Kas mõistuse reform või õru-joru?

Valgamaa omavalitsuste üks suuremaid võimalikke vabatahtlikke ühinemisi kukkus paar päeva enne aastavahetust läbi. See oli üsna ootamatu.

Läbikukkumist põhjendati avalikkuse ees ebapiisava rahaga, mis on vaja ühinemiskuludeks. Nädal aega hiljem tegi reportaaži ka ETV. Seal esitletud Õru valla seisukoht, et ühinemine jääb ühinemisuuringuks puuduva raha taha, on pälvinud rahvasuus „õru-joru“ nimetuse. Tahtmata küll kedagi solvata, arvan, et kriitilise meelega tuleks meenutada üht tarkust: ei saa santi sundida, kui sant ei taha kõndida!

Õru vald on üks 35-st omavalitsusest Eestis, kus on alla tuhande elaniku. See peaks olema just see vald, kel on ühinemisest kõige enam võita. Uurisin valla arengukava 2008-2015. Kavast on näha, et rahavoogude jagamisel pole eriti mõeldud, kas väikevallal on mõttekas üht või teist kulutust teha. Kui see selgus saabuks, siis ühinemist ei oleks võimalik takistada. Õru-jorust saab järeldada, et rahaga peideti nii tahte puudumist kui ka kartust poliitiliste positsioonide kaotamise pärast.

Taustaks veel niipalju, et Õru vallas on 502 elanikku. Jagada on seitse vallavalikogu kohta, millele viimastel valimistel kandideeris kaksteist inimest. Valimisõiguslikest täitis oma kohuse 44% kodanikest, mis on neliteist protsenti vähem kui sellest eelneval korral. Järeldada saame seda, et on loobutud nii kandideerimast kui valimast, sest muutustesse ei usuta.

Sukeldumata pikemalt ühinemisprobleemidele, tuleb tunnistada, et vabatahtlikud ühinemised Eestile edu ei too. On küll näiteid riikidest, kus ühinemine on jagatud administratiivse ja vabatatliku meetodi vahel. Meil tuleb viimane kui õru-joru tõttu mittetoimiv välistada.

Riigikontrolör Mihkel Oviir on märkinud, et Eestis pole toimunud „mõtlemise reformi“. Seetõttu on riik mandumas.

Elame selgelt üle oma võimete. Käes on lõivude maksmise tund. Usun, et kohalike omavalitsuste eelarvetesse jõuab majanduslikult napp seis teravalt sügisel, kui tuleb hakata kinnitama tuleva aasta tulusid ja kulusid.

Kurb on tõdeda, et kui haldusreform lähiajal ei toimu, siis esmalt hääbub maaelu. Majandussurutise tingimustes otsib elujõulisem osa elanikest tee linna, kus peaks olema enam töövõimalusi. Väikesed, ressursivaesed omavalitsused ei suuda tagada elementaarsel tasemel teenuste kättesaadavust, luua motiveerivat ettevõtluskeskkonda, mille kaudu paraneks inimeste elujärg.

Omavalitsuste liigrohkus tekitab takistusi tõsiseltvõetavate partnerlussuhete loomisel. Pean eeskätt silmas suhtlemist riigi ja omavalitsuste vahel. Otsigem paralleele kasvõi rahvusvahelistest organisatsioonidest, kus on palju liikmeid ja kohmakas otsustusmehhanism. Aga süsteemi toimimiseks on vaja selgust.

Eesti riigil oleks lihtne kokku kutsuda 20-30 enam-vähem võrdset partnerit, kellega tulevikku arutada. Omavalitsusliidud pole täitnud oma ootusi. Konkreetsete partneritega on võimalik leida lahendusi ettevõtluskeskkonna elavdamiseks, töötada välja maaelu programm, mis tasakaalustaks regionaalset arengut. Ka ressursse saaks nii jagada võrdsemalt ning kaalutletumalt. Täna on omavalitsuste ja riigi ühise mõttekoja ellutoomine võimatu. Mis on kurb, sest nii puudub riigil otsene side kohaliku tasandiga ning viimasel puudub otsene võimalus panustada riigi juhtimisse.

Rõhutan, et mõtlemise reform ei puuduta vaid omavalitsuste arvu. See on reform, mis peab üle vaatama haridus- ja sotsiaalvõrgustiku kui transpordikorralduse konkurentsi- ning dubleerimisprobleemid.

Valgamaa taaskordne läbikukkunud vabatahtlik haldusreform on ehe näide võimetusest hoida inimesi maal. Täna sellest aru ei saada. Aga ülehomme on taipamiseks liiga hilja. Nüüd jääb tulevikku vaatavatel omavalitsustel teha see väike koostööakt, mis avaldaks agressiivset survet valitsuskoalitsioonile administratiivse haldusreformi teostamiseks. Ja seda kasvõi eelseisvateks valimisteks.

Aasta 2009 - täis valikuid

Alanud aasta on igaühe jaoks tähtis - nii igale poliitikule kui tavakodanikule, isegi neile keda poliitika üldse ei huvita. Teades eelseisvaid sündmusi, siis paraku kaotajateks jäävadki need, kelle ükskõiksus poliitika vastu jätab pigem koju telekat vahtima kui tegutsema. Aga võimalikest valikutest lähemalt.

Eesti valikud.
Esmatähtis on tagada valitsuse mõistlik töövõime. Tänase seisu järgi vajaks valitsus remonti - kui mitte isikute, siis vähemalt ideede tasandil. Valikuid on mitmeid. Kõiki paraku üheaegselt täita ei saa, kui olemasolevat valitsust tahta püsima jätta. Alternatiivi eriti pole. Kujutage ette, kui valitsuses oleks taas Keskerakond. Kogu riigikassa koos reservidega saaks kiiremas korras otsa, sest olemasoleva natukese eest ostetakse jälle kokku mõned ettevõtted ning raha jagatakse populisminaudinguga laiali.

Millised need valitsusremondi valikud oleksid? Suuresti oleneb peaministrist, kuidas ta suudab end kurssi viia ning aru saada toimuvast. Ilma selleta ei purjeta Eesti enam kaugele. See on ohtlik.

Teine valik on sotsiaalvaldkonnas. Majandussurutise tingimustes on vaja kindlakäelist juhti ning selgroogu, kes on võimeline vastu võtma otsuseid, mis pole just kõige populaarsemad, kuid samas aitab ära hoida hullemast (sama käitumist ootaks ka peaministrilt).

Ning kolmas valik on minu hinnangul seotud integratsiooni ja rahvastikupoliitikaga. Majandusraskustega pingestuvad riikide ja üldse rahvastevahelised suhted. Need on olnud alati omavahel seotud - nagu sajandeid, nii ka nüüd. Viimasel ajal on toimunud kummalisi arenguid - integratsiooni on püütud läbi viia tänaval rippuvate kirjude reklaampostidega kuni venemeelse telekanali PBK palkamiseni. Ei tehta vahet, mis on avalik sektor ja mis on erasektor, millised on meetodite ja valikute erinevused. Ning tegu on inimeste ja nende väärtushinnangutega, mitte hambapastakarpidega. Integratsioon on sisulisem, pikaajalisem kui ka laiahaardelisem tegevus.

Reaalsed valikud tuleb teha kogunisti kaks korda - nii erakondadel kui valijatel. Nimelt, 7.juunil toimuvad Euroopa Parlamendi valimised ja 18.oktoobril kohalike omavalitsuste valimised. Erakondadel on vastutus just selles osas, et kandideerima volitataks inimesi, kes reaalselt suudavad ja tahavad valijate ees kohustusi võtta. Nende renomee peab olema puhas. See on ka võimalus uute poliitikasse tulijate jaoks. Eesti vajab muutsi ja muutused inimeste osas on selle osa.

Valimistel osalemise puhul tuleb rõhutada just iga kodaniku osatähtsust. Valimistest oasvõtt nii kandidaadi ja veel enam valijana näitab suhtumist riiki. Teisalt tuleb olla äärmiselt ettevaatlik erinevate propagandanippide ja kerglaste lubaduste ees. Majandussurustis võib neid kergesti esile kutsuda.

Eesti vajab selgeid muutusi edasiminekuks. Viimaste aastate jooksul pole avalikus sektoris toimunud midagi, mis leevendaks väikeriigi ülepingutatud eluviisi. Eesti elab selgelt üle oma võimete. Meil on liiga palju dubleerivaid ameteid, liiga palju omavalitsus ja isegi koole. Samuti on transpordikorraldus pigem omavalitsuste vahelise konkureerimise küsimus, mis alati ei pea silmas inimeste huve.

Valitsuse 2009. aasta üheks peamiseks ülesandeks peab olema ettevalmistuste tegemine haldus-, transpordikorraldus- ja haridusreformiks. Reformid pole päevapealt tehtavad, vaid vajavad uuringuid, inimeste reaalsete vajaduste ja võimaluste mõõtmist. Lisaks tuleks leida lahendusi vabanevatele hoonetele kui inimestele. Viimastele tuleb panna pearõhk, eriti tänastes majandusraskustes.

Riigiga koostöös tuleb igaühel mõelda Eesti rahva püsimajäämisele. Allpool esitlen statistikat (www.stat.ee), mis näitab, et 2008. aasta teisel poolel on elussündide kasv võrreldes eelmiste kahe aastaga taandunud. See on ohtlik märk, mis ei tohiks jätkuda. Mingil määral naiste töötaolek oleks võimalus tegeleda just ema-ametiga. Seega, miks mitte siis töö otsimise asemel sünnitada ja kasvatada lapsi. Kuid eelnevalt kirjeldatu puhul on oluline, et riik ei taanduks olemasolevatest soodsutustest lastele ja nooretele peredele.

SÜNDIDE ESIALGSED REGISTREERIMISANDMED*
	Jaan	Veebr	Märts	Aprill	Mai	Juuni
2006	1147	1053	1359	1179	1357	1302
2007	1295	1143	1286	1285	1381	1330
2008	1493	1244	1282	1376	1359	1400

			Juuli	Aug	Sept	Okt	Nov	Dets
		2006	1335	1343	1229	1275	1158	1082
		2007	1494	1446	1240	1435	1231	1175
		2008	1508	1372	1425	1305	1133	..
* Andmed sisaldavad kuu jooksul Eesti perekonnaseisuasutustes registreeritud sünde. Sünniakt koostatakse ühe kuu jooksul lapse sündimise päevast.

Laste sünnitamine on üks pool, teine pool on järelkasvu kasvatamine ja harimine. Seega, väga oluline märksõna on hariduse kvaliteet. Haridust tuleb saada vastavalt oma võimekusele. Samas ei saa pea ees hüpata vette, kus paari tõmbe järel kaob jaks. See tähendab, et kutsehariduse kvaliteet ja maine tuleb enne saavutada kui sulgeda noorte tee praeguse alternatiivi - kõrghariduse suunas. Kui tekib selline auk, siis näeme lisaks rohketele töötutele ka rohkeid hariduse kui ametita noori.

2008. aastal sai riik hakkama 90. aastapäeva tähistamisega. See oli märk tõusvast rahvuslusest. Kõneleb positiivsest rahvuslusest, mis tähendab ajaloo tundmist, eestlasena olemise tunnetamist ning kõige jagamist noortele. Suur roll rahvusluse kasvatamisel on koolidel, aga ka perekondadel.


Rahvusvaheliste suhete valikud.
Oluline roll on endiselt USA-l kui Venemaal, seda nii omavahelistes suhetes kui ka ülejäänud maailma mõjutamisel. Huvitav on jälgida, kuidas suudavad need kaks suurriiki hoida sisepoliitikat kui -majandust stabiilsena. Kuuldavasti on Venemaa poeriiulid juba tühjenemas. Kui piirid oleksid lahti ja Venemaa riigipeade otsused mitte nii valivad, siis on põhjust arvata, et Eesti tootjatel kui ärimeestel on ühel hetkel sinna asja ja päris edukatel eesmärkidel.

Ka energiaallikate osas on tähelepanu suunatud Venemaale. Viimaste nädalate sõnelused ning aktsiion Ukrainaga ei tekita just kindlustunnet. Siin on läbinähtav Venemaa soov saavutada kontrolli teiste üle. Nii see kui Nord Stream'i projekt tekitab minus pigem tahtmise pidada tõsist debatti tuumaenergia teemal.

Georgia vastu suunatud sõda peab meid kõiki ettevaatlikuks tegema. Ma ei unustaks spkulatsioone, et järgmisena tahetakse vallutada Ukraina, seejärel Baltikum. Ebakindlust jaotab ka Iisreal, kes juba aastaid koostöös USA-ga on hoidnud end tippklassis relvade ja luure osas. Kindlasti lisab ärevust Aafrika manner, kus nälg on peamiseks konfliktiallikaks olnud ka kaasajal.


Minu sissekandest järeldub, et aasta 2009 saab olema otsustava tähtsusega. Jah, arvan, et see on veel määravama tähtsusega kui oli 2008. aasta.

Järelpilk 2008

Aasta 2008 on olnud üllatavalt kirev nii välis- kui sisepoliitikas. Käesolev ülevaade on selektiivne. Peamiselt sündmusest, mis mind enam haaranud.

Eesti sisepoliitikat raputas kohe jaanuaris väike valitsusremont. Nimelt vahetati välja regionaalminister Vallo Reimaa majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi aseministri Siim Valmar Kiisleri vastu. See sündmus raputas ka erakonda ennast. Tänaseks võin öelda, et aastaalguse mullistusest pole jälgegi. Kõik on läinud oma töödega edasi ning andnud endast parima.

Valitsuse tegemised on tõsisemaks muutunud alates aprillikuust, mil püüti kuni viimaste minutiteni koostada riigieelarve strateegiat. Majandusküsimused ongi võtnud aprillist kuni aasta lõpuni peamise energia. See tõdemus tuleb enam esile siis, kui püüame teha kokkuvõtet valitsuse selle aasta tegevustest.

Tulevikku vaadates võib öelda, et majandus- ja rahandusküsimused jäävad vähemalt järgmise kahe aasta peateemadeks. Mõnes mõttes on see kurb, sest ülejäänud elu jääks nagu tagaplaanile. Samas on hea meel selle üle, et võib-olla ühiskond tunnetab rohkem püsivaid väärtusi. Raha tuleb ja kaob. Inimelud, lähedased, kallimad jäävad. Neid ei saa raha eest osta.

Aasta tähtsündmus oli Eesti 90. Minu meelest on Eesti Vabariigi 90. aasta tähistamine korda läinud. See on meid enam ühendanud. Öölaulupidu "Märkamisaeg" tõi meid kokku ning lasi nuusutada seda, mis toimus taasiseseisvumise ajal. Kuid tõesti nuusutada, sest inimesed ja ajad on veidi teised. Välja tuli nii mitugi filmi kui sarja. Eesti rahvas vajas neid väikesi "süste" juba ammu. Soovin, et selliseid sündmusi oleks meil igal aastal. Me ei tohi häbeneda ühiselt meelde tuletamast, kes me oleme, kust me tuleme, kelleks me jääme.

Hea juures on ka paraku halb pool. Sügise põrutavaim uudis oli see, et väidetavalt on Herman Simm reetnud eestlasi, eurooplasi ja neid vaba maailma rahvaid, kes on seotud NATO ja Eestiga. Minu arvates täiesti amoraalne teguviis. Teisalt solvav. Ühesõnaga - täielik mõistatus. Tekib ka küsimus, et kuidas sellist asja varem ei avastatud. Väidetavalt oli see ju väga pikkade aastat töö. Ning nö tellija on Venemaa, kelle juhtides hõngub muinasjutumaailma pahatahtlikkust sõna otseses mõttes.

Venemaa presidenditoolil istunud isik vahetati siiski välja. Algul kardeti, et Vladimir Putin teeb kiirelt muudatuse põhiseaduses, mis annaks talle pikendust. Kuid Putin oli vist tiba targem. Presidendiks sai Dmitri Medvedev, Putini ammune koostööpartner. Kardan, et paraku jääb ta kaotajaks (oleneb muidugi, mis on tema ambitsioonid), sest Putin tahab saavutada võimutäiust. Lisaks pikendati nüüd presidendimandaati tulevikuks Medvedevi käe läbi ja kahtlustatakse, et selle kasutab ära just võimule naasev Putin.

Võimutäiuse saavutamiseks tuleb tekitada veidi hirmu ja see Venemaal õnnestus täielikult. Nii alustati augustis kõiki rahvusvahelise õiguse norme eirates viiepäevalist sõda Georgia (Gruusia) territooriumil. Võiks öelda, et see sündmus muutis maailma. Tunnetati, kui ohtlik võib olla Putini Venemaa. Ja teisalt ei muutnud see sõida mitte midagi. Venemaa vastu midagi tõsist käsile ei võetud. Tänu sellele hoopis ilmnes, et Euroopa Liit seisab küll demokraatlike väärtuste eest, kuid teatud möönduste ja erinevate meetoditega. Kahjuks on Euroopa Liit killustunud ühendus. Samas selgus, et Eesti tähtsus Euroopas pole teps mitte teisejärguline. Liit Eesti, Läti, Leedu ja Poola vahel hoidis kokku, mis tõestab, et viimati liitunud riikidel on enam omavahel jagada kui vanal Euroopal.

Kindlasti jätkub debatt Nord Streami üle. Venemaa eesmärk on läbi plaanitava energiakanali muuta Euroopa veel enam endast sõltuvaks. Olenemata teadlaste arvutustest, et väidetavalt kahekümne aasta pärast on ka Venemaa energiaallikad ammendumas, on Saksamaa isegi Angela Merkeli juhtimisel gaasitoru teed sillutamas. Venemaa energiaallikate ammendumist tingib peamiselt raiskav ja röövellik ressursside kogumine, kus puudub kaasaegne tehnika kui ka kaugemat jätkusuutlikkust taotlev majandushinnang. Ka selles küsimuses on Eesti seisukohad olulisel kohal olnud ning need peavad endiselt kõlama jääma.

Sellesse aastasse mahtus ka Ameerika Ühendriikide presidendivalimised. Oli tohutu show, kuhu maeti uskumatud miljonid. Nüüd püütakse päästa riiki George W. Bushi kaheksa aastat kestnud valitsemise vigadest ja sassi aetud suhetest Euroopaga. Uue mustanahalise presidendi Barack Obama töö ei saa lihtne olema. Lisaks kõigele on ju majanduskriis kogu maailmas.

Rahvusvaheline tasand jäi vist domineerima. See näitab seda, et kogu maailmasüsteem ringlebki riikidevahelise koostöö ümber. Riigid ise domineerida ei saa, eriti väikeriigid, kuid iga riigi roll koostöö saavutamisel on tohutu väärtusega.

Soovin, et vaatamata möödunud aasta keerulistele aegadele ei kohku me uute väljakutsete ees.

Head pühade jätku!

Meeleolukat aastavahetust!

Kääriku mets on suremas

Otepää ilma lume ja suuskadeta ei ole tema ise. Nii ka mina sain eile ja täna suusad alla ning koos isaga on maha sõidetud juba paarkümmend kilomeetrit. Loodus on võrratu. Eriti kergelt hämaras, mil võiks emotsiooni siduda märksõnaga romantika.

Paraku on ka nukrat reaalsust me ümber, mis paneb tõsiselt mõtlema. Täna sai lisaks Otepää-Kääriku rattarajale läbida 5 km ring Käärikul. Tuntud Kekkose rada on üks spordihuviliste meelispaik, kus päevas sõidab läbi ikka pea tuhandeid huvilisi kui tõsisemaid tegelasi.

Paraku nendel radadel ilusat loodust nautida ei saa. Kekkose raja ümber olev mets on suremas. Palju on juba kukkunud puid. Enamus seisvatest puudest on kuivanud ning vajaksid mahavõtmist. Palju tööd oleks vaja ära teha.

Asi pole pelgalt selles, et sportlastel oleks raskele higistamisele vahel hea silmi puhata kaunil loodusel. Asi on ka looduse hoidmises ja majandamises. Paraku ei oska öelda, et kas tegemist on eramaadega või siiski kuulub kõik Tartu Ülikooli valdusesse. Kui maad oleksid viimase käes, siis minu hinnangul lahendus oleks üsna loominguline. Tartu Ülikool ja Maaülikool võiksid teha lepingu, mille alusel metsanduse eriala üliõpilased saaksid seal praktikal käia. Otepää ei ole Tartust kaugel. Koristada ja saagida surnud puud on küllaga. Samas tuleb kindlasti juurde istutada noort pealetulevat taimestikku, mis loob eelduse terve metsa kasvamisele. Pelgalt raiumisega metsa ei tervenda.

Looduspargi positsioonid pole selle konkreetse üksuse puhul minule teada. Olen vaid kohalike käest kuulnud, kui raske on metsi hooldada, sest pargi ametnike ja metsaomanike arusaamad tervest metsamajandamisest ei kipu kuidagi ühtima. Kääriku puhul küll sellised arusaamatused takistuseks ei tohi jääda. Nii võib liiga hilja olla!

Kutsungi üles, kui osaliselt kohaliku inimesena seisma ja tegutsema terve metsa eest Kääriku spordibaasi territooriumil. Hiljaaegu olid uudistes sõnumid, et plaanitakse Baltikumi kui rahvusvaheliselt olulisemat keskust rajada, mis teenindaks spordihuvilisi aastaringselt. Praegu on veidi piinlik seda teha.

Loe lisaks: Kääriku Spordibaas pürib maailmakaardile, Postimees, 23.11.2008.
Kääriku Puhke- ja Spordikeskus, www.kaariku.com

Kõrgharidus nõuab remonti

Seoses majandusraskuste tajumisega otsitakse erinevaid lahendusi, mis peaksid tulevikus tagama Eestile edu. Kindlasti on kõige alus haridus, sealhulgas kõrgharidus.

Jah, Eesti kõrghariduse tase on madal. Selle on tinginud minu arvates paar peamist asjaolu.

Meil on liiga palju "kõrg"koole. On nii era- kui avalik-õiguslikke kõrgkoole, kuid see pole taganud hariduse kvaliteeti. Eestile piisab tegelikult kolmest-neljast kõrgkoolist, mis spetsialiseeruksid oma võimalustest ja huvidest lähtuvalt.

Veel radikaalsem on Peeter Tulviste, kes 13. novembri haridusarutelul Riigikogu kõnetoolis (loe stenogrammi siit) tõi näite, et mujal maailmas on miljoni inimese kohta üks ülikool. Seega, Eestile peaks piisama ühest kõrgkoolist. Minu väide kolme-nelja kõrgkooli vajandusest põhineb nö valdkonnakesksel lähtekohal: näiteks reaalained, humanitaarained, põllumajandusharidus ja kaunid kunstid.

Hiljuti toimus üleminek 3+2 süsteemile. Mina olen nö vana ehk 4 +2 süsteemi kasvandik. Lõpetades oli diplomil kirjas, et mu bakalaureus on võrdsustatud magistrikraadiga (3+2). Lihtsustades võiks väita, et uue süsteemi kolm esimest aastat võrdub sissejuhatava hariduse saamisega, mida praegu pakub, veidi isegi ülepingutatult, gümnaasiumisaste.

Mõneti saab väita, et gümnaasiumist saab paremagi hariduse kui ülikooli esimestel aastatel. Tunnetasin seda gümnaasiumi ja "baka" kolme esimese aasta vahet teravana seetõttu, et eliitgümnaasiumitest tulnud kaaslastel polnud esimestel aastatel suurt midagi teha, kuid minul, kui maakoolist tulnul tuli hoopis enam pingutada. Sellest järeldan, et Eestis ei tajuta haridussüsteemi tervikuna. Tasakaal gümnaasiumide ning kõrgkoolide vahel on ka sassis. Selle võib tõesti mingil moel leevendada põhikoolide ja gümnaasiumide lahtiharutamine, millest on viimasel ajal palju räägitud.

Kõrgkooliõppe kaks viimast aastat ei suuda valitud erialal spetsialiste koolitada. Doktoriõppesse lähevad siiski vähesed, ehkki see oleks uue süsteemi puhul vajalik, kui soovida tõesti saada KÕRGharidust. Ma ei tea, kas praegu avalduvadki süsteemilt ülemineku tagajärjed, mis võib tähendada, et meie ühiskond pole kehtivaks süsteemiks veel valmis. Nõuame ja tahame parimat, kuid välja on kukkunud nii nagu alati...

Siit tuleb ka tõsisem probleem, millele teise vaatevinkli alt vihjab professor Tulviste. Ta tõdeb, et Eesti kõrgkoolides puudub pädev, kõrgharitud kaader. Siit järeldan, et seepärast pole meil loota ka tasemel kõrgharitud lõpetajaid. Õppejõudude koolitamisel, kui soovida ka eestlastest õppejõude, tuleks riigil panustada veel enam neile, kes lähevad doktorikraadi saama välismaale. Eestist saadud haridusega, vähemalt tänasel tasandil, pole minu arvates piisav, et kõrgkooli õppejõuks saada.

Kindlasti tuleks üle vaadata pakutavad ained ning nende tarvilikkus konkreetse eriala omandamisel. Need ained peavad moodustama terviku, mis motiveeriks doktoriõpee lõpetamisele. Maailmapilti avardava laialivalguvuse asemel on mingist tasemest alates vaja enam spetsiifikat.

Nagu haridussüsteemis tervikuna on vaja ette võtta kardinaalsed muutused, nii vajab neid ka Eesti kõrgharidus. Selleks on aga vaja laiemat debatti kui võimaldab üksnes parlament ja temale lähedalseisvate isikute ring.

Paraku jääb puudu ka poliitilisest tahtest leida erakondadeülene nägemus Eesti haridusest. Sellele aitab kaasa valitsuste lühike eluiga, mille jooksul ei õnnestu kellelgi kirja panna kavandeid muutustest ega ka nendega algust teha konsensuse saamisel.