11.11.12

Külliki Kübarsepp: mädamuna läheb haisema ehk 7 mõtet poliitilise kultuuri parandamiseks


MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik on Kübarsepa sõnul neile probleemidele ammu tähelepanu juhtinud ja neil on rida meetmeid, mida saab kiirelt ellu viia. Ka tänasel riigikogul, tänasel koalitsioonil ja isegi skandaalidesse mattunud Reformierakonnal on palju võimalusi kaasa aidata.

Kübarsepp pakkus välja seitse meedet olukorra parandamiseks.

1. Erakonnad ei tohi riigieelarvet lüpsta. Muudatused erakondade rahastamises tuleb kiiresti ellu viia. Juba tuleva aasta riigieelarvesse on saadikud Andres Herkel ja Tõnis Lukas esitanud vähendamisettepaneku kolmandiku võrra.

Riigieelarve vahendid on sihtotstarbeta ning seda kasutatakse peamiselt kampaaniakulude tasumiseks. Õiglasem on oma eesmärkide poole püüelda annetuste ja tuhandete liikmete abiga. Liikmemaksu teadliku kogumise ja maksmise kaudu sidestuvad liikmed erakondadega paremini. Vaba kodanik, kes ise panustab oma aega ja raha, ei luba parteilisel oligarhial endaga manipuleerida.

Lõpetada tuleb olukord, kus erakonnad kontrolliva ennast ise. Selline ringkaitse pole mõeldav ega usaldust tekitav, pigem tekitab lõhe erakondade ja ühiskonna vahele.

Filmiskandaaliga seoses tuleb üle vaadata kõik riskikohad, kus riigi raha on kasutatud parteiliseks propagandaks või on tööle võetud parteitööd tegevaid ametnikke, seda nii kohalikes omavalitsustes kui riigiametite tasanditel.

2. Erakondade loomist ja tegevust tuleb lihtsustada. Seadusesse tuleb viia rida teisigi erakonnakartelli vastaseid meetmeid. Näiteks valimiskautsjoni vähendamine ja erakonna loomiseks vajaliku liikmete arvu vähendamine, valimisliitude lubamine ka riigikogu valimistel. Riigieelarvest tuleb proportsionaalselt toetada väikeerakondi, kes parlamenti pole pääsenud jne. Praegused nõuded ja riigi raha massiivne vool olemasolevate parteide kätte on teinud uue konkurendi ilmumise peaaegu võimatuks ning valimistel künnise alla jäänud karistatakse julmalt. 

3. Uus erakond on vajalik. Praegust olukorda parandab uute jõudude pääsemine poliitmaastikule. Ühiskond vajab värsket verd, aga kartellierakondade sisemised mehhanismid ei luba seda. Ikka hoitakse vanu olijaid, teisitimõtlejaid karistatakse ja vähestel uutel oma peaga mõtlejatel, nagu Kaja Kallas, pannakse tee kinni.
Parteiliikmeid hirmutatakse ning hoitakse kontrolli all. Reformierakond viskas välja Silver Meikari, sest ta julges olla kriitiline. Teine valitsuserakond on kehtestanud korra, mille alusel liikmed, kes tahavad kohalikele valimistele minna valimisliidus, heidetakse välja või sunnitakse lahkuma. Need meetodid väljendavad põlgust tavaliikmete vastu, keda ei võeta partnerite, vaid alamatena. 

Suurem mitmekesisus poliitmaastikul ärgitab avalikku diskussiooni ning loob eelduse laiemaks kaasamiseks. Praegu on kujunenud olukord, kus küsitluste järgi tunneb ligi pool valijatest, et pole sellist parteid, keda nad tahaksid toetada. Probleem pole ju inimestes, vaid erakondades, kes on piiranguid ja survemeetmeid kasutades ehitanud kartelli.

4. Valija häälele suurem kaal. Kuigi valimisseadust on kohendatud, on endiselt liiga suur kaal erakonna valimisnimekirjal. Üleriigilisi avatud nimekirju pakub nn. Lukase eelnõu, mille edasiliikumist on koalitsiooninõukogu mitu korda pidurdanud. Selle järgi oleks riigikogusse pääsemisel suurem roll kandidaadi isiklikul edul ja väiksem kaal sellel, kuidas parteikontor kedagi hindab. Niisugust muudatust ootavad valijad ammu. Kui selline süsteem oleks kehtinud eelmiste riigikogu valimiste ajal, siis poleks mõnigi peamiselt pahandustega silma paistnud tegelane Toompeale pääsenud. Enesekeskne hoiak, et erakond ei eksi kunagi, ei pea paika.

5. Rohkem solidaarsust rahvaga. Endiselt kõlavad loosungid, et „arvestame“ ja „kaasame“ jne, kuid reaalpoliitikas on see farss. Võimulolijad ei saa eeldada, et inimesed lepivad ühekorraga nii raske majandusliku olukorraga kui ka valitsejate ülbusega. Praegu on valitsus ja Reformierakond ülbe käitumisega vindi üle keeranud, seda eriti Meikari ja Michali rahastamisskandaali puhul. Poliitikute palgasüsteemid, aga ka riigikogu liikmete Volvo-süsteemid tuleb üle vaadata nii, et inimeste õiglustunnet ei riivata. Samas tuleb tunnustada valitsuse otsust oma palgad külmutada.

6. Julgus teha reforme. Reformid Eestis on seiskunud. Kõige häbiväärsem on halduskorraldusliku reformi takerdumine soovimatuse taha. Selle põhjus näib olevat see, et võimuparteid tahavad omavalitsusi paaniliselt oma sõltuvusketi otsas hoida. 

Arvatakse, et kontrollides investeeringuid, kontrollitakse kohalikke poliitikuid ja selle kaudu valijate hääli. Liberalismi asemel ruulib riigi- ja parteikeskne tsentralism. Kõik saavad sellest aru, aga keegi pole julenud sellele otsustavalt vastu hakata. See on ühelt poolt mugav näiteks omavalitsusjuhtidele, kuid veel suurem mugavuspositsioon erakondade kontoritele. Olukorra normaliseerimiseks vajame terviklikku riigireformi ja omavalitsuste sisulist võimalust oma asju ise otsustada ja oma tulubaasiga toime tulla.

7. Julgus tunnistada vigu. Inimesed on väsinud sellest, kui neile päevast päeva raporteeritakse, et kõik on kõige paremas korras. Ei ole ju! Samal ajal tõuseb mitmekordselt elektri hind ja kuuleme ulmelisest raiskamisest Estonian Airis. Ka arstide ja õpetajate streigid oleksid läinud palju valutumalt, kui valitsus oleks algusest peale probleeme tunnistanud.

Erakonnad peavad lõpuks jõudma sellise eneseväärikuse tasemeni, et nad ei esita valimisteks lauspopulistlikke ja end pärast ise naeruvääristavaid loosungeid, nagu „kodukulud alla!“ või „viie aastaga viie rikkama riigi hulka“. Poliitikud peavad ühiskonnale rääkima tegelikest probleemidest, mitte sellest, millise loosungi nende reklaaminõustaja viimane kord välja mõtles. 

Räpaste tehingute jätkumine ja süvenemine on väikeriigile julgeolekurisk. Ja seda erakondade käte läbi, kes ometi peaksid olema ühiskonna koondajad! Oluline on saavutada poliitiline tahe ning arusaam, et enam nii edasi minna ei saa. Muidu pole meist partnereid Euroopa Liidus ega NATOs. Olemegi siis rahvana käpiknukud. Seda positsiooni kasutaks nii mõnigi äärmuslik liikumine ära. Ajalugu võib ju korduda! 

Vaja on kodanike seesmise kultuuri kasvatamist, mis saab toimuda vaid läbi ühiskonna konstruktiivse surve.



Avaldatud Delfis 11.11.2012: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kulliki-kubarsepp-madamuna-laheb-haisema-ehk-7-motet-poliitilise-kultuuri-parandamiseks.d?id=65244554

28.05.12

Intervjuu Vikerraadiole

Intervjuu Vikerraadio saatele Uudis+
Teemaks MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik tegevus ja plaanid tulevikuks.
28.mail 2012



Intervjuu KUKU raadiole

Teemaks MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik tegemised, plaanid erakonnastumise ja kohalike omavalitsuste valimiste valguses.
28.mail 2012 KUKU raadiole.



23.05.12

Parteide rahastamine vajab remonti

Rahastamissüsteem kinnistab praeguste valitsejate võimu


Erakondi kimbutavad rasvumisest tingitud tervisehädad. Aga nad ei ravi end, vaid püüavad kahmata üha suuremaid palu ja neid hingetõmbeta alla neelata. Eurosid saadakse riigieelarvest, vaikivaid ja truid alluvaid mehitatakse riigiaparaati ning varsti kogutakse vahendeid maailmavaadet edendavate MSA-de nime all. Rahastamise küünilisust, kus erakondade poliitikuid pannakse annetama teadmata päritoluga rahasummasid, kirjeldas hiljuti endine riigikogu liige Silver Meikar (22.5, PM), kelles tärkas ainulaadne kodanikujulgus.

Kuni erakondade selline teadlik mentaliteet jätkub, pole eriti lootust, et praegused erakonnad suudaksid Eesti arengut edasi viia. Meie riik vajab hädasti uute eesmärkide kaardistamist. Kõige suurem potentsiaal on selleks kodanikuühendustel, kes on pidevas arengus ja kes näevad nüansse, mida oma arengus toppama jäänud erakonnad ei suuda märgata.

Poliitilise mitmekesisuse ja uute sihtide saavutamiseks tuleks kodanikuühendustel lubada osaleda riigikogu valimistel. Kuna praegu pole võimalik osaleda isegi valimisliitude kujul, tuleb ühendustel poliitilise mõttemaailma muutmiseks mõelda erakonnastumisele.

Erakondade sihikindel võimu monopoliseerimine algas Res Publica tulekuga. Üsna kiirelt korraldati ümber erakondade rahastamise süsteem, et uute tulijate võimalusi piirata.

2003. aasta seadusemuudatuse alusel jagatakse riigieelarvest erakondadele suur hulk raha vastavalt riigikogu valimistel saavutatud kohtade arvule. Tollane eesmärk oli toetada nõrka parteisüsteemi. Aga aeg on edasi läinud ja nüüd on erakonnad muutunud asjadeks iseeneses. Nad mitte ei mobiliseeri kodanikke, vaid kindlustavad oma eliidi võimu.

Ka riigikogu erakondade vahel on üsna suured käärid. Välja jagatakse üle 5,4 miljoni euro aastas. Reformierakond saab üle 1,7 miljoni euro. Kõige väiksema fraktsiooniga esindatud sotsiaaldemokraadid saavad veidi üle 1 miljoni euro. Summad on suured, kuid see raha toimib demoraliseerivalt.

Üle 10 000 liikmega „rahvaerakonnad” ei pööra kuigi tõsist tähelepanu liikmemaksude kogumisele. Praegu on parteide liikmed statistid, keda on mõnus kasutada erakonnasiseseks võimuvõitluseks. Liikmemaksu ei küsita, sest pigem tahab statist ühes või teises hääletusmasinas osalemise eest ise väikest boonust saada. Tegelikult ergutaks just maks nii sisulise poliitika ajamist kui ka vastutustundlikku organisatsioonikultuuri. Osa liikmeid võib-olla lahkuks, kuid jääksid just need, kellel on ühiskonnale midagi anda.

Kokkuhoid riigikassale

Kõik riigikogus esindatud erakonnad võiksid saada riigilt võrdse eraldise. Näiteks 400 000 eurot aastas. See aitaks korvata vajalikud administratiivkulud, aga hoiaks ära ülepaisutatud valimiskampaaniate kavandamise. Erakonnad, kes osalevad riigikogu valimistel ja saavad näiteks vähemalt kahe protsendi valijate toetuse, saaksid samuti riigilt toetust, kuid 130 000 eurot aastas. Viimaste valimistulemuste põhjal saaksid sellist toetust veel kaks erakonda. Niimoodi hoitaks riigieelarvest kokku 3,55 miljonit eurot.

Rahastamissüsteemi muutmise tulemusena oleksid erakonnad valimiste ja tegutsemisvõimaluste poolest palju võrdsemal stardijoonel. Ülejäänud tulude kogumine sõltub iga organisatsiooni võimetest ja tema liikmete kohusetundest. Iga algatus on raske, kuid erakondade rahastamissüsteemi muutmine on vajalik, et kaasata kodanikuühiskond riigi tulevikku rohkem panustama.

Lugu avaldatud 23.05.2012 ajalehes Eesti Päevaleht.

22.05.12

Tõe rääkimine kui tabu?


Silver Meikar on noor ja julge kodanik, kelle artikkel Postimehes (http://arvamus.postimees.ee/849254/silver-meikar-erakondade-rahastamisest-ausalt/) on tekitanud eufooria. Ta tunnistas, et on osalenud aastaid tagasi musta ja tundmatu raha üle kandmises erakonna kontole.

Sarnaseid skeeme oleme kuulnud Keskerakonna puhul, kus Otepäält on olnud kodanikke, kelle kasin sissetulek võimaldas suuri summasid erakonnale üle kanda.

Meikari omamoodi vabandamist tuleb võtta tõsiselt. Kuid erakonnad käituvad hoopis parastavalt. Seda on halb ja piinlik vaadata. Nii Reformierakond kui teised erakonnad vaatavad olukorrale ülevalt alla ning eitavad kõike. Reform süüdistab Meikarit valetamisest ja teised parteid kiidavad enda puhtust. Milline kahepalgelisus!?

Eesti poliitiline maastik on stagneerunud. Hoitakse kinni mugavuspositsioonidest, et püsida võimul. Hetkel on SDE olukord selline, kus neil puudub tugevam võimupositisoon, kuid kipun arvama, et neilgi on omad luukered kapis.

Loodan, et Meikar peab vastu.Vajame rohkem neid inimesi, kes julgevad välja tuua väärarengud, mis ühiskonda järjest enam ahelatesse surub.

Erakondade rahastamise süsteemi tuleb kindlasti muuta. Ja alustada tuleb riigi poolt eraldavate summade kaudu. Loodan, et peagi ilmub avalikkusele mu vastavasisuline lugu.

06.05.12

IRL taunib inimeste kuulumist kodanikuühendustesse

Eile kuulutas võimupartei IRL-i peasekretär (loe siit), et need erakonna liikmed, kes kuuluvad poliitilistesse kodanikuühendustesse (loe seltsid, MTÜ-d jt. vormid), peaksid lahkuma IRL-st. Tegemist on ühe kummastava avaldusega erakonnalt, kelle valitsemisalasse kuulub kodanikuühenduste temaatika.

Tänaseks on erakonnad oma mõttemaailmalt üsna stageerunud. Hoitakse pingsalt kinni valitseva eliidi heaolust ning unustatakse liige kui valija. Liikmed on muutunud erakondadesisesteks võimumängurluse objektideks ning rohkem paraku ei oodatagi. Pigem vastupidi, enamat ei soovitagi.

Midagi tuleb tõsiselt ette võtta. Erakonnad peavad aru saama, et nad on kdoanikuühenduste üks vorm ja see eeldab samasugust panustamist, kui seda teevad teised seltsid ja MTÜ-d.

Igal kodanikul peab olema võimalus ja õigus kuuluda erakonda ning see ei tohi mitte mingil juhul välistada kodaniku võimalust kuuluda teistesse kodanikuühendustesse.

Eesti riik on väike ja meid on vähe. Väärtustagem neid inimesi, kellel on rohkem kui üks huvivaldkond ning nad on võimelised neisse ka panustama oma aega kui raha.

Lisaks tuleb muuta selgelt erakondade rahastamissüsteemi, mis tõstaks erakondade vastutust kui kaasmõtlejate arvestamist. Samuti annab see võrdsema stardipositsiooni olemasolevatele erakondadele ning natukenegi samastub teiste kodanikuühendustega.

25.03.12

Kommentaar: erakonna moodustamine ei saa olla eesmärk omaette

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik juhatuse liige Külliki Kübarsepp on seisukohal, et kuigi kohalik poliitikamaastik vajab turgutamist, ei saa uue erakonna moodustamine olla eesmärk omaette. MTÜ ise kogub populaarsust just maapiirkondades.   

IRL-ist lahkunud Kübarsepp rääkis ERR-i uudisteportaalile, et kuigi MTÜ liikmete seas toimub kuni käesoleva kuu lõpuni küsitlus erakonna moodustamise võimalikkuse suhtes, ei saa see olla eesmärk omaette.

"Selleks peavad kõik liikmed ja kodanikud valmis olema. Vajame eelkõige tugevat kodanikkonda, kes oleks valmis juhtima erakonda, mitte erakondi, mis juhiksid liikmeid, nagu me praegu suurparteide juures näeme," rääkis Kübarsepp.

Küsitluse tulemust võetakse Kübarsepa sõnul seisukohtade kujundamise alguspunktina. "Ilma üldkoosolekuta sellist radikaalset ostust vastu ei võeta. Selge on see, et MTÜ jääb MTÜ-ks ja arendab ikkagi oma mõttekoja ideed edasi," rääkis ta.

Samas ei välistanud ta, et sellest võib ka erakond välja kasvada. ",Või sellest tulevad persoonid, kes uue võimaliku erakonna tekkes kaasa võivad lüüa või oleme koostööpartner teistele jõududele. See kõik on tuleviku muusika," lisas ta.

Juhatuse liikme sõnul on MTÜ-l hetkel käes, see faas, kus ennekõike inimesed koonduvad. Praeguseks on neil koos natuke alla 200 liikme, aktiivsus on seejuures suurenenud just maapiirkondades. "Iga päev on meie postkastis üks-kaks liikmeavaldust väljaspoolt Tallinna.  Inimesed tunnevad, et viimane aeg on koonduda ja niisama pealtvaatamisest ollakse väsinud," lisas ta.

MTÜ üheks eesmärgiks on enda tutvustamine ja selleks plaanitakse külastada kõiki maakondi.
"Eesmärk on tutvuda sealsete meid huvitavate inimestega. Samas inimesed juba ise pöörduvad meie poole, et palun tulge," rääkis ta, lisades, et hiljuti tuli küllakutse Narvast.  Kübarsepa sõnul on inimesed kohtumistel aktiivsed. "Just eelmisel nädalal käisime Pärnus. Huvi oli väga aktiivne, avaldati arvamust, anti märku, et ollakse valmis ise käed külge lööma," rääkis ta.

Kohtumistel räägitakse peamiselt sellest, mis inimestele poliitika juures hinga vaevab. "Räägitakse peamiselt ikka poliitilisest kultuurist ja süsteemist tervikuna, inimesed tunnevad ülekohut. Ühtlasi räägitakse dialoogi puudumisest,  sellest, kas ühiskonnas on väärtused on paigas, sellega haakuvalt  poliitilisest korruptsioonist, sõltumatusest," lausus Kübarsepp.  "Igatsetakse tagasi 90-ndate alguse meeleolusid, seda, et tundi end vajalikuna. Et saab midagi muuta, mõjutada, täna seda ei tunta. See on pannud inimesed koonduma ja seda näitavad ka erinevad toimunud meeleavaldused," lisas ta. 

Sündmused, mis hetkel Keskerakonna ümber käivad, annavad MTÜ-le julgust, et ollakse õigel teel ning veendumust, et Eesti poliitiline maastik vajab turgutamist. "Keskerakonnas ja IRL-is toimuv on väga sarnane. Inimesed on muutunud mutrikesteks masinasüsteemis, meid ei väärtustata. Inimene ei ole enam väärtus, miks erakonnad koos on . Ma ei tea, kui palju on seda masinavärki võimalik vähendada, aga me oleme kogunenud selleks, et rääkida probleemidest, mida ei taheta teha erakondade poolt, kui ka leida lahendusi nendele probleemidele," sõnas Kübarsepp.

Rääkides Keskerakonnast lahkunutest ja pettunutest, ütles Kübarsepp, et inimestega ollakse kontaktis. "Kellelegi midagi peale ei suruta, kui inimestel on valmisolek külla tulla, on nad oodatud," lisas ta.

Allikas: ERR Uudised
25.03.2012
Link: http://uudised.err.ee/index.php?06248805