Rahvaliit koalitsioonipartneriks?!

Üsna pikalt oodatud mullistused koalitsioonis on alanud. Ja minu hinnangul mitte õigel ajal ega õiges suunas. Tuletagem meelde, et eesmärk on esitada tuleva nädala neljapäeva hommikul riigikogule järjekordne negatiivne lisaeelarve.

Jah, sotsidega on keeruline olnud. Ei ole neil ühist maailmavaadet Reformierakonna (RE) ja Isamaa ja Res Publica Liiduga. Puudub selge liider, kellega lõplikke läbirääkimisi pidada. Lisaks on sotside tõsiseltvõetavusele hävitavalt mõjunud rahandusminister Padari astumine eurokampaaniasse. Mõistlik samm oleks olnud sotsidel euronimekirjade esitamise ajal ise minister välja vahetada.

Padari nõrkus on olnud jõuetus tegeleda rahandusministeeriumi kui ka eelarveläbirääkimistega. Viimaseks pole jõudu olnud ka peaministril, mis on Eesti riigi arengule mõeldes päris nukker fakt. Padar pole suutnud valitsusele isegi esitada riigieelarve strateegia 2009-2011 projekti, mille peaks vastu võtma juba käesoleva kuu lõpul!?

Peaministri nõrkus ja sotside jäikus on kihelema pannud RE poliitikud, kes püüavad halvaksläinud toormest söödavat toitu teha. Rahvaliidu (RL) kutsumine koalitsioonipartneriks on kas lühinägelik või täiesti läbi mõtlemata samm.

Põhjus on väga lihtne. RL maine viimasest koalitsioonist Keskerakonna ja RE-ga on saanud hävitava löögi. Erinevad skandaalid Reiljani ja Tuiksoo ümber on kahandanud nende maine niivõrd madalale, et küsitluste järgi pole RL riigikokku juba ammu asja.

Samas on RL trumbiks kohalikud omavalitsused. Seal on neil üsna tugev positsioon, mis on saavutatud just riigis võimu juures olles erinevate rahade ja muude hüvede suunamisega kohalikele liidritele. Kaasates RL enne kohalikke valimisi koalitsiooni annab see vanale korruptsioonihõngulisele tegevusele uue hoo. Kohalike liidrite poputamine riigi rahaga jätkuks. Sellel ei tohi lasta juhtuda.

RL on selles mõttes mugav koalitsiooni haarata, sest neil puudub ideoloogiline nägu. Nad sarnanevad liberaalidega, kes võimu nimel on võimelised tegema otsuseid, mis esindaksid mitte idoloogilisi, vaid grupihuve.

Mina kaaluksin partnerina Rohelisi. Nende poliitiline kogenematus paneb vast enam kukalt kratsima, kuid see on pigem voorus. Roheliste kogenematuse taltsutamine olgu peaministri peamine ülesanne. Kuid paraku on tunda, et tänane peaminister ei ole selleks valmis . Kahte asja korraga juhtida – riiki majandusraskustest välja ja Rohelisi – paistab olevat liig mis liig. Samas karakteriga peaministrile ei valmistaks see erilist peavalu.



*autor väljendab käesolevas kirjatükis tugevalt isiklikke seisukohti.

Sotside automaks hävitaks maaelu

Sotsiaaldemokraatlik erakond plaanib juba mõnda aega astuda samme kehtestamaks kohustuslikku automaksu. Äsja kinnitasid nad oma ideed AK-s (vt siit). Kuuldavasti oleks maks võrdne nii vanadele kui uutele autodele. Aastamaks oleks kuni 36 000 krooni (3000 krooni kuus!).

Sotside automaksuplaan mõjuks laastavalt maaelule. Sellel ei tohi lasta juhtuda. Põhjus on väga lihtne. Maainimestel pole alternatiivi oma autole. Toimiv transpordiühendus eksisteerib vaid suuremates linnades. Ilma radikaalse haldusreformita toimiva transpordiühenduse loomisega toime ei saadagi, sest väikevaldade konkurents on pimestav. Kuid lapsed on vaja koolitada ja erinevaid ameteid on vaja külastada. Poedki on maalt kadunud ning tarviliku saab muretseda vaid suurematest keskustest.

Lisaks tähendab sotside plaani teostumise korral ränkrasket maksukoormat. Inimesed maksavad juba keskmiselt sama suure summa liisingutele. Kehvad teeolud lammutanud aga viletsemaid autosid kiiresti.

Kui nii väga soovitakse autode omamisele teatud piirang peale panna, siis teen alternatiivse ettepaneku. Maksu võiks koguda linnas sõidu eest. Seda saab siiski koguda neis linnades, kus on toimiv alternatiiv ehk transpordiühendus on olemas (nt Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, jt.). Ja loomulikult eeldusena, et maksu eest suudetakse vastu pakkuda korras teid, linnaäärseid parklaid ning ühistransporti.

Kindlasti tuleb vaidlus selle üle, kas maks laekuks siis omavalitsusele või riigile. Kuid usun, et suudetakse leida kokkulepe. Näiteks kolme aasta jooksul laekuvad summad riigi kontole. Hiljem on eelisõigus maksu koguda juba omavalitsusel.

Sotsid, mõelge Eesti maaelule reaalse vaatega. Me ei saa kogu elanikkonda sunniviisiliselt koondada linnadesse. See hävitab meie vaimu kui elujõu.

Haridusreform: poisid gümnaasiumisse!

Kiidan endiselt minister Tõnis Lukase seaduseelnõu, mille eesmärk on korrastada gümnaasiumide võrgustik üle Eesti. Eesti elab igas valdkonnas üle võimete - ka hariduses. Selleks on reform hädavajalik.

Valgamaal on oluline otsus tehtud. Jäävad Otepää, Tõrva ja Valga gümnaasiumid, mis on alati maakonna tugikeskusteks olnud. Isiklikult oleksin isegi kaalunud kahe kooli allesjätmist, kuigi raske südamega.

Lisaks struktuurireformile on vaja läbi viia ka reform, mille tulemusena jõuaks ja lõpetaks gümnaasiumiastme enam poisse. Kampaania "Tagasi kooli" tagasisidemena väljastpoolt Tallinna tuli õnnetu pilt, kus ühe klassikomplekti peale on 2-3 poissi umbes 16-18 tüdruku kohta. Seda on häirivalt ja häbiväärselt vähe! Ja siit tekivad juba demograafilised probleemid.

Kui poisid ei jõua gümnaasiumideni, siis saavutame peagi olukorra, kus eesti rahva areng jääb seisma. Põhjus nö seltskondlik. Neiud pürgivad kõrgkoolidesse, lõpetades siirduvad karjääri tegema. Poisid... Kui on lootus lõpetada põhikool, siis heal juhul minnakse kutsekooli. Paraku on viimaste arengutase vahepealse unarussejätmisega kõvasti kannatanud. Ja tuleb tunnistada - mida aeg edasi, seda väiksem on võimalus elus edasi pürgida vaid põhikooli tasemega.

Tagajärjeks ongi see pilt, mida meile kollase ajakirjanduse vahendusel väga aktiivselt näidatakse - heal juhul karjeristist üksikemad, üksikud-lastetud karjäärinaised, uus noorte naiste ja keskealiste meeste peremudel. Põhjuseks on enamasti just see, et piisavalt võrdseid meessoost partnereid on omavanuliste hulgas vähe.

Pooldan Lukase mõttekäiku, et luua tuleb enam eraldi poiste ja tüdrukute klasse. Usun, et see on väike samm õiges suunas, soodustamaks noormeestel jõudmaks gümnaasiumiastmesse.

Parima tulemuse, minu hinnangul, saavutame väärtushinnangute suunamisel. Rahamaailm ega ka logardlus ei taga õnne. Õnne leiab igaüks ise ja see on võimalik saavutada läbi oma mõtte- ja oskustöö.

Pean silmas seda, et poiss saab suuresti meheks koos kaitseväeteenistuse läbimisega. Paraku erinevad uuringud näitavad, kuidas noored hoiduvad erinevate põhjustega koolidest. Üheks põhjuseks ongi logardlus, mis tihti viib halbade elukommete juurde.

Samuti loodetakse peale põhikooli saada kiiresti tööle. Kuid hairuduseta ei leita stabiilset ega tulutoovat tööotsa, mis samuti võib viia meie noored soovimatutele teeradadeni.

Kaks viimast näidet on pilt reaalsusest, mille märksõnaks on "viilimine". Viilimine on nõrkuse ja vastutustundetu käitumise väljund.

Poiste saamine gümnaasiumidesse loob eelduse elutervele ja arenevale Eestile! See peaks olema meie haidusreformi selge eesmärk.

Eesti meel ja mekk!

Eestlasi on ikka ja jälle kokku toonud üks eesmärk – rahva püsimajäämiseks tuleb üheskoos tegutseda. Viimaseks ehedamaks näiteks on Eesti taasiseseisvumise periood, mille ühispingutusi tullakse näiteks ikka ja jälle meenutama tantsu- ja laulupidudele.

Ajaga on kaasas käinud „eesti naise“ sümbol, kes sõdadevahelisel ajal on kasvatanud üles lapsed, harinud maad ning toidu laual hoidnud. Minu arust tähendab austus Eesti pereema vastu ka austust põlise Eesti toidu vastu.

Majandussurutise tingimustes tulevad taas päevakorda kõige tähtsamad väärtushinnangud. Me väljendame neid oma suhtumisega ümbritsevasse, eluhoiakute ning eeskujuga. Teadlik tarbimine ja säästlik eluviis on inimeste jaoks järjest olulisem. Sellepärast on aeg küsida: kas oleme teinud kõik selleks, et Eesti riik oleks jätkusuutlik ning edenev? Mida saaksime ise teha, et olukord muutuks paremaks?

Lihtne viis Eestile oma toetust avaldada on kodumaiste toodete tarbimine. Toiduainete tootmine on üks riigi kõige olulisem tööstusharu. Tarbides enam kohalikku toodangut toetatakse meie põlluharijaid ja loomakasvatajaid, tänu kellele elu maal kestab ja edeneb. Kasu saavad ka kohalikud omavalitsused, sest inimestel on tööd ja maksud tulevad kohalikku eelarvesse. See on panus meie ühisesse elu- ja ettevõtluskeskkonda.

Kindlasti pole Eesti inimene unustanud ise kasvatada kartulit, porgandit, peeti, tomatit ja kurki. Me ei pruugi imestada, kui paljud peagi juur- ja köögiviljade kasvatamise juurde tagasi pöörduvad. See on lausa tervitatav!

Kodumaise kauba eelis on värskus ning tervislikkus. Erinevad uuringud selgitavad, et meie elukohast kuni saja kilomeetri kaugusel kasvanud toiduaine tugevdab immuunsust. Samuti püsib kohalik kaup kauem värske. Tervislikkusele ja värskusele peame tähelepanu pöörama just lastele mõeldes.

Laste tervislike toitumisharjumuste kujundamine on oluline, sest terve ja tegus noor on meie tuleviku pant. Eesti riik rakendab koolipiima programmi, kus osalevate koolide arv on aasta-aastalt kasvanud ning jõudnud 80 protsendini maksimaalsest võimalikust sihtrühmast. Käesolevast sügisest tahame õpilaste jaoks käivitada ka puuviljaprogrammi, kus samuti eelistame just kodumaist toodangut.

Omapoolse panuse kodumaise toodangu tarbimise soodustamisse peab andma nii tootja kui töötleja. Aastatega on tarbija muutunud enam teadlikumaks ning nõudlikumaks. Tihti jäädakse hätta toiduohutuse ja kvaliteedi määramisel, sest tootepakendid ei anna soovitud teavet. Tarbija tahab, et tootekirjeldused oleksid esitatud suure ja selge kirjaga ning loomulikult – eesti keeles! Tahetakse teada, kust üks või teine tooraine pärineb. Ka saia- ja leivajahu puhul!

Omapoolse panuse saavad anda ka kaubandusketid ja teised müüjad, kes saaksid kodumaist kaupa paremini esile tõsta. Siin tuleb märkida, et hinnavõrdlused Eesti toodangu kahjuks on tihti tingitud sellest, et Eesti tootjate kaubamahud on väikesed ja sellest tulenevalt on heade lepingute saavutamine nende jaoks raskem. Aga ka nendele probleemidele on võimalik leevendust leida – tarbija teadlikuma valikuga, edasimüüja kannatlikkusega ja tootjate ühistegevuse arendamisega.

Lisaks toidule on võimalik kodumaiseid ettevõtteid toetada teistelgi viisidelt. Eesti on rikas kahe superhooaja poolest – päikesepaisteline suvi ja külm talv on fantastilised aastaajad, mil siinsamas Eestis puhata ning nautida loodust, mis kasvõi Euroopaski on haruldus. Ei pea alati kulutama suurt raha kaugelt elamuste leidmiseks. Neid leiab ka siin.

Kas teadsite, et meil toodetakse oma pesupulbrit ja pabersalvrätikut? Ausalt, mina ei teadnud. Nüüd tean ja poeriiulite vahel liikumine on muutunud palju teadlikumaks. Minu lemmikuks on lambavillast tehtud soojad toasussid, mis mu enda kootud villasokid on mõneks ajaks teisejärguliseks tõrjunud.

Järgigem üheskoos nii Eesti meelt kui mekki!

Avaldatud:

26.02.2009 Oma Saar

26.02.2009 Valgamaalane

26.02.2009 Koit

02.03.2009 Meie Maa

Vabariigi aastapäev perepäevaks!

Eesti Vabariigi aastapäev võiks olla traditsiooniline perepäev, mida tähistatakse samaväärselt kui sünnipäevi, jõule või aastavahetust. See oleks päev, mil tulevad kokku pereliikmed, sugulased ja tuttavad. Kostitatakse end hea ja paremaga ning tähistatakse iseseisvuse võitu. Paraku olen kuulnud vaid ühe pere traditsioonina pidada püha ja tähtsa päevana 24.veebruari, mil kõik on koos ja tehakse ühiseid tegemisi. Eranditeta.

Eelnevalt kirjeldatu nõuab teatud küpsust. Küpsust austada nii ennast, oma riiki kui ka olemasolevat vabadust.

Möödunud reedel pidas põllumajandminister Helir-Valdor Seeder ministeeriumirahvale kõne, kus kasutas järgnevaid fraase - "51 aastat vangistust" ja "inimesed nõuavad liiga vähe endalt ja liiga palju riigilt".

Jälgides poliitilist võitlust nii Riigikogus kui Tallinnas tunnen, et on hakatud saagima demokraatia alustalasid, mida seni on püütud visalt stabiliseerida. Probleem on, kuid otsest lahendust ei osata anda. Nii tekib surnud ring, millest väljatulek nõuaks tohutut raputust, kuid millal see juhtub – ei oska kuidagi ennustada.

Selge on see, et majandussurutise tingimustes on inimesed altimad uskuma erinevaid lootusi ja lubadusi, mis tegelikult täidavad propagandamasinat. See on ohtlik lõks, mis täidab väheste lühinägelikke erahuve. Hoidumaks lõksust, tuleb olla aktiivne ja tark valija.

Paraku näeme ka tahtlikku negatiivsete sõnumite surumist avalikkusele. Jääb mulje, nagu tahetaksegi, et inimesed hakkasid mässama. Taas äärmiselt ohtlik tegevus, mis arvatavasti kannab eesmärki, et saaks tõusta tugeva käega juht, kelle sihiks on võtta ainuvõim.

David Vseviov osutas väga õigesti, et majanduskriis pole pelgalt kriis majanduses, vaid väärtuste kriis. Rahamaailm on tõestanud, et tõusiklus ning ahnitsemine ajab pigem hauda kui tagab õnne. „Õnn ei ole rahas“ – oli ühe erakonna valimisloosung. Kuid kes siis oleks uskunud, et rahaõnn nii kiirelt pöördumas on.

Tegelikult on see raha näiline, sest inimesed elavad laenudes. Ja laenudega pole investeeritud teadmistesse ja uuenduslikkusesse vaid pigem tarbimisse. See on ohtlik väikeriigile, kus juba riik ise elab üle oma võimete ning ettevõtluskeskkond on hääbumas.

Jah, jagan ka mina seda mõtet, et riigilt nõutakse enam kui endalt. Kuid paraku riik mõtleva ja tegutseva rahvata pole riik, vaid on tühi kest, mis soodustab just erinevate lolluste teket.

Aga midagi on ju positiivset siin riigis ka. On eesti keel, mida peame hoidma ja arendama 21. sajandi kultuurkeelena.

On edukad sportlased, tänu kellele julgeme ja tahame lehvitada kõrgel imekaunist sini-must-valget riigilippu.

On tänavatel sõitmas ringi arvukad ja arvukad emad-isad lastevankritega, mis näitab, et meie rahvas püsib ja loodetavasti ka kasvab.

On oma ajalugu, mida enam ja julgemalt püütakse jäädvustada filmilintidele. See on äärmiselt tore ja vajalik.

On ilus loodus. Päris talv ning sellega kaasnevad suusamõnud.


Soovin kõigile tarkust, kannatlikkust ja aktiivsust, hoidmaks seda, mille eest on võidelnud enam kui 91 aastat tagasi meie esiisad ja –emad.

Perekeskset vabariigi aastapäeva!