev võiks olla traditsiooniline perepäev, mida tähistatakse samaväärselt kui sünnipäevi, jõule või aastavahetust. See oleks päev, mil tulevad kokku pereliikmed, sugulased ja tuttavad. Kostitatakse end hea ja paremaga ning tähistatakse iseseisvuse võitu. Paraku olen kuulnud vaid ühe pere traditsioonina pidada püha ja tähtsa päevana 24.veebruari, mil kõik on koos ja tehakse ühiseid tegemisi. Eranditeta. 
Eelnevalt kirjeldatu nõuab teatud küpsust. Küpsust austada nii ennast, oma riiki kui ka olemasolevat vabadust.
Möödunud reedel pidas põllumajandminister Helir-Valdor Seeder ministeeriumirahvale kõne, kus kasutas järgnevaid fraase - "51 aastat vangistust" ja "inimesed nõuavad liiga vähe endalt ja liiga palju riigilt".
Jälgides poliitilist võitlust nii Riigikogus kui Tallinnas tunnen, et on hakatud saagima demokraatia alustalasid, mida seni on püütud visalt stabiliseerida. Probleem on, kuid otsest lahendust ei osata anda. Nii tekib surnud ring, millest väljatulek nõuaks tohutut raputust, kuid millal see juhtub – ei oska kuidagi ennustada.
Selge on see, et majandussurutise tingimustes on inimesed altimad uskuma erinevaid lootusi ja lubadusi, mis tegelikult täidavad propagandamasinat. See on ohtlik lõks, mis täidab väheste lühinägelikke erahuve. Hoidumaks lõksust, tuleb olla aktiivne ja tark valija.
Paraku näeme ka tahtlikku negatiivsete sõnumite surumist avalikkusele. Jääb mulje, nagu tahetaksegi, et inimesed hakkasid mässama. Taas äärmiselt ohtlik tegevus, mis arvatavasti kannab eesmärki, et saaks tõusta tugeva käega juht, kelle sihiks on võtta ainuvõim.
David Vseviov osutas väga õigesti, et majanduskriis pole pelgalt kriis majanduses, vaid väärtuste kriis. Rahamaailm on tõestanud, et tõusiklus ning ahnitsemine ajab pigem hauda kui tagab õnne. „Õnn ei ole rahas“ – oli ühe erakonna valimisloosung. Kuid kes siis oleks uskunud, et rahaõnn nii kiirelt pöördumas on.
Tegelikult on see raha näiline, sest inimesed elavad laenudes. Ja laenudega pole investeeritud teadmistesse ja uuenduslikkusesse vaid pigem tarbimisse. See on ohtlik väikeriigile, kus juba riik ise elab üle oma võimete ning ettevõtluskeskkond on hääbumas.
Jah, jagan ka mina seda mõtet, et riigilt nõutakse enam kui endalt. Kuid paraku riik mõtleva ja tegutseva rahvata pole riik, vaid on tühi kest, mis soodustab just erinevate lolluste teket.
Aga midagi on ju positiivset siin riigis ka. On eesti keel, mida peame hoidma ja arendama 21. sajandi kultuurkeelena.
On edukad sportlased, tänu kellele julgeme ja tahame lehvitada kõrgel imekaunist sini-must-valget riigilippu.
On tänavatel sõitmas ringi arvukad ja arvukad emad-isad lastevankritega, mis näitab, et meie rahvas püsib ja loodetavasti ka kasvab.
On oma ajalugu, mida enam ja julgemalt püütakse jäädvustada filmilintidele. See on äärmiselt tore ja vajalik.
On ilus loodus. Päris talv ning sellega kaasnevad suusamõnud.
Soovin kõigile tarkust, kannatlikkust ja aktiivsust, hoidmaks seda, mille eest on võidelnud enam kui 91 aastat tagasi meie esiisad ja –emad.
Perekeskset vabariigi aastapäeva!
Eelnevalt kirjeldatu nõuab teatud küpsust. Küpsust austada nii ennast, oma riiki kui ka olemasolevat vabadust.
Möödunud reedel pidas põllumajandminister Helir-Valdor Seeder ministeeriumirahvale kõne, kus kasutas järgnevaid fraase - "51 aastat vangistust" ja "inimesed nõuavad liiga vähe endalt ja liiga palju riigilt".
Jälgides poliitilist võitlust nii Riigikogus kui Tallinnas tunnen, et on hakatud saagima demokraatia alustalasid, mida seni on püütud visalt stabiliseerida. Probleem on, kuid otsest lahendust ei osata anda. Nii tekib surnud ring, millest väljatulek nõuaks tohutut raputust, kuid millal see juhtub – ei oska kuidagi ennustada.
Selge on see, et majandussurutise tingimustes on inimesed altimad uskuma erinevaid lootusi ja lubadusi, mis tegelikult täidavad propagandamasinat. See on ohtlik lõks, mis täidab väheste lühinägelikke erahuve. Hoidumaks lõksust, tuleb olla aktiivne ja tark valija.
Paraku näeme ka tahtlikku negatiivsete sõnumite surumist avalikkusele. Jääb mulje, nagu tahetaksegi, et inimesed hakkasid mässama. Taas äärmiselt ohtlik tegevus, mis arvatavasti kannab eesmärki, et saaks tõusta tugeva käega juht, kelle sihiks on võtta ainuvõim.
David Vseviov osutas väga õigesti, et majanduskriis pole pelgalt kriis majanduses, vaid väärtuste kriis. Rahamaailm on tõestanud, et tõusiklus ning ahnitsemine ajab pigem hauda kui tagab õnne. „Õnn ei ole rahas“ – oli ühe erakonna valimisloosung. Kuid kes siis oleks uskunud, et rahaõnn nii kiirelt pöördumas on.
Tegelikult on see raha näiline, sest inimesed elavad laenudes. Ja laenudega pole investeeritud teadmistesse ja uuenduslikkusesse vaid pigem tarbimisse. See on ohtlik väikeriigile, kus juba riik ise elab üle oma võimete ning ettevõtluskeskkond on hääbumas.
Jah, jagan ka mina seda mõtet, et riigilt nõutakse enam kui endalt. Kuid paraku riik mõtleva ja tegutseva rahvata pole riik, vaid on tühi kest, mis soodustab just erinevate lolluste teket.
Aga midagi on ju positiivset siin riigis ka. On eesti keel, mida peame hoidma ja arendama 21. sajandi kultuurkeelena.
On edukad sportlased, tänu kellele julgeme ja tahame lehvitada kõrgel imekaunist sini-must-valget riigilippu.
On tänavatel sõitmas ringi arvukad ja arvukad emad-isad lastevankritega, mis näitab, et meie rahvas püsib ja loodetavasti ka kasvab.
On oma ajalugu, mida enam ja julgemalt püütakse jäädvustada filmilintidele. See on äärmiselt tore ja vajalik.
On ilus loodus. Päris talv ning sellega kaasnevad suusamõnud.
Soovin kõigile tarkust, kannatlikkust ja aktiivsust, hoidmaks seda, mille eest on võidelnud enam kui 91 aastat tagasi meie esiisad ja –emad.
Perekeskset vabariigi aastapäeva!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar