Kohalike valimiste keskne teema on korruptsioon. See väljendub linnaametnike julmas avaliku raha kulutamises kampaaniaks - plakatitega, pompöössete üritustega, linnaosalehtedega ja Tallinna Televisiooniga. Lisaks räägitakse uutest ja uutest mahhinatsioonid parteikassades.
Tallinna volikogu ei kontrolli linnavalitsust, sest ta on selleks liiga nõrk. Linnavalitsus ei vii ellu mitte volikogu tahet, nagu see on kombeks demokraatlikus ühiskonnas, vaid linnaametnike üha kasvavat sundpolitiseerimist. Poliitiline juhtimine on tunginud sügavale administratiivtasandile. Selline olukord on väga korruptsiooniohtlik. Sest see, mida me korruptsioonijuhtudest (Parbus, Sepp jt.) teame, on ju vaid jäämäe pealmine osa.
Volikogu koosneb statistidest. Nad on saanud sinna peibutuspartide järel. Kuulekuse eest premeeritakse neid lisaks ka kohaga mõnes linnaettevõtte nõukogus või kindlas munitsipaalametis. Kaalukamad ametikohad nagu mitmesugused nõunikud, linnaosavanemad ja nende asetäitjad antakse samuti ustavatele parteilastele. Poliitilise ja administratiivse juhtimise tasandid on lootusetult sassis.
Halduskogudes toimub samasugune tsirkus. Keskerakond paneb julmalt tuima. Üks pool halduskogust esitab küsimusi, arutleb ja pakub lahendusi, aga teine pool hääletab nii, nagu linnaosavanem märku annab. Kui mõni hääletus ikkagi ei lähe nii, nagu linnaosavanem tahab, siis lihtsalt tõdetakse, et halduskogu seisukoht on soovituslik ja seda ei kavatsetagi arvestada.
Transparency International'i järgi on poliitiline korruptsioon poliitikutele usaldatud võimu kuritarvitamine avalike huvide arvel. Professor Jüri Saar täpsustab: „Kindlasti ei saa poliitilist korruptsiooni käsitleda üksnes kui mõne erakonda (parteisse) kuuluva inimese majanduslikult omakasulist käitumist. Poliitiline korruptsioon on seotud poliitilise kultuuriga, mis aktsepteerib ametist tulenevate õiguste kasutamist erahuvides (nt hüvede saamisel, võimupositsiooni kindlustamisel) ning ei pea seda teatavates piirides keelatuks ega ka ebaeetiliseks. Kultuuri tüüpi, mis soodustab endeemilist korruptiivsust, kus kogu süsteem keskendub patrooni-alluva suhte ümber, võib nimetada klientelistlikuks."
Siit võib välja lugeda, et meid ümbritseb valitsemissüsteem, mis on poliitilisest korruptsioonist läbi imbunud. Mida tuleks selle vastu teha? Olen kindel, et võtmeküsimus on poliitilise ja administratiivse juhtimistasandi lahutamine. Ehk volikogu ja halduskogud tegelegu poliitiliste visioonide loomisega ning linna- ja linnaosavalitsused tegelegu rahvaesinduse soovide elluviimisega. Ametkondades töötagu pädevad isikud, kes on sinna võetud avaliku konkursi tulemusena.
Otsustusprotsessid peavad olema võimalikult lähedal rohujuuretasandile. Näiteks tuleb planeeringute otsustuspädevus tuua volikogust halduskogudesse. See loob eelduse, et saadikud tegelevad teemaga tõsiselt ja ka kogukonna häälega arvestatakse.
Kindlasti tuleb tõsta volikogu revisjonikomisjoni võimekust ja pädevust. Eriti skandaalne on see, et mõned aastad tagasi nulliti täielikult ära halduskogude revisjonikomisjonid. Kuni selleni oli neil pädevus kontrollida linnaosavalitsust ja vastavas linnaosas tegutsevaid allasutusi. Siis aga öeldi, et te võite kontrollida ainult halduskogude endi rahakasutust. Seal aga pole midagi sisuliselt kontrollida.
Toompea saadikud on pidevalt piiranud Tallinna ja selle kaudu kõigi teiste omavalitsuste otsustusõigust maksuküsimustes. Küll aga ei ole mitte kunagi soovitud tõhusalt vastu astuda nendele skeemidele, kui linna administratiivne ressurss ühe erakonna valimisvankri ette rakendatakse? Vastus võib peituda selles, et kõik erakonnad on mingil määral patused ja kõik soovivad karistamatuse olukorda säilitada.
Lahenduseks pole kaebajate premeerimine, mida pakub IRL. Küsida tuleb, miks preemiaraha pakkujate oma erakonna ministrid ja riigikogu liikmed ei ole astunud samme seaduste täpsustamiseks. Selle hulka kuulub ka erakondadele riigieelarvest eraldatavate summade märkimisväärne vähendamine. Lisaks valimisolek administratiivse ressursi reklaamiks kasutamisele piir panna. Siin tuleb täpsustada korruptsioonivastast seadust ja defineerida poliitilise reklaami mõiste.
Kas tegelikult ollakse poliitilise korruptsiooni väljajuurimiseks valmis? See eeldaks lubadust, et Keskerakonna broilereid ei asendata Tallinnas mitte teiste erakondade broileritega, vaid ausa konkursi läbi teinud inimestega. Ka abilinnapea ei pea olema partei liige. Linnaosavanema asetäitjaid ja neid saatvaid poliitnõunikke pole minu meelest üldse vaja. Seega tuleb MUUTA SÜSTEEMI, mitte niisama lärmi lüüa.
Artikkel on ilmunud 11.10.2013 veebiväljaandes Eesti Elu (Delfi)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar