Maxima pole ainus

Negatiivset mõju Eesti põllumajanduse jätkusuutlikkusele avaldab mitu tegurit. Üks tegur on kaubanduskettide ühepoolne tegevus (loe siit).

Kaubandusketid nagu Maxima, Rimi ja Selver on huvitatud kasumist. See tähendab minimaalse hinnaga toodete varumist ning märkimisväärse juurdehindlusega müümist. Juurdehindluse suuruse paneb paika tarbija ostujõulisus. Viimaste aastate suurem ostujõud on seadnud suured käärid poelettide ja tootjate kättesaadavate hindade vahel. Tootja müüb oma toodangu suurkettidele reeglina alla omahinna.

Selle peale võiks kosta, et kõik on läbirääkimiste tulemus. Kohtudes erinevate põllumajandussektori esindajatega, tõdetakse, et läbirääkimisruum on pea olematu. Ise saad otsustada vaid niipalju - kas müüd või jääb kaup seisma. Probleemi tingib suuresti ka Eesti turu väiksus.

Sama probleem on töötlevas toidutööstuses. Võtame piimatööstuse, milles viimasel ajal on palju kõneldud. Näiteks eelmise aasta lõpus andis Saaremaa piimatööstus Hiiu- ja Läänemaa piimatootjatele teada, et ühe liitri piima ostuhind on 2.50 miinus transporditasu. Hiidlane saab kätte ca 1.90. Tööstus põhjendas ühepoolset ning ultimatiivset hinnaalandust täitunud juustulaoga. Nimelt on kitsas Eesti turg ja vähenenud ostujõud jätnud juustu ladudesse seisma.

Piimatootja omahind algab 3.50-st. Farmeritel on valida, kas saada minimaalset hinda või kallata piim metsa alla. Viimast ei soovi keegi. Kuid mured on suured, sest alla omahinna ei suuda katta igapäevaseid kulutusi - personalikulud, VET jt. teenused, kohustused pankade ees. Samuti lükkuvad edasi investeerimisplaanid.

Millised oleksid lahendused? Riiklike ühtsete alghindade kehtestamine ei tule kõne alla. Kõne alla tuleks võrdne kohtlemine võrdse kvaliteediga toodetele, mida kuuldavasti ka üsna tihti eiratakse. Siin on oluline roll tootjate ja Konkurentsiameti koostööl.

Teine ja palju olulisem lahendus on tootjate ühinemine. Ehk siis ühistegevus. Eesti ettevõtlusmaastik on killustunud. Kõik konkureerivad kõigiga. Usaldamatus üksteise suhtes on nagu auasi. Selle tagajärjg on tohutu haavatavus, ebastabiilsus ning arenemisvõimetus.

Ühistegevuse eelduseks on tootmismahtude suurenemine, mis soodustab paindlikumaid läbirääkimisi hindade üle, kui mahtude tagamise kindlust. Lisaks saab ühistegevuse kaudu jagada tootmisetappe erinevate liikmete vahel. Samuti jaotub mõistuspärane tehnikate ja hoonete soetus- ning ehitamisvajadus.

Kui ühistegevuse tulemusena on suudetud Eesti turg nö vallutada ning võimu on isegi üle, siis tuleb minna väljapoole. Liikmeskonna vahel on hea jagada funktsioone ning leida erinevaid kontakte välisturgudele.


Ja eks lahendus on ka iga tarbija käes, kes võiks eelistada just kodumaiste tootjate kaupu.

Eesti maaelu ja põllumajanduse jaoks on väga tähtis ka haldusreformi toimumine. Kui seda lähiajal ära ei tehta, siis kaovad maalt ka ettevõtted, töökohad ja inimesed. Väiksed ja ebaefektiivsed vallavalitsused jäävad omamoodi sotsiaalabikeskusteks, mida riik kriisiajal üleval pidada ei suuda.

Lisaks tuleb hakata tegema eurorahadega reaalset regionaalpoliitikat iga ministeeriumi alt, mis tähendab kindlaksmääratud summade jaotamist just piirkondadesse, kus ei ole aktiivset majandustegevust. See on tulevikku vaatav samm, mida praktiseerivad Soome, Prantsusmaa, Saksamaa.

Aga viimastest mõtetest täpsemalt mõnel teisel korral.