30.09.08

Kohalikud omavalitsused kui poliitilise punktikorjamise objektid

Koalitsioonipartnerite lahknevused haldusterritoriaalse reformi vajalikkuse suhtes on häirivad. Käib taas meediasõda, mis kohalikele omavalitsustele küll kasuks pole, ammugi mitte parlamendile ega valitsusele endale.

Tänane ülikillustunud (227 omavalitsust!) väikeriik (Eesti) jätkata ei saa. Vähemalt mitte paremuse suunas.

Pooldan lahendust, mis teostaks vähemalt järgneva 20 aasta vajadused. Selleks võiks olla 15 omavalitsust ning vajadusel kuni 3 suuremat linna maakondades (üks tänane maakond oleks üks omavalitsus). Minimaalset rahvaarvu ma ei esitaks, sest tingimus olekski maakond = omavalitsus. Linnade puhul on muidugi teine asi, mis siiski pandaks paika maakondlikest keskustest lähtuvalt. Maavalitsused võiksid jääda järelvalve teostajaks, mis tähendaks maksimaalselt 7 ametniku olemasolu (hüpotees).

Küsimus, minu jaoks, on Valgamaa otstarbekus. Valgamaa on kunstlikult moodustatud üksus. Seal on endist Tartu- ning Mulgimaad. Mina jagaks selle maakonna Tartu-, Viljandi-, Põlva- ja Võrumaa vahel. Põhjapoolne Valgamaa käib nagunii Tartus asju ajamas. Mõni üksik asjatoimetus sunnib Valga poole end sättima, kuid see on ainuke kokkupuutepunkt kohalike elanikega. Valgamaa kaotamise idee on minu isiklik, mis vähemalt poole sajandi jooksul küll rakendust ei leia.

Kui maakond on üks omavalitsus, siis võidakse väita, et kohalik võim võõrandub inimesest. Mina selle väitega ei nõustu. Lahendusi on mitmeid.

Tuleb tööle rakendada infotehnoloogilised vahendid, eelkõige internetivõimalused. Teiseks võimaluseks on luua osavallad (Tallinna linnaosavalitsuste mudel). Viimaste loomisega kaasneb oht, et tegelikkuses ei muutu midagi. Osavaldade arv peab olema limiteeritud (nt 3-5 maakonna kohta). Kolmas võimalus on panna tööle pangabussidele sarnaselt vallabussid, mis liiguksid graafiku ning vajadusel eelregistreerimise algusel. Miski pole võimatu. Vaja on leida avatuid lahendusi ning neid avatult vastu võtta.

Tuleb vähendada omavalitsuste arvu, sest:

  • nii väheneb poliitiliste mängurite arv. Mõtlen kohalikke poliitikuid, keda on ilmselgelt palju. See on kaasa toonud selle, et valituks osutuvad pidevalt ühed ja samad isikud. Uute inimeste tulek on raske ning seetõttu demotiveeritud. Teiseks, kui on samad isikud kogu aeg võimul, siis poliitiline kultuur on madal. Suurem risk on korruptsioonil kui ka lõpmatult kestvatel poliitilistel mängudel (Otepää näide, mis üsna tihti satub avalikkuse ette erinevate võimuvahetustega; Mikitamäel jt omavalitsustes toimuvad analoogsed võimukriisid üsna tihti). Kolmandaks, nende mängurite tõttu ei edene ka vabatahtlikud ühinemised. Neljandaks, mingil määral vähenevad administratiivkulud, mis kulub volikogude tööshoidmiseks.
  • on loodud võimalus piirkondade ühtlasemale arengule. See tähendab seda, et suudetakse enam kasutada Euroopa Liidu toetusfonde, millest väiksemad omavalitsused täna unistada võivad, sest neil on väga väike omakapitali võimalus ning puudub ka inimressurss, kes projekte kirjutaksid ning teostaksid. Ja teiseks, nii on eeldus luua kogu piirkonda edasiviiv arengukava. Väidan, et maakondlikud arengukavad täna ei tööta, sest seal pole oma-tunnet ehk piirkondlikku vastutust, vaid igaüks on oma omavalitsuse heaolu eest väljas.
  • võimalus enam sihipäraselt arendada strateegilisi objekte (ühistransport, koolid, lasteaiad, sotsiaalmajad, raviasutused jne.). Näiteks täna on suur mure, kuidas koolilaste bussid nii liikuma panna, et 6 km vahemaaga koolide lapsed õigeaegselt kooli jõuaksid. Lahendus pole ju väga keeruline. Ühe ja sama bussiga saaksid mõlema kooli lapsed sõidetud. Tuleb nihutada tundide algusaegu, nt koolis A algavad tunnid 8:05 ja koolis B kell 8:35. Paraku täna sellisteks lahendusteks valmis ei olda. Teiseks, koole kui teisi eelpool mainitud asutusi annab ühtlasemalt hajutada. Vallamajade rohkus pole oluline, sest reaalselt jõuab inimene vallamajja heal juhul kaks korda aastas. Siit tuleneb muidugi probleem, mida tühjaksjäävate hoonetega peale hakatakse. Usun, et aegamisi leitakse ka neile lahendused.
  • nii on võimalik tugevda Ida-Virumaa poliitilist tugevust ähvardava Kremli võimu vastu.
  • konkretiseerub riigi partnerite arv. Täna ei suuda riik ühtlast arengut kõigis omavalitsustes tagada juba ainuüksi seetõttu, et läbiräägitavaid on tohutu hulk ning see takistab nägemast tervikpilti. See viib selleni, et raha ja muu riiklik abi läheb ikka sinna, kus tugevat tööd või kisa tehakse.


Tahan hoiatada ühe ohu eest. See oht eksisteerib ka täna. Eestis on praegu neli regiooni, mille sees on riigiasutused jagatud mitme keskuse vahel. Kõige hullem näide on Lääne-Eestis. Osa asutusi saartel ja osa Pärnus. Pean õigeks, et kõik riigiasutused oleksid koos ühes keskuses. Pole vaja kodanikele tekitada lisakulusid (aeg, raha) sama regiooni sees erikeskuste vahel sõitmisele. See on lausa narritamine. Eks hajutatakse eesmärgiga hoida elu sees erinevates keskustes. Kuid inimeste liigne jooksutamine pole ka lahendus. Tuleb leida uudseid lahendusi.

Ja mis on kogu teema juures väga oluline. Vabatahtlikkuse alusel ei saa midagi toimuma. Seda pärsib just ennekõike kohalike võimulolijate hirm kaotada tänane positsioon. Ja parteikontorid tahavad läbi suurte numbrite oma mõjuvõimu näidata. Mina rahustaksin neid hirmunud võimutsejaid. Osavamad jäävad nagunii pidama ning olulisim on siiski mõelda kohalikule arengule, mitte ise enda soojale toolile.

Seega, riiklikke vahendeid haldusterritoriaalseks reformiks tuleb kasutada. Seda saab teha vaid juhul, kui on ette näidata selged ja mõõdetavad eesmärgid. Lisaks peavad olemas olema arvutused, mida üks või teine tegevus maksma läheb. Ja kolmandaks, peavad olema tehtud piirkondlikud (st 15 tk) analüüsid, mis aitaksid minimaliseerida võimalikke ühinemisriske. Kõik peab olema kaalutletud ning põhjendatud. Fakt on see, et eeltoodud ettevalmistus ei saa toimuda üleöö ning selleks kulub vähemalt aasta.

Täna oleks olnud viimane aeg alustada halduskorralduste muudatustega. Paraku seda ei toimunud ning sellega kaotab riik lähisaastatel päris kindlasti. Viimane aeg tööde alustamiseks on aasta pärast. Järgnegu sellele kasvõi erakorralised kohaliku tasandi valimised. Hiljem jääb kõik endiselt venima.

Kas muutustega suudab tegeleda tänane koalitsioon, sellele ma vastata ei oska.


***
INFOKS:

Kohalike omavalitsusüksuste jagunemine rahvaarvu järgi seisuga 02.09.2007.a

Elanike arvLinnadValladKokku
0-1 000
3535
1001-150024749
1 501-2 00033134
2 001-3 00013334
3 001-4 00041115
4 001-5 00031316
5 001-7 50051520
7 501-10 000257
10 001-50 000104

14

50 001-100 0002
2
100 001-1
1




Kokku33194227


Maakondade pindala ja rahvaarv seisuga 02.12.2007.a

MaakondPindala (km2)RahvaarvLinnadValladKokku
HARJU4333542 63661824
HIIUMAA102310 502145
IDA-VIRU3364170 21661622
JÕGEVA260436 23631013
JÄRVA246135 82211112
LÄÄNE238327 97311112
LÄÄNE-VIRU362767 45921315
PÕLVA216531 66011314
PÄRNU480691 10721921
RAPLA298037 355
1010
SAARE292236 35711516
TARTU2993147 75131922
VALGA204434 61321113
VILJANDI342255 07231215
VÕRU230538 60411213






Kokku434321 363 35333194227

Statistika: www.siseministeerium.ee

3 kommentaari:

Unknown ütles ...

Lisan ühe põhjuse veel, miks reformi ja just radikaalset reformi vaja on. Paljude omavalitsustega toimuv dubleerimine. See on ressurssi väga raiskav asjaolu.

Anonüümne ütles ...

Hmmm... Riik (s.o. parlament seadusandliku ja valitsus täidesaatva organina) peaks tegema minu arvates järgmise lükke: liitma kaks Viru maakonda üheks. Sellega tuleks kiirustada! (Gruusia (Georgia) näitest piisab)
Aga et asi üheseks ei jääks, tasub maakondi veel liita:
Jõgevamaa ja Põhja-Põlvamaa Tartu maakonnaga,
Lõuna-Põlvamaa ja Valgamaa tuleks ühendada Võrumaaga,
Raplamaa Läänemaaga,
Järvamaa tasub tükeldada: põhjaosa- Virumaale, lõunaosa- Mulgimaale (senised kogemused näitavad et Lehtse ja Jäneda on miskipärast Tapa vallaga rahul).
15 maakonda on väikesel riigil raske üleval pidada.

Anonüümne ütles ...

Seni pole Mart Laar ega keegi teine IRL-ist toonud ühtegi selget põhjust, miks suurem omavalitsus on parem kui mitu väikest. Kui suur omavalitsus oleks parem, siis peaks ju Tallinn olema idealseim omavalitsus Eestis, kus raha kasutatakse ratsionaalselt, kus puudub onupojapoliitika, omakasupüüdlikus jne.

Väidetakse, et väikesed omavalitsused ei suuda elanikele pakkuda vajalikke teenuseid. Milliseid teenuseid ei suuda Õru vald pakkuda, aga näiteks Tallinn ja Tartu suudavad? Kas Õru vallas on üldse vajadust selliste teenuste järele?