Aasta Põllumees 2008 on Valgamaal

Sellel suvel oli mul üsna meeldiv nö ühiskondlik töö. Olin Aasta Põllumees 2008 žürii liige. Külastasime 13 nominenti üle Eesti, mis oli tohutult põnev nii seltskonna kui külastatavate suhtes.

Aasta Põllmees 2008 on Tõrva lähedal asuva Puide talu peremees Mati Nurm. Minu rõõm oligi suurem seetõttu, et tegu on kohaliku mehega. Olen ju ise endiselt Otepää valla kodanik. Oleme ka varem nii kaudsemalt kui lähemalt kokku puutunud perekonnaliikmete kaudu.

Mati Nurm on optimistlik, sihikindel, kõrge kvaliteediga vilja kasvataja. Sel aastal küll ilmastiku tingimuste tõttu kvaliteet väga kõrge polnud, kuid Nurme optimistlikus tekitas südames rahu, et auhind on läinud õigele inimesele.

Talus kasvab tervili ja seemnevili. Pojale on antud vabad käed katsetada erinevate põllukultuuridega, mis minu arvates on hea meetod noortele anda võimalus oma tee leidmiseks. Perenaine kasvatab küüslauku ja tegeleb natuke lillendusega. Nurme talus leidub kaasaegset tehnikat, mis nii mõnegi žüriiliikme suud ammuli imestama pani. Nii tore oli neid mehi sellistena näha.

Soovin edu ja vastupidavust Mati Nurmele tuleval aasta põllumehe tiitli kandmisel ja maaelu tutvustamisel.

Saksamaa sotsid ohustavad julgeolekut?

Saksamaa sotsiaaldemokraatlik partei kinnitas kantslerikandidaadiks praeguse välisministri Frank-Walter Steinmeieri. Olen tema suhtes kuulnud teravaid kriitikanoote. Täna sain kinnituse, et need kriitikanoodid on kõigest leebed väljendusviisid tegeliku ohuga võrreldes.

Endine Saksa korrespondent Moskvas Boris Reitschuster (fotol) on kirjutanud raamatu "Kas Kremli uus peremees? Dmitri Medvedjev". Avastasin raamatu puht juhuslikult. Praegu ma sellele nii väga ei pühendu, kuid leidsin just Steinmeieri kohta käiva üsna tõsise fakti.

Frank-Walter Steinmeier oli Saksamaa kantsler Gerhard Schröderi kantseleiülem. Sama ametit pidas ka praegune Venemaa president Dmitri Medvedjev, kes oli siis Vladimir Putini alluvuses. Suurriikide puhul on tegemist poliitilise tohutu kaaluga ametipostiga, mida teps mitte igaühele ei võimaldata ning kus ametis olles tuleb täita kindlaid suuniseid.

Medvedjev ja Steinmeier (fotol) olevat head sõbrad tänaseni, mis kujunenud just tänu tihedatele kohtumistele seoses ülemuste usalduslike sõprussidemetega. Mida võiks siit järeldada?

Saksamaa ja Venemaa suhteid saaks kiita juhul, kui seal poleks just neid "agasid". Schröderi rahajanune käitumine ja hoolimatus riiklike julgeolekuriskide suhtes tekitab kõhedust. Seda just eestlaste seisukohast. Ajalugu kipub korduma ning järjekordne aastasada on taas täis saamas. Üheks reaalsemaks julgeolekuriskiks on just Nord Streami veel teadmata tulevik. Paraku kuuleb veskirattaid liikuvat just selles suunas, et gaasitoru tuleb. See on julgeolekurisk nii Läänemeremaadele kui Saksamaale endale.

Medvedevi (fotol) ja Steinmeieri taaskohtumine tähendab ilmselt Putini ja Schröderi unelma täitumist. Ridade vahelt võite välja lugeda, et Medvedev ja Steinmeier on oma endiste ülemuste marionetid.

Paraku ei anna alati kindlust praeguse liidukantsleri Angela Merkeli käitmusviis Venemaa vastu. Päris tihti hoiab ta avalikkuse ees suu kinni, mida poleks talt oodanud. Järelikult, ei saa välistada gaasitoru ehituse peatamist ka Merkeli poolelt, kuid teatud selgroogsust on temal enam.

Lisaks tuleb arvestada ka sotsiaaldemokraatliku maailmavaadet esindavate Euroopa poliitikute ettearvamatut käitumist. Mis ettearvamatustest ma räägin?

Olen jahmatanud kuuldusest, et Euroopa esindusorganite koridorides teevad sotsiaaldemokraadid just lobby-tööd Venemaa kui ka suurriigi poolt soositavate ebademokraatlike naaberriikide kasuks. Eesti sotsiaaldemokraatide kohta seda päris öelda ei saa, aga ikkagi. Tõsi, ühe tänase Euroopa Parlamendi saadiku kohta olen moldovlaste endi suust kuulnud kriitikanooli, mis heidavad ette demokraatlike väärtuste arendamise takistamises.

Praegu lohutab see, et Saksamaa parlamendivalimised toimuvad poole aasta pärast. See annab aega valijatel kandidaatide üle järele mõelda. Samuti annab see aega avalikustada telgitaguseid, mis võivad tulemust märkimisväärselt mõjutada.

Vähi on ummikus

Maalehes (9.10.2008) on pikk intervjuu kunagise poliitiku Tiit Vähiga. Peale pronksiööd on Vähi muutunud väga sarkastiliseks ning meelestatud Eesti riigi vastu. See paneb sügavalt mõtlema. Isegi turgatab pähe, et kas ärimees on taas poliitikukarjääri jätkamas?

Vähi suurim süüdistus on, et Eesti ründab asjatult Venemaad. Ärimeeste tegevused naaberriigis olevat järjest kitsamaks läinud. Siit kumab tugevalt läbi Vähi ebaõnnestumised ning süüdi ta ennast ei julge tunnistada, vaid proovib süüdlaseks teha hoopis Eesti riigi.

Kuldsuu Aarne Rannamäe Vabariigi kodanikes (10.10.2008) küsis otse, et mis halaga tegemist on? Miks Eesti ettevõtjad hakkama ei saa? Ettevõtja Jaan Puusaag vastas väga tagasihoidlikult, põhinedes pigem oma isiklikule kogemusele, sõnamata midagi halba Eesti riigi kohta. Puusaag tõdes, et tema edu Venemaa põhineb pikaaegsetel isiklikel suhetel.

Lugedes erinevaid käsitlusi Venemaa poliitilise kui ärieliidi suhtetest, mis on omavahel väga läbi põimunud, ei teki minul usaldust ärilise eetika põhimõtete viljelemisest. Venemaal lööb läbi vaid korruptsiooniga kaasa minnes. Riigi kaasavedamine on üdini väär. Kurvad tulemused on naaberriigis Lätis, kus varsti pole ühtegi poliitikut, kes pole mingeid tehinguid teinud Venemaa ärimeeste kui poliitikutega. Eestisse selliseid juhtumeid pole vaja tuua ega neile soodsaid tingimusi luua.

Tagasi tulles Vähi juurde (analoogset juttu räägib ka Jüri Mõis), siis ma väga kahtlen, kas mees saab aru, kus ta pesitseb. Jah, ta tajub, et oleme EL liige ja tänu sellele avanes tohutu turg Läände. Minule jääbki selgusetuks, miks Vähi Lääne turule ei orienteeru, mis on palju maksujõulisem kui Venemaa vaene rahvas rikka Kremliga. On selle taga nostalgia ja elamine endises ajas? Ei taha loota, muidu oleks Vähi ammu oma ettevõtetest ilma.

Olen kategooriliselt vastu arvamusele, et Eesti peab ära kasutama Venemaa ja Euroopa omavahelist sõltuvust (Euroopa vs Venemaa energia, Venemaa vs Euroopa tehnoloogia). Energiasõltuvus on tohutu julgeolekurisk, millesse tuleb ettevaatlikult suhtuda. Ning nähes Venemaa provokatsioone, mis muutusid otseseks sõjaliseks lahinguks Georgias, on julgeolekurisk tohutu suur. Eesti roll Euroopa ja maailma silmi avada Venemaa poliitiliste juhtide ebastabiilsest arusaamast rahust on tohutu tähtis. Peame tegutsema, et sõltuvusi minimaliseerida. Enam tuleb panustada teaduse ja tehnoloogia arengutesse, leidmaks efektiivseid ja kasumlikke lahendusi energiaallikate suhtes.

Murelikuks teeb Vähi enda käitumine ka Pühajärve Puhkekodu majandamises, mis kuuldavasti kevadest elab kehvasti. Põhjuseks on onupoja-poliitika personaliotsustel, mis pole suunatud ettevõtte arendamisse ega promomisse. Tegemist on ikkagi Kagu-Eesti ühe olulisema tööandjaga. Kohalikud loodavad, et uue aasta algul näeb suuromanik majandustulemusi ning hakkab siis tegutsema. Kuid kas selleks ajaks pole hilja? Kas nii tegutseb efektiivne ärimees? Mnjah, eks seda näeb, mis ja kuidas puhkekodu tulevik paistma hakkab.

Tõsi, Vähi intervjuus leidub ka selliseid märkusi, millega võiks isegi nõustuda, kuid need kaovad tema sarjamisse ära. Soovitan Vähil toone alla võtta. Teha hoopis konstruktiivseid ettepanekuid, et Reformierakonna juhtpoliitikud aru saaksid hetkeolukorrast ning võimalikest tegevustest halbadest olukordadest pääsemiseks. Vähi ise tegutseb populistlikult ja seetõttu ei saa teda tõsiselt võtta.

Rahva teenrid on sattunud eksiteele?

Puudutan kahte teemat, mida Rahva teenrid oma saates (4. okt. 2008) käsitlesid. Nendeks on erakondade rahastamine ning ENPA Eesti delegatsiooni olemus. Rahva teenriteks olid sel nädala Lauri Hussar (fotol), Heidit Kaio ja Mart Linnart.

Seoses majanduse kehva seisuga algatati küsitlus, et kust peaks kokku tõmbama Riigikogu oma töös: kas külmutama palgad, loobuma plaanist kahe aasta pärast palgata igale saadikule assistendid, loobuma kuluhüvitistest või mitte midagi muutma.

Kaio oli üles noppinud IRL fraktsiooni aseesimehe Andres Herkeli tsitaadi Riigikogus, mille mõte olevat selline, et Riigikogu ei pea alluma meedia survele ning ta teeb otsuseid ise. Kuigi Kaio esitasi ilmselgelt Herkeli pähe hoopis ühte Lauri Vahtre kõnet (RK 17.03.2008), läksid saatekülalised öeldust õhinasse.

Minu hinnangul tuleb ühiskonna erinevate osapoolte rollidest üldisemalt aru saada. Nimelt, tõsi ta on - meedia riigikogulaste palga üle ise otsust langetada ei saa. See polegi nende roll. Meedia roll on koguda ja vahendada arvamusi. Paraku tahab Eesti meedia olla justkui ainus arvamuste kujundaja ning see on väär. Nende arvates ongi nemad otsustajad ning püüdku keegi sellele vastu hakata. Kurb.

Võib olla on õnnetu olukord just seetõttu, et meie meediakanalid on koondunud paari omaniku kätte. Neil on jälle oma suhtluskanalid poliitikute ning arvamusliidritega, mis takistabki koguda ühiskonna tervikpilti. Meediale on jäänud mulje, et nemad otsustavad, sest nende info kogumise võrgustik on stabiilne ehk muutumatu.

Hoopis kummastavam oli Hussari ja Linnarti (fotol) avaldus ENPA Eesti delegatsiooni suunas. Nimelt, eestalased olevat liiga jäigad ning võitlevat täiesti utooplike eesmärkide nimel. Jutt Venemaalt ENPAs hääleõiguse äravõtmisest, mis siiski on ajaloos korra juba toimunud.

Nagu mu esitlemise toonist ja eelnevatest arvamuslugudest lugeda, siis pooldan kahe käega Venemaale karistuse määramist. ENPA on selleks, tõsi, reaalses elus üks väiksemaid meetmeid. Miks nii ütlen? ENPA tegeleb inimõiguste ja demokraatlike väärtuste eest võitlemisega. Venemaal paraku ei saa rääkida ei ühest ega teisest, kuid mingi valemi järgi on ta ENPA täieõiguslik liige.

Kurb on see, et eestlaste pingutusi ja õige asja eest ei tunnustata. Paraku on just rahvusvahelisel tasandil tunnetatud, et Eesti, Läti, Leedu ja Poola on need riigid, kes peale Vene-Georgia konflikti suudaksid muuta Euroopa suhtumist. Kuid see ei tule niisama vaid pika ja vaevalise tööga. Nad püüavad avada Euroopa silmi tegelikust Venemaast, mida tihti näha ei taheta. Kurb, et Eesti meedia teatud esindajad ei suuda sama teha. Nad peaksid sellest vägagi hästi aru saama, sest Vene meedia Eestis kasutab räiget propagandat Eesti riigi vastu.

Kohalikud omavalitsused kui poliitilise punktikorjamise objektid

Koalitsioonipartnerite lahknevused haldusterritoriaalse reformi vajalikkuse suhtes on häirivad. Käib taas meediasõda, mis kohalikele omavalitsustele küll kasuks pole, ammugi mitte parlamendile ega valitsusele endale.

Tänane ülikillustunud (227 omavalitsust!) väikeriik (Eesti) jätkata ei saa. Vähemalt mitte paremuse suunas.

Pooldan lahendust, mis teostaks vähemalt järgneva 20 aasta vajadused. Selleks võiks olla 15 omavalitsust ning vajadusel kuni 3 suuremat linna maakondades (üks tänane maakond oleks üks omavalitsus). Minimaalset rahvaarvu ma ei esitaks, sest tingimus olekski maakond = omavalitsus. Linnade puhul on muidugi teine asi, mis siiski pandaks paika maakondlikest keskustest lähtuvalt. Maavalitsused võiksid jääda järelvalve teostajaks, mis tähendaks maksimaalselt 7 ametniku olemasolu (hüpotees).

Küsimus, minu jaoks, on Valgamaa otstarbekus. Valgamaa on kunstlikult moodustatud üksus. Seal on endist Tartu- ning Mulgimaad. Mina jagaks selle maakonna Tartu-, Viljandi-, Põlva- ja Võrumaa vahel. Põhjapoolne Valgamaa käib nagunii Tartus asju ajamas. Mõni üksik asjatoimetus sunnib Valga poole end sättima, kuid see on ainuke kokkupuutepunkt kohalike elanikega. Valgamaa kaotamise idee on minu isiklik, mis vähemalt poole sajandi jooksul küll rakendust ei leia.

Kui maakond on üks omavalitsus, siis võidakse väita, et kohalik võim võõrandub inimesest. Mina selle väitega ei nõustu. Lahendusi on mitmeid.

Tuleb tööle rakendada infotehnoloogilised vahendid, eelkõige internetivõimalused. Teiseks võimaluseks on luua osavallad (Tallinna linnaosavalitsuste mudel). Viimaste loomisega kaasneb oht, et tegelikkuses ei muutu midagi. Osavaldade arv peab olema limiteeritud (nt 3-5 maakonna kohta). Kolmas võimalus on panna tööle pangabussidele sarnaselt vallabussid, mis liiguksid graafiku ning vajadusel eelregistreerimise algusel. Miski pole võimatu. Vaja on leida avatuid lahendusi ning neid avatult vastu võtta.

Tuleb vähendada omavalitsuste arvu, sest:

• nii väheneb poliitiliste mängurite arv. Mõtlen kohalikke poliitikuid, keda on ilmselgelt palju. See on kaasa toonud selle, et valituks osutuvad pidevalt ühed ja samad isikud. Uute inimeste tulek on raske ning seetõttu demotiveeritud. Teiseks, kui on samad isikud kogu aeg võimul, siis poliitiline kultuur on madal. Suurem risk on korruptsioonil kui ka lõpmatult kestvatel poliitilistel mängudel (Otepää näide, mis üsna tihti satub avalikkuse ette erinevate võimuvahetustega; Mikitamäel jt omavalitsustes toimuvad analoogsed võimukriisid üsna tihti). Kolmandaks, nende mängurite tõttu ei edene ka vabatahtlikud ühinemised. Neljandaks, mingil määral vähenevad administratiivkulud, mis kulub volikogude tööshoidmiseks.

• on loodud võimalus piirkondade ühtlasemale arengule. See tähendab seda, et suudetakse enam kasutada Euroopa Liidu toetusfonde, millest väiksemad omavalitsused täna unistada võivad, sest neil on väga väike omakapitali võimalus ning puudub ka inimressurss, kes projekte kirjutaksid ning teostaksid. Ja teiseks, nii on eeldus luua kogu piirkonda edasiviiv arengukava. Väidan, et maakondlikud arengukavad täna ei tööta, sest seal pole oma-tunnet ehk piirkondlikku vastutust, vaid igaüks on oma omavalitsuse heaolu eest väljas.

• võimalus enam sihipäraselt arendada strateegilisi objekte (ühistransport, koolid, lasteaiad, sotsiaalmajad, raviasutused jne.). Näiteks täna on suur mure, kuidas koolilaste bussid nii liikuma panna, et 6 km vahemaaga koolide lapsed õigeaegselt kooli jõuaksid. Lahendus pole ju väga keeruline. Ühe ja sama bussiga saaksid mõlema kooli lapsed sõidetud. Tuleb nihutada tundide algusaegu, nt koolis A algavad tunnid 8:05 ja koolis B kell 8:35. Paraku täna sellisteks lahendusteks valmis ei olda. Teiseks, koole kui teisi eelpool mainitud asutusi annab ühtlasemalt hajutada. Vallamajade rohkus pole oluline, sest reaalselt jõuab inimene vallamajja heal juhul kaks korda aastas. Siit tuleneb muidugi probleem, mida tühjaksjäävate hoonetega peale hakatakse. Usun, et aegamisi leitakse ka neile lahendused.

• nii on võimalik tugevda Ida-Virumaa poliitilist tugevust ähvardava Kremli võimu vastu.

• konkretiseerub riigi partnerite arv. Täna ei suuda riik ühtlast arengut kõigis omavalitsustes tagada juba ainuüksi seetõttu, et läbiräägitavaid on tohutu hulk ning see takistab nägemast tervikpilti. See viib selleni, et raha ja muu riiklik abi läheb ikka sinna, kus tugevat tööd või kisa tehakse.

Tahan hoiatada ühe ohu eest. See oht eksisteerib ka täna. Eestis on praegu neli regiooni, mille sees on riigiasutused jagatud mitme keskuse vahel. Kõige hullem näide on Lääne-Eestis. Osa asutusi saartel ja osa Pärnus. Pean õigeks, et kõik riigiasutused oleksid koos ühes keskuses. Pole vaja kodanikele tekitada lisakulusid (aeg, raha) sama regiooni sees erikeskuste vahel sõitmisele. See on lausa narritamine. Eks hajutatakse eesmärgiga hoida elu sees erinevates keskustes. Kuid inimeste liigne jooksutamine pole ka lahendus. Tuleb leida uudseid lahendusi.

Ja mis on kogu teema juures väga oluline. Vabatahtlikkuse alusel ei saa midagi toimuma. Seda pärsib just ennekõike kohalike võimulolijate hirm kaotada tänane positsioon. Ja parteikontorid tahavad läbi suurte numbrite oma mõjuvõimu näidata. Mina rahustaksin neid hirmunud võimutsejaid. Osavamad jäävad nagunii pidama ning olulisim on siiski mõelda kohalikule arengule, mitte ise enda soojale toolile.

Seega, riiklikke vahendeid haldusterritoriaalseks reformiks tuleb kasutada. Seda saab teha vaid juhul, kui on ette näidata selged ja mõõdetavad eesmärgid. Lisaks peavad olemas olema arvutused, mida üks või teine tegevus maksma läheb. Ja kolmandaks, peavad olema tehtud piirkondlikud (st 15 tk) analüüsid, mis aitaksid minimaliseerida võimalikke ühinemisriske. Kõik peab olema kaalutletud ning põhjendatud. Fakt on see, et eeltoodud ettevalmistus ei saa toimuda üleöö ning selleks kulub vähemalt aasta.

Täna oleks olnud viimane aeg alustada halduskorralduste muudatustega. Paraku seda ei toimunud ning sellega kaotab riik lähisaastatel päris kindlasti. Viimane aeg tööde alustamiseks on aasta pärast. Järgnegu sellele kasvõi erakorralised kohaliku tasandi valimised. Hiljem jääb kõik endiselt venima.

Kas muutustega suudab tegeleda tänane koalitsioon, sellele ma vastata ei oska.

***

INFOKS:

Kohalike omavalitsusüksuste jagunemine rahvaarvu järgi seisuga 02.09.2007.a

Elanike arv	Linnad	Vallad	Kokku
0-1 000		35	35
1001-1500	2	47	49
1 501-2 000	3	31	34
2 001-3 000	1	33	34
3 001-4 000	4	11	15
4 001-5 000	3	13	16
5 001-7 500	5	15	20
7 501-10 000	2	5	7
10 001-50 000	10	4	14
50 001-100 000	2		2
100 001-	1		1
Kokku	33	194	227

Maakondade pindala ja rahvaarv seisuga 02.12.2007.a

Maakond	Pindala (km2)	Rahvaarv	Linnad	Vallad	Kokku
HARJU	4333	542 636	6	18	24
HIIUMAA	1023	10 502	1	4	5
IDA-VIRU	3364	170 216	6	16	22
JÕGEVA	2604	36 236	3	10	13
JÄRVA	2461	35 822	1	11	12
LÄÄNE	2383	27 973	1	11	12
LÄÄNE-VIRU	3627	67 459	2	13	15
PÕLVA	2165	31 660	1	13	14
PÄRNU	4806	91 107	2	19	21
RAPLA	2980	37 355		10	10
SAARE	2922	36 357	1	15	16
TARTU	2993	147 751	3	19	22
VALGA	2044	34 613	2	11	13
VILJANDI	3422	55 072	3	12	15
VÕRU	2305	38 604	1	12	13
Kokku	43432	1 363 353	33	194	227

Statistika: www.siseministeerium.ee