Teemaks MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik tegevus ja plaanid tulevikuks.
28.mail 2012
28.05.12
Intervjuu Vikerraadiole
Intervjuu Vikerraadio saatele Uudis+
Teemaks MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik tegevus ja plaanid tulevikuks.
28.mail 2012
Teemaks MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik tegevus ja plaanid tulevikuks.
28.mail 2012
Intervjuu KUKU raadiole
Teemaks MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik tegemised, plaanid erakonnastumise ja kohalike omavalitsuste valimiste valguses.
28.mail 2012 KUKU raadiole.
28.mail 2012 KUKU raadiole.
23.05.12
Parteide rahastamine vajab remonti
Rahastamissüsteem kinnistab praeguste valitsejate võimu
Erakondi kimbutavad rasvumisest tingitud tervisehädad. Aga nad ei ravi end, vaid püüavad kahmata üha suuremaid palu ja neid hingetõmbeta alla neelata. Eurosid saadakse riigieelarvest, vaikivaid ja truid alluvaid mehitatakse riigiaparaati ning varsti kogutakse vahendeid maailmavaadet edendavate MSA-de nime all. Rahastamise küünilisust, kus erakondade poliitikuid pannakse annetama teadmata päritoluga rahasummasid, kirjeldas hiljuti endine riigikogu liige Silver Meikar (22.5, PM), kelles tärkas ainulaadne kodanikujulgus.
Kuni erakondade selline teadlik mentaliteet jätkub, pole eriti lootust, et praegused erakonnad suudaksid Eesti arengut edasi viia. Meie riik vajab hädasti uute eesmärkide kaardistamist. Kõige suurem potentsiaal on selleks kodanikuühendustel, kes on pidevas arengus ja kes näevad nüansse, mida oma arengus toppama jäänud erakonnad ei suuda märgata.
Poliitilise mitmekesisuse ja uute sihtide saavutamiseks tuleks kodanikuühendustel lubada osaleda riigikogu valimistel. Kuna praegu pole võimalik osaleda isegi valimisliitude kujul, tuleb ühendustel poliitilise mõttemaailma muutmiseks mõelda erakonnastumisele.
Erakondade sihikindel võimu monopoliseerimine algas Res Publica tulekuga. Üsna kiirelt korraldati ümber erakondade rahastamise süsteem, et uute tulijate võimalusi piirata.
2003. aasta seadusemuudatuse alusel jagatakse riigieelarvest erakondadele suur hulk raha vastavalt riigikogu valimistel saavutatud kohtade arvule. Tollane eesmärk oli toetada nõrka parteisüsteemi. Aga aeg on edasi läinud ja nüüd on erakonnad muutunud asjadeks iseeneses. Nad mitte ei mobiliseeri kodanikke, vaid kindlustavad oma eliidi võimu.
Ka riigikogu erakondade vahel on üsna suured käärid. Välja jagatakse üle 5,4 miljoni euro aastas. Reformierakond saab üle 1,7 miljoni euro. Kõige väiksema fraktsiooniga esindatud sotsiaaldemokraadid saavad veidi üle 1 miljoni euro. Summad on suured, kuid see raha toimib demoraliseerivalt.
Üle 10 000 liikmega „rahvaerakonnad” ei pööra kuigi tõsist tähelepanu liikmemaksude kogumisele. Praegu on parteide liikmed statistid, keda on mõnus kasutada erakonnasiseseks võimuvõitluseks. Liikmemaksu ei küsita, sest pigem tahab statist ühes või teises hääletusmasinas osalemise eest ise väikest boonust saada. Tegelikult ergutaks just maks nii sisulise poliitika ajamist kui ka vastutustundlikku organisatsioonikultuuri. Osa liikmeid võib-olla lahkuks, kuid jääksid just need, kellel on ühiskonnale midagi anda.
Kokkuhoid riigikassale
Kõik riigikogus esindatud erakonnad võiksid saada riigilt võrdse eraldise. Näiteks 400 000 eurot aastas. See aitaks korvata vajalikud administratiivkulud, aga hoiaks ära ülepaisutatud valimiskampaaniate kavandamise. Erakonnad, kes osalevad riigikogu valimistel ja saavad näiteks vähemalt kahe protsendi valijate toetuse, saaksid samuti riigilt toetust, kuid 130 000 eurot aastas. Viimaste valimistulemuste põhjal saaksid sellist toetust veel kaks erakonda. Niimoodi hoitaks riigieelarvest kokku 3,55 miljonit eurot.
Rahastamissüsteemi muutmise tulemusena oleksid erakonnad valimiste ja tegutsemisvõimaluste poolest palju võrdsemal stardijoonel. Ülejäänud tulude kogumine sõltub iga organisatsiooni võimetest ja tema liikmete kohusetundest. Iga algatus on raske, kuid erakondade rahastamissüsteemi muutmine on vajalik, et kaasata kodanikuühiskond riigi tulevikku rohkem panustama.
Lugu avaldatud 23.05.2012 ajalehes Eesti Päevaleht.
Erakondi kimbutavad rasvumisest tingitud tervisehädad. Aga nad ei ravi end, vaid püüavad kahmata üha suuremaid palu ja neid hingetõmbeta alla neelata. Eurosid saadakse riigieelarvest, vaikivaid ja truid alluvaid mehitatakse riigiaparaati ning varsti kogutakse vahendeid maailmavaadet edendavate MSA-de nime all. Rahastamise küünilisust, kus erakondade poliitikuid pannakse annetama teadmata päritoluga rahasummasid, kirjeldas hiljuti endine riigikogu liige Silver Meikar (22.5, PM), kelles tärkas ainulaadne kodanikujulgus.
Kuni erakondade selline teadlik mentaliteet jätkub, pole eriti lootust, et praegused erakonnad suudaksid Eesti arengut edasi viia. Meie riik vajab hädasti uute eesmärkide kaardistamist. Kõige suurem potentsiaal on selleks kodanikuühendustel, kes on pidevas arengus ja kes näevad nüansse, mida oma arengus toppama jäänud erakonnad ei suuda märgata.
Poliitilise mitmekesisuse ja uute sihtide saavutamiseks tuleks kodanikuühendustel lubada osaleda riigikogu valimistel. Kuna praegu pole võimalik osaleda isegi valimisliitude kujul, tuleb ühendustel poliitilise mõttemaailma muutmiseks mõelda erakonnastumisele.
Erakondade sihikindel võimu monopoliseerimine algas Res Publica tulekuga. Üsna kiirelt korraldati ümber erakondade rahastamise süsteem, et uute tulijate võimalusi piirata.
2003. aasta seadusemuudatuse alusel jagatakse riigieelarvest erakondadele suur hulk raha vastavalt riigikogu valimistel saavutatud kohtade arvule. Tollane eesmärk oli toetada nõrka parteisüsteemi. Aga aeg on edasi läinud ja nüüd on erakonnad muutunud asjadeks iseeneses. Nad mitte ei mobiliseeri kodanikke, vaid kindlustavad oma eliidi võimu.
Ka riigikogu erakondade vahel on üsna suured käärid. Välja jagatakse üle 5,4 miljoni euro aastas. Reformierakond saab üle 1,7 miljoni euro. Kõige väiksema fraktsiooniga esindatud sotsiaaldemokraadid saavad veidi üle 1 miljoni euro. Summad on suured, kuid see raha toimib demoraliseerivalt.
Üle 10 000 liikmega „rahvaerakonnad” ei pööra kuigi tõsist tähelepanu liikmemaksude kogumisele. Praegu on parteide liikmed statistid, keda on mõnus kasutada erakonnasiseseks võimuvõitluseks. Liikmemaksu ei küsita, sest pigem tahab statist ühes või teises hääletusmasinas osalemise eest ise väikest boonust saada. Tegelikult ergutaks just maks nii sisulise poliitika ajamist kui ka vastutustundlikku organisatsioonikultuuri. Osa liikmeid võib-olla lahkuks, kuid jääksid just need, kellel on ühiskonnale midagi anda.
Kokkuhoid riigikassale
Kõik riigikogus esindatud erakonnad võiksid saada riigilt võrdse eraldise. Näiteks 400 000 eurot aastas. See aitaks korvata vajalikud administratiivkulud, aga hoiaks ära ülepaisutatud valimiskampaaniate kavandamise. Erakonnad, kes osalevad riigikogu valimistel ja saavad näiteks vähemalt kahe protsendi valijate toetuse, saaksid samuti riigilt toetust, kuid 130 000 eurot aastas. Viimaste valimistulemuste põhjal saaksid sellist toetust veel kaks erakonda. Niimoodi hoitaks riigieelarvest kokku 3,55 miljonit eurot.
Rahastamissüsteemi muutmise tulemusena oleksid erakonnad valimiste ja tegutsemisvõimaluste poolest palju võrdsemal stardijoonel. Ülejäänud tulude kogumine sõltub iga organisatsiooni võimetest ja tema liikmete kohusetundest. Iga algatus on raske, kuid erakondade rahastamissüsteemi muutmine on vajalik, et kaasata kodanikuühiskond riigi tulevikku rohkem panustama.
Lugu avaldatud 23.05.2012 ajalehes Eesti Päevaleht.
22.05.12
Tõe rääkimine kui tabu?
Silver Meikar on noor ja julge kodanik, kelle artikkel Postimehes (http://arvamus.postimees.ee/849254/silver-meikar-erakondade-rahastamisest-ausalt/) on tekitanud eufooria. Ta tunnistas, et on osalenud aastaid tagasi musta ja tundmatu raha üle kandmises erakonna kontole.
Sarnaseid skeeme oleme kuulnud Keskerakonna puhul, kus Otepäält on olnud kodanikke, kelle kasin sissetulek võimaldas suuri summasid erakonnale üle kanda.
Meikari omamoodi vabandamist tuleb võtta tõsiselt. Kuid erakonnad käituvad hoopis parastavalt. Seda on halb ja piinlik vaadata. Nii Reformierakond kui teised erakonnad vaatavad olukorrale ülevalt alla ning eitavad kõike. Reform süüdistab Meikarit valetamisest ja teised parteid kiidavad enda puhtust. Milline kahepalgelisus!?
Eesti poliitiline maastik on stagneerunud. Hoitakse kinni mugavuspositsioonidest, et püsida võimul. Hetkel on SDE olukord selline, kus neil puudub tugevam võimupositisoon, kuid kipun arvama, et neilgi on omad luukered kapis.
Loodan, et Meikar peab vastu.Vajame rohkem neid inimesi, kes julgevad välja tuua väärarengud, mis ühiskonda järjest enam ahelatesse surub.
Erakondade rahastamise süsteemi tuleb kindlasti muuta. Ja alustada tuleb riigi poolt eraldavate summade kaudu. Loodan, et peagi ilmub avalikkusele mu vastavasisuline lugu.
06.05.12
IRL taunib inimeste kuulumist kodanikuühendustesse
Eile kuulutas võimupartei IRL-i peasekretär (loe siit), et need erakonna liikmed, kes kuuluvad poliitilistesse kodanikuühendustesse (loe seltsid, MTÜ-d jt. vormid), peaksid lahkuma IRL-st. Tegemist on ühe kummastava avaldusega erakonnalt, kelle valitsemisalasse kuulub kodanikuühenduste temaatika.
Tänaseks on erakonnad oma mõttemaailmalt üsna stageerunud. Hoitakse pingsalt kinni valitseva eliidi heaolust ning unustatakse liige kui valija. Liikmed on muutunud erakondadesisesteks võimumängurluse objektideks ning rohkem paraku ei oodatagi. Pigem vastupidi, enamat ei soovitagi.
Midagi tuleb tõsiselt ette võtta. Erakonnad peavad aru saama, et nad on kdoanikuühenduste üks vorm ja see eeldab samasugust panustamist, kui seda teevad teised seltsid ja MTÜ-d.
Igal kodanikul peab olema võimalus ja õigus kuuluda erakonda ning see ei tohi mitte mingil juhul välistada kodaniku võimalust kuuluda teistesse kodanikuühendustesse.
Eesti riik on väike ja meid on vähe. Väärtustagem neid inimesi, kellel on rohkem kui üks huvivaldkond ning nad on võimelised neisse ka panustama oma aega kui raha.
Lisaks tuleb muuta selgelt erakondade rahastamissüsteemi, mis tõstaks erakondade vastutust kui kaasmõtlejate arvestamist. Samuti annab see võrdsema stardipositsiooni olemasolevatele erakondadele ning natukenegi samastub teiste kodanikuühendustega.
Tänaseks on erakonnad oma mõttemaailmalt üsna stageerunud. Hoitakse pingsalt kinni valitseva eliidi heaolust ning unustatakse liige kui valija. Liikmed on muutunud erakondadesisesteks võimumängurluse objektideks ning rohkem paraku ei oodatagi. Pigem vastupidi, enamat ei soovitagi.
Midagi tuleb tõsiselt ette võtta. Erakonnad peavad aru saama, et nad on kdoanikuühenduste üks vorm ja see eeldab samasugust panustamist, kui seda teevad teised seltsid ja MTÜ-d.
Igal kodanikul peab olema võimalus ja õigus kuuluda erakonda ning see ei tohi mitte mingil juhul välistada kodaniku võimalust kuuluda teistesse kodanikuühendustesse.
Eesti riik on väike ja meid on vähe. Väärtustagem neid inimesi, kellel on rohkem kui üks huvivaldkond ning nad on võimelised neisse ka panustama oma aega kui raha.
Lisaks tuleb muuta selgelt erakondade rahastamissüsteemi, mis tõstaks erakondade vastutust kui kaasmõtlejate arvestamist. Samuti annab see võrdsema stardipositsiooni olemasolevatele erakondadele ning natukenegi samastub teiste kodanikuühendustega.
Tellimine:
Postitused (Atom)