Üleskutse - tarbi kodumaist!

Kutsun kõiki toetama kodumaist toodangut. See on vajalik, et

• kodumaised ettevõtted ei peaks koondama töötajaid;
• kodumaised kasvatajad (vili, loomad, tomat/kurk jne) ei peaks oma toodangut niisama ära andma, mis tähendaks nende pankrotti;
• kodumaiste töötlejate laod poleks kaupa tihkelt täis, mis takistab uute toodete tootmist;
• säiliks kodumaine põllumajandus;

• säiliks kodumaine mekk ja isu.

Teema on enam aktuaalne just majandussurutise tingimustes. Probleeme on piimasektoris (loe siit). Piimakarjade omanikud on keerulistes olukorras madalate kokkuostuhindade tõttu. Mureta ei ole teraviljakasvatajad, kes lisaks madalatele hindadele enam peavad võitlema ilmastikuoludega. Kerge pole ka juur- ja köögiviljakasvatajatel, kes saavad räsida kaubanduskettidelt.

Allpool toon välja erinevate tootjate nimed, mille toodangust miski võiks igapäevaselt meie toidulaual olla. Nimistu pole kindlasti lõplik. Iga tähelepanek on teretulnud ning sellest antagu teada kommentaari kaudu. Samuti pole ma vahet teinud, kas kõik ettevõtted on 100-protsendiliselt nii kodumaisel kapitalil kui toormel baseeruvad. Oluline on see, et firma asuks Eestis, sest nii osa toormest kui tööjõud tulevad siit.


Piimatooted:

• Nopri talumeierei
• Pajumäe talu (mahe-, kohupiima- ja jogurtitooted)
  
• 
• E-Piim
• AS Maag Piimatööstus - nt. Farmi kaubamärk
• Saaremaa Piimasööstus
• Valio
• Tere
• Balbiino
  

Pagaritooted:

• AS Hallik
• AS Leibur
• Eesti Pagar
• Kalev
• Vilma
  

Lihatooted:

• Lihameister
• Otepää Lihatööstus Edgar
• Nõo Lihatööstus
• Sigwar (Lääne- ja Ida-Virumaal)
• AS Maag Lihatööstus
• Rey As
  
• Vastse-Kuuste lihatööstus
  
• Rakvere Lihakombinaat

Muna:

• Tallegg (ka linnuliha)
  
• Linnu Talu
  

Köögi- ja juurviljad:

• Talu Kartul
• Sagro Food (pakendatud-keedetud peedid, kartulid, tomatid, kurgid suvel jne.)
  
• Grüne Fee (salatid, kurgid)
  
• Põltsamaa Felix
• Salvest
  

Kalatööstus:

• AS Viru Rand
• M.V Wool
  

Toetame kodumaist!

Tartu rahu ja mõtted piirilepingust

Tartu rahu sõlmiti 2.veebruaril 1920. aastal. Varsti on möödas 100. aastat sellest tähtsündmusest, mil saime öelda, et Eesti on lõpuks selgelt piiritletud territooriumiga iseseisev riik. Kuid kas 100. aastapäeval julgeme üksteisele otsa vaadata ning tõdeda, et oleme seisnud nende pingutuste eest, mille eest seis Jaan Poska?

Mind häirib see, et Eestil puudub riigipiir. Oleme väikeriik ning iga sümbol, tähis ja isik on tohutu väärtusega. Peame üle olema väikeriigi-kompleksidest ning võitlema täisväärtusliku vabariigi eest, nagu seda tegid meie vanaisad ja vana-vanaisad.

Jah, ma olen ka sama järeleandmatu kui Venemaa ja ütlen, et piirilepingul peab olema preambula, kus märgitakse just Tartu rahulepingu tingimusi, nagu nad allkirjastati just 1920. aastal.

Venemaa president Medevedev on näidanud, et ta jätkab Putini raudset poliitikat, mis tähendab nii otsest sõjapidamist (konflikt Georgiaga augustis 2008) kui ka infosõda (gaasisõda Ukrainaga detsembriw 2008 ja jaanuaris 2009) naabritega.

Mida siis teha? Jätkata võitlust, aga muidugi diplomaatilisel viisil. Pronkssõduri Tallinna kesklinnast ümberpaigutamine ja sellele järgnenud infosõda on näidanud, et Eesti valitsus suutis üldjoontes pädevalt tegutseda. Paraku valitseb pärast seda, kui Venemaa võttis omapoolse ratifitseerisotsuse tagasi, tohutu vaikus. President Ilves annab erinevalt tõlgendatavaid signaale preambula vajadusest. Samuti on Keskerakonna üksikud liikmed naernud Eesti preambula üle.

Ootan lähiaastatel tegutsemist Eesti seadusandja poolelt. Võib olla on soodus hetk just tulemas tänu majandussurutisele!?

Maxima pole ainus

Negatiivset mõju Eesti põllumajanduse jätkusuutlikkusele avaldab mitu tegurit. Üks tegur on kaubanduskettide ühepoolne tegevus (loe siit).

Kaubandusketid nagu Maxima, Rimi ja Selver on huvitatud kasumist. See tähendab minimaalse hinnaga toodete varumist ning märkimisväärse juurdehindlusega müümist. Juurdehindluse suuruse paneb paika tarbija ostujõulisus. Viimaste aastate suurem ostujõud on seadnud suured käärid poelettide ja tootjate kättesaadavate hindade vahel. Tootja müüb oma toodangu suurkettidele reeglina alla omahinna.

Selle peale võiks kosta, et kõik on läbirääkimiste tulemus. Kohtudes erinevate põllumajandussektori esindajatega, tõdetakse, et läbirääkimisruum on pea olematu. Ise saad otsustada vaid niipalju - kas müüd või jääb kaup seisma. Probleemi tingib suuresti ka Eesti turu väiksus.

Sama probleem on töötlevas toidutööstuses. Võtame piimatööstuse, milles viimasel ajal on palju kõneldud. Näiteks eelmise aasta lõpus andis Saaremaa piimatööstus Hiiu- ja Läänemaa piimatootjatele teada, et ühe liitri piima ostuhind on 2.50 miinus transporditasu. Hiidlane saab kätte ca 1.90. Tööstus põhjendas ühepoolset ning ultimatiivset hinnaalandust täitunud juustulaoga. Nimelt on kitsas Eesti turg ja vähenenud ostujõud jätnud juustu ladudesse seisma.

Piimatootja omahind algab 3.50-st. Farmeritel on valida, kas saada minimaalset hinda või kallata piim metsa alla. Viimast ei soovi keegi. Kuid mured on suured, sest alla omahinna ei suuda katta igapäevaseid kulutusi - personalikulud, VET jt. teenused, kohustused pankade ees. Samuti lükkuvad edasi investeerimisplaanid.

Millised oleksid lahendused? Riiklike ühtsete alghindade kehtestamine ei tule kõne alla. Kõne alla tuleks võrdne kohtlemine võrdse kvaliteediga toodetele, mida kuuldavasti ka üsna tihti eiratakse. Siin on oluline roll tootjate ja Konkurentsiameti koostööl.

Teine ja palju olulisem lahendus on tootjate ühinemine. Ehk siis ühistegevus. Eesti ettevõtlusmaastik on killustunud. Kõik konkureerivad kõigiga. Usaldamatus üksteise suhtes on nagu auasi. Selle tagajärjg on tohutu haavatavus, ebastabiilsus ning arenemisvõimetus.

Ühistegevuse eelduseks on tootmismahtude suurenemine, mis soodustab paindlikumaid läbirääkimisi hindade üle, kui mahtude tagamise kindlust. Lisaks saab ühistegevuse kaudu jagada tootmisetappe erinevate liikmete vahel. Samuti jaotub mõistuspärane tehnikate ja hoonete soetus- ning ehitamisvajadus.

Kui ühistegevuse tulemusena on suudetud Eesti turg nö vallutada ning võimu on isegi üle, siis tuleb minna väljapoole. Liikmeskonna vahel on hea jagada funktsioone ning leida erinevaid kontakte välisturgudele.


Ja eks lahendus on ka iga tarbija käes, kes võiks eelistada just kodumaiste tootjate kaupu.

Eesti maaelu ja põllumajanduse jaoks on väga tähtis ka haldusreformi toimumine. Kui seda lähiajal ära ei tehta, siis kaovad maalt ka ettevõtted, töökohad ja inimesed. Väiksed ja ebaefektiivsed vallavalitsused jäävad omamoodi sotsiaalabikeskusteks, mida riik kriisiajal üleval pidada ei suuda.

Lisaks tuleb hakata tegema eurorahadega reaalset regionaalpoliitikat iga ministeeriumi alt, mis tähendab kindlaksmääratud summade jaotamist just piirkondadesse, kus ei ole aktiivset majandustegevust. See on tulevikku vaatav samm, mida praktiseerivad Soome, Prantsusmaa, Saksamaa.

Aga viimastest mõtetest täpsemalt mõnel teisel korral.

Baltikumi julgeolekurisk - Läti

Pealkiri tundub veidi ülepaisutatuna, kuid sisu võib olla tõene. Nimelt on Balti riikide kõrval suur naaber Venemaa, kes annekteeris meid viiekümneks aastaks. 1991. aastatel lagunes Nõukogude Liit. Hiljem muutus tollane riigipea Gorbatšov antikangelaseks. Putini tulek presidendiks tuletas taas meelde Venemaa kunagist mõjuvõimu. Tihti oleme tunda saanud, et meid jälgitakse kõrgendatud valveolekus ning iga nõrk koht võidakse ära kasutada.

Rahutused ning rahulolematus valitsuse vastu Lätis on kindlasti teritanud ka tolle suure naaberriigi meeli. Rahutuste puhul ei ole täheldatud, et need oleksid toimunud Kremli otsesel juhendamise, mis juhtus küll Eestis aprillis 2007. Kuid see ei tähenda, et Venemaa antud segadust Balti riikide vastu ära ei kasuta.

Läti teeb Baltikumi nõrgaks esiteks juba oma geograafilise asendi tõttu. Asetudes Eesti ja Leedu vahel lõikaks ta oma untsuminekud korrald meid ühendusest demokraatliku maismaaga üldse ära. Minus ei tekita kindlust Soome, sest tihti on ajalugu näidanud soomlaste arusaamatut koosmeelt Venemaa võimudega.

Teisalt erineb Läti poliitiliste parteide toetusmehhanism. Eestis on juba ammu mõistetud, et ilma riikliku toetuseta läheksid erakonnad päris hukka ja korrumpeeruksid kaelani. Tõsi, kindlasti on leitud ja leitakse viise, kuidas lisaraha kasutusele tuua, kuid need vajavad tõestamist, mis juba ongi proovile pannud Eesti õigussüsteemi.

Lätis riigi poolt erakondadele raha ei eraldata. See võimaldab ettevõtjatel mõjutada erinevaid otsuseid, mis järgivad kellegi erahuve ega pruugi vastata riigi pikaajalistele huvidele. Korruptsioonitajumise indeksit mõõdab Transparency International. 2008. aastal on Läti koht 180 riigi seas 52 (5 punkti). Eesti asetseb oluliselt paremal 27. kohal (6,6 punkti).

Minul on veendumus, et pealinna rahvuslik kooslus peab olema tasakaalus. Seda just seetõttu, et kogu poliitiline otsustamine toimub pealinnas. Lisaks on ärieliit koondunud pealinna. Läti pealinna Riia kodulehelt

näeme, et suurim rahvusgrupp on venelased (vt joonist).

Läti on läbi viinud lätikeelse hariduse viimise kõikidesse koolidesse, mis venekeelset elanikkonda eriti ei rõõmustanud. Seda on näha Eestiski. Arvatavasti muutub see põlvkonna või paari jooksul. Senikaua on aga Riia rahvuslik koosseis Venemaa poolt kergesti ära kasutatav.

Nüüd nõrgendab riike, aga Lätit eriti, majanduslik ja poliitiline madalseis. Läti on juba pöördunud IMF-i poole abirahade saamiseks.

Poliitiliselt valitseb Lätis tohutu usaldamatus erakondade vastu. Anvar Samost (Välismääraja, 18.01.2008) tutvustas hiljutist arvamusuuringut, kus populaarseima erakonna (opositsioonis olev Vene partei) toetus on 11%. Meil on paremuselt neljas erakond sama toetusprotsendiga. See näitab võimu ja rahva suurt veelahet, mis viibki inimesed tihti mõtlematutele tegudele. Olgu selleks korduvad meeleavaldused või kergeusklike inimeste populismipüünisesse langemine, mis omakorda õõnestab riigi turvalisust.

Venemaa jaoks võib majanduslik ebastabiilsus Lätis plussiks tulla, kuid eks neil endalgi on probleeme. Poeletid tühjenevad. Süveneb tohutu erinevus suurlinnade eliidi ja muu elanikkonna elujärje vahel. Siiski oskab Venemaa tähelepanu siseprobleemidelt kõrvale juhtida ning oma mõjuvõimu avaldada, kasutades selleks poliitilist usaldamatust Lätis. Vene erakondade populaarsus Lätis ongi üks kindel otsekontakt Kremliga.

Läti nõrkusperiood ei tähenda, et me peaksime seda lihtsalt pealt vaatama. Peaksime tähelepanelikult jälgima Läti poliitikat ning vajadusel nende eest seisma koostöös Leeduga, et hoida Baltikumi stabiilsust ja vajadusel iseseisvust. Teiseks, kui naaberriigi valitsuserakonnad meie kogemusi kuulda tahaksid, siis meie seadusandlusest oleks nii mõndagi üle võtta. Selle kogemuse jagamise tahe peab meil olema.

Läti, Leedu.... Järgmisena Eesti?

Sündmused Lätis ja täna ka Leedus ei anna kindlustunnet, et Eesti jääks analoogsetest rahutustest eemale. Need sündmused iseenesest panid reaalselt tunnetama, mis maailmas tegelikult toimub. Rahutusi saame hakata nägema televiisori kaudu igast maailmanurgast. See on justkui paratamatu maailmse majanduskriisi tingimustes. Samas on analoogseid sündmusi võimalik vältida, kui on olemas tahe ja usk endasse.

Mis võiksid olla need argumendid, mis põhjustaksid Eestis erinevaid miitingud?

• Ahvatlus tekitada segadust või õigemini matkida naaberriikides toimunut. Eriti äärmuslike liikumiste ja miks mitte suure naaberriigi poolt, kel hammas verel 1991. aastast.
  


• Inimesed on järjest enam stressis. Negatiivsed sõnumid majanduskriisist süvendavad hirmu ja isegi paanikat. Tõsi, reaalsust ei tohi varjata, kuid vaja on anda ka lahendusi - sõnumeid, mida hakatakse tegema, et olukorda stabiliseerida.


• Valimised on alanud. Propagandamasin Keskerakonna poolt avaldub tänavaplakatitel. Nende eesmärk on inimestele iga päev meelde tuletada, et majandus on põhjas ja kogu elu on kihvas. Pole ime, kui nad koondavad nii omad inimesed ja protestivalmis venekeelsed Toompeale kutsuvad. See oleks tõeliselt kurb areng, ikka rahva segadusse ajamiseks.

• Tõsine usaldamatus valitsuse vastu. Seda meil minu meelest eriti tugevalt
  tunda ei ole. Tõsi, kulude kokkuhoidu on venitatud mitmete reformide mittetegemise näol - sotsiaalvaldkond, haldusterritoriaalne reform, kogu haridussüsteemi ümberkorraldamine, ametite ja allasutuste kokkulöömine, transpordikorralduse sihipärasemaks ja efektiivsemaks tegemine jne.

• Rahulolematus oma eluga. Ise nagu ei oska midagi ette võtta ja abi oodatakse eeskätt riigilt.

Kõige enam loodan, et Eestis kogunema ei hakata. Peamine põhjus on see, et need miitingud ja rahutused ei aitaks millelegi positiivsele kaasa. Pigem tekitab lisakulutusi, kisub alla Eesti mainet.

Valitsuskoalitsiooni vahetumine lahendust ei too. Üheks kinnitavaks faktiks on just see populismimasin, mis on näha meie tänavate reklaampostidel. Teine põhjus on see, et opositsioon jagaks raha laiali erinevate sotsiaaltoetustena, mis tähendaks, et riigi rahakott oleks momendiga sõelapõhi. Tuletan meelde, et juba täna ca 50% eelarvest läheb sotsiaalvaldkonda.

Riik vajab hoopis ettepanekuid, kuidas kulusid kärpida ning probleem lahendada. Riik vajab enam mõistmist ja kaasatöötamist. Teeme kõik selle nimel, et asjad hulluks ei lähe.