Maxima pole ainus

Negatiivset mõju Eesti põllumajanduse jätkusuutlikkusele avaldab mitu tegurit. Üks tegur on kaubanduskettide ühepoolne tegevus (loe siit).

Kaubandusketid nagu Maxima, Rimi ja Selver on huvitatud kasumist. See tähendab minimaalse hinnaga toodete varumist ning märkimisväärse juurdehindlusega müümist. Juurdehindluse suuruse paneb paika tarbija ostujõulisus. Viimaste aastate suurem ostujõud on seadnud suured käärid poelettide ja tootjate kättesaadavate hindade vahel. Tootja müüb oma toodangu suurkettidele reeglina alla omahinna.

Selle peale võiks kosta, et kõik on läbirääkimiste tulemus. Kohtudes erinevate põllumajandussektori esindajatega, tõdetakse, et läbirääkimisruum on pea olematu. Ise saad otsustada vaid niipalju - kas müüd või jääb kaup seisma. Probleemi tingib suuresti ka Eesti turu väiksus.

Sama probleem on töötlevas toidutööstuses. Võtame piimatööstuse, milles viimasel ajal on palju kõneldud. Näiteks eelmise aasta lõpus andis Saaremaa piimatööstus Hiiu- ja Läänemaa piimatootjatele teada, et ühe liitri piima ostuhind on 2.50 miinus transporditasu. Hiidlane saab kätte ca 1.90. Tööstus põhjendas ühepoolset ning ultimatiivset hinnaalandust täitunud juustulaoga. Nimelt on kitsas Eesti turg ja vähenenud ostujõud jätnud juustu ladudesse seisma.

Piimatootja omahind algab 3.50-st. Farmeritel on valida, kas saada minimaalset hinda või kallata piim metsa alla. Viimast ei soovi keegi. Kuid mured on suured, sest alla omahinna ei suuda katta igapäevaseid kulutusi - personalikulud, VET jt. teenused, kohustused pankade ees. Samuti lükkuvad edasi investeerimisplaanid.

Millised oleksid lahendused? Riiklike ühtsete alghindade kehtestamine ei tule kõne alla. Kõne alla tuleks võrdne kohtlemine võrdse kvaliteediga toodetele, mida kuuldavasti ka üsna tihti eiratakse. Siin on oluline roll tootjate ja Konkurentsiameti koostööl.

Teine ja palju olulisem lahendus on tootjate ühinemine. Ehk siis ühistegevus. Eesti ettevõtlusmaastik on killustunud. Kõik konkureerivad kõigiga. Usaldamatus üksteise suhtes on nagu auasi. Selle tagajärjg on tohutu haavatavus, ebastabiilsus ning arenemisvõimetus.

Ühistegevuse eelduseks on tootmismahtude suurenemine, mis soodustab paindlikumaid läbirääkimisi hindade üle, kui mahtude tagamise kindlust. Lisaks saab ühistegevuse kaudu jagada tootmisetappe erinevate liikmete vahel. Samuti jaotub mõistuspärane tehnikate ja hoonete soetus- ning ehitamisvajadus.

Kui ühistegevuse tulemusena on suudetud Eesti turg nö vallutada ning võimu on isegi üle, siis tuleb minna väljapoole. Liikmeskonna vahel on hea jagada funktsioone ning leida erinevaid kontakte välisturgudele.


Ja eks lahendus on ka iga tarbija käes, kes võiks eelistada just kodumaiste tootjate kaupu.

Eesti maaelu ja põllumajanduse jaoks on väga tähtis ka haldusreformi toimumine. Kui seda lähiajal ära ei tehta, siis kaovad maalt ka ettevõtted, töökohad ja inimesed. Väiksed ja ebaefektiivsed vallavalitsused jäävad omamoodi sotsiaalabikeskusteks, mida riik kriisiajal üleval pidada ei suuda.

Lisaks tuleb hakata tegema eurorahadega reaalset regionaalpoliitikat iga ministeeriumi alt, mis tähendab kindlaksmääratud summade jaotamist just piirkondadesse, kus ei ole aktiivset majandustegevust. See on tulevikku vaatav samm, mida praktiseerivad Soome, Prantsusmaa, Saksamaa.

Aga viimastest mõtetest täpsemalt mõnel teisel korral.

Baltikumi julgeolekurisk - Läti

Pealkiri tundub veidi ülepaisutatuna, kuid sisu võib olla tõene. Nimelt on Balti riikide kõrval suur naaber Venemaa, kes annekteeris meid viiekümneks aastaks. 1991. aastatel lagunes Nõukogude Liit. Hiljem muutus tollane riigipea Gorbatšov antikangelaseks. Putini tulek presidendiks tuletas taas meelde Venemaa kunagist mõjuvõimu. Tihti oleme tunda saanud, et meid jälgitakse kõrgendatud valveolekus ning iga nõrk koht võidakse ära kasutada.

Rahutused ning rahulolematus valitsuse vastu Lätis on kindlasti teritanud ka tolle suure naaberriigi meeli. Rahutuste puhul ei ole täheldatud, et need oleksid toimunud Kremli otsesel juhendamise, mis juhtus küll Eestis aprillis 2007. Kuid see ei tähenda, et Venemaa antud segadust Balti riikide vastu ära ei kasuta.

Läti teeb Baltikumi nõrgaks esiteks juba oma geograafilise asendi tõttu. Asetudes Eesti ja Leedu vahel lõikaks ta oma untsuminekud korrald meid ühendusest demokraatliku maismaaga üldse ära. Minus ei tekita kindlust Soome, sest tihti on ajalugu näidanud soomlaste arusaamatut koosmeelt Venemaa võimudega.

Teisalt erineb Läti poliitiliste parteide toetusmehhanism. Eestis on juba ammu mõistetud, et ilma riikliku toetuseta läheksid erakonnad päris hukka ja korrumpeeruksid kaelani. Tõsi, kindlasti on leitud ja leitakse viise, kuidas lisaraha kasutusele tuua, kuid need vajavad tõestamist, mis juba ongi proovile pannud Eesti õigussüsteemi.

Lätis riigi poolt erakondadele raha ei eraldata. See võimaldab ettevõtjatel mõjutada erinevaid otsuseid, mis järgivad kellegi erahuve ega pruugi vastata riigi pikaajalistele huvidele. Korruptsioonitajumise indeksit mõõdab Transparency International. 2008. aastal on Läti koht 180 riigi seas 52 (5 punkti). Eesti asetseb oluliselt paremal 27. kohal (6,6 punkti).

Minul on veendumus, et pealinna rahvuslik kooslus peab olema tasakaalus. Seda just seetõttu, et kogu poliitiline otsustamine toimub pealinnas. Lisaks on ärieliit koondunud pealinna. Läti pealinna Riia kodulehelt

näeme, et suurim rahvusgrupp on venelased (vt joonist).

Läti on läbi viinud lätikeelse hariduse viimise kõikidesse koolidesse, mis venekeelset elanikkonda eriti ei rõõmustanud. Seda on näha Eestiski. Arvatavasti muutub see põlvkonna või paari jooksul. Senikaua on aga Riia rahvuslik koosseis Venemaa poolt kergesti ära kasutatav.

Nüüd nõrgendab riike, aga Lätit eriti, majanduslik ja poliitiline madalseis. Läti on juba pöördunud IMF-i poole abirahade saamiseks.

Poliitiliselt valitseb Lätis tohutu usaldamatus erakondade vastu. Anvar Samost (Välismääraja, 18.01.2008) tutvustas hiljutist arvamusuuringut, kus populaarseima erakonna (opositsioonis olev Vene partei) toetus on 11%. Meil on paremuselt neljas erakond sama toetusprotsendiga. See näitab võimu ja rahva suurt veelahet, mis viibki inimesed tihti mõtlematutele tegudele. Olgu selleks korduvad meeleavaldused või kergeusklike inimeste populismipüünisesse langemine, mis omakorda õõnestab riigi turvalisust.

Venemaa jaoks võib majanduslik ebastabiilsus Lätis plussiks tulla, kuid eks neil endalgi on probleeme. Poeletid tühjenevad. Süveneb tohutu erinevus suurlinnade eliidi ja muu elanikkonna elujärje vahel. Siiski oskab Venemaa tähelepanu siseprobleemidelt kõrvale juhtida ning oma mõjuvõimu avaldada, kasutades selleks poliitilist usaldamatust Lätis. Vene erakondade populaarsus Lätis ongi üks kindel otsekontakt Kremliga.

Läti nõrkusperiood ei tähenda, et me peaksime seda lihtsalt pealt vaatama. Peaksime tähelepanelikult jälgima Läti poliitikat ning vajadusel nende eest seisma koostöös Leeduga, et hoida Baltikumi stabiilsust ja vajadusel iseseisvust. Teiseks, kui naaberriigi valitsuserakonnad meie kogemusi kuulda tahaksid, siis meie seadusandlusest oleks nii mõndagi üle võtta. Selle kogemuse jagamise tahe peab meil olema.

Läti, Leedu.... Järgmisena Eesti?

Sündmused Lätis ja täna ka Leedus ei anna kindlustunnet, et Eesti jääks analoogsetest rahutustest eemale. Need sündmused iseenesest panid reaalselt tunnetama, mis maailmas tegelikult toimub. Rahutusi saame hakata nägema televiisori kaudu igast maailmanurgast. See on justkui paratamatu maailmse majanduskriisi tingimustes. Samas on analoogseid sündmusi võimalik vältida, kui on olemas tahe ja usk endasse.

Mis võiksid olla need argumendid, mis põhjustaksid Eestis erinevaid miitingud?

• Ahvatlus tekitada segadust või õigemini matkida naaberriikides toimunut. Eriti äärmuslike liikumiste ja miks mitte suure naaberriigi poolt, kel hammas verel 1991. aastast.
  


• Inimesed on järjest enam stressis. Negatiivsed sõnumid majanduskriisist süvendavad hirmu ja isegi paanikat. Tõsi, reaalsust ei tohi varjata, kuid vaja on anda ka lahendusi - sõnumeid, mida hakatakse tegema, et olukorda stabiliseerida.


• Valimised on alanud. Propagandamasin Keskerakonna poolt avaldub tänavaplakatitel. Nende eesmärk on inimestele iga päev meelde tuletada, et majandus on põhjas ja kogu elu on kihvas. Pole ime, kui nad koondavad nii omad inimesed ja protestivalmis venekeelsed Toompeale kutsuvad. See oleks tõeliselt kurb areng, ikka rahva segadusse ajamiseks.

• Tõsine usaldamatus valitsuse vastu. Seda meil minu meelest eriti tugevalt
  tunda ei ole. Tõsi, kulude kokkuhoidu on venitatud mitmete reformide mittetegemise näol - sotsiaalvaldkond, haldusterritoriaalne reform, kogu haridussüsteemi ümberkorraldamine, ametite ja allasutuste kokkulöömine, transpordikorralduse sihipärasemaks ja efektiivsemaks tegemine jne.

• Rahulolematus oma eluga. Ise nagu ei oska midagi ette võtta ja abi oodatakse eeskätt riigilt.

Kõige enam loodan, et Eestis kogunema ei hakata. Peamine põhjus on see, et need miitingud ja rahutused ei aitaks millelegi positiivsele kaasa. Pigem tekitab lisakulutusi, kisub alla Eesti mainet.

Valitsuskoalitsiooni vahetumine lahendust ei too. Üheks kinnitavaks faktiks on just see populismimasin, mis on näha meie tänavate reklaampostidel. Teine põhjus on see, et opositsioon jagaks raha laiali erinevate sotsiaaltoetustena, mis tähendaks, et riigi rahakott oleks momendiga sõelapõhi. Tuletan meelde, et juba täna ca 50% eelarvest läheb sotsiaalvaldkonda.

Riik vajab hoopis ettepanekuid, kuidas kulusid kärpida ning probleem lahendada. Riik vajab enam mõistmist ja kaasatöötamist. Teeme kõik selle nimel, et asjad hulluks ei lähe.

Kas mõistuse reform või õru-joru?

Valgamaa omavalitsuste üks suuremaid võimalikke vabatahtlikke ühinemisi kukkus paar päeva enne aastavahetust läbi. See oli üsna ootamatu.

Läbikukkumist põhjendati avalikkuse ees ebapiisava rahaga, mis on vaja ühinemiskuludeks. Nädal aega hiljem tegi reportaaži ka ETV. Seal esitletud Õru valla seisukoht, et ühinemine jääb ühinemisuuringuks puuduva raha taha, on pälvinud rahvasuus „õru-joru“ nimetuse. Tahtmata küll kedagi solvata, arvan, et kriitilise meelega tuleks meenutada üht tarkust: ei saa santi sundida, kui sant ei taha kõndida!

Õru vald on üks 35-st omavalitsusest Eestis, kus on alla tuhande elaniku. See peaks olema just see vald, kel on ühinemisest kõige enam võita. Uurisin valla arengukava 2008-2015. Kavast on näha, et rahavoogude jagamisel pole eriti mõeldud, kas väikevallal on mõttekas üht või teist kulutust teha. Kui see selgus saabuks, siis ühinemist ei oleks võimalik takistada. Õru-jorust saab järeldada, et rahaga peideti nii tahte puudumist kui ka kartust poliitiliste positsioonide kaotamise pärast.

Taustaks veel niipalju, et Õru vallas on 502 elanikku. Jagada on seitse vallavalikogu kohta, millele viimastel valimistel kandideeris kaksteist inimest. Valimisõiguslikest täitis oma kohuse 44% kodanikest, mis on neliteist protsenti vähem kui sellest eelneval korral. Järeldada saame seda, et on loobutud nii kandideerimast kui valimast, sest muutustesse ei usuta.

Sukeldumata pikemalt ühinemisprobleemidele, tuleb tunnistada, et vabatahtlikud ühinemised Eestile edu ei too. On küll näiteid riikidest, kus ühinemine on jagatud administratiivse ja vabatatliku meetodi vahel. Meil tuleb viimane kui õru-joru tõttu mittetoimiv välistada.

Riigikontrolör Mihkel Oviir on märkinud, et Eestis pole toimunud „mõtlemise reformi“. Seetõttu on riik mandumas.

Elame selgelt üle oma võimete. Käes on lõivude maksmise tund. Usun, et kohalike omavalitsuste eelarvetesse jõuab majanduslikult napp seis teravalt sügisel, kui tuleb hakata kinnitama tuleva aasta tulusid ja kulusid.

Kurb on tõdeda, et kui haldusreform lähiajal ei toimu, siis esmalt hääbub maaelu. Majandussurutise tingimustes otsib elujõulisem osa elanikest tee linna, kus peaks olema enam töövõimalusi. Väikesed, ressursivaesed omavalitsused ei suuda tagada elementaarsel tasemel teenuste kättesaadavust, luua motiveerivat ettevõtluskeskkonda, mille kaudu paraneks inimeste elujärg.

Omavalitsuste liigrohkus tekitab takistusi tõsiseltvõetavate partnerlussuhete loomisel. Pean eeskätt silmas suhtlemist riigi ja omavalitsuste vahel. Otsigem paralleele kasvõi rahvusvahelistest organisatsioonidest, kus on palju liikmeid ja kohmakas otsustusmehhanism. Aga süsteemi toimimiseks on vaja selgust.

Eesti riigil oleks lihtne kokku kutsuda 20-30 enam-vähem võrdset partnerit, kellega tulevikku arutada. Omavalitsusliidud pole täitnud oma ootusi. Konkreetsete partneritega on võimalik leida lahendusi ettevõtluskeskkonna elavdamiseks, töötada välja maaelu programm, mis tasakaalustaks regionaalset arengut. Ka ressursse saaks nii jagada võrdsemalt ning kaalutletumalt. Täna on omavalitsuste ja riigi ühise mõttekoja ellutoomine võimatu. Mis on kurb, sest nii puudub riigil otsene side kohaliku tasandiga ning viimasel puudub otsene võimalus panustada riigi juhtimisse.

Rõhutan, et mõtlemise reform ei puuduta vaid omavalitsuste arvu. See on reform, mis peab üle vaatama haridus- ja sotsiaalvõrgustiku kui transpordikorralduse konkurentsi- ning dubleerimisprobleemid.

Valgamaa taaskordne läbikukkunud vabatahtlik haldusreform on ehe näide võimetusest hoida inimesi maal. Täna sellest aru ei saada. Aga ülehomme on taipamiseks liiga hilja. Nüüd jääb tulevikku vaatavatel omavalitsustel teha see väike koostööakt, mis avaldaks agressiivset survet valitsuskoalitsioonile administratiivse haldusreformi teostamiseks. Ja seda kasvõi eelseisvateks valimisteks.

Aasta 2009 - täis valikuid

Alanud aasta on igaühe jaoks tähtis - nii igale poliitikule kui tavakodanikule, isegi neile keda poliitika üldse ei huvita. Teades eelseisvaid sündmusi, siis paraku kaotajateks jäävadki need, kelle ükskõiksus poliitika vastu jätab pigem koju telekat vahtima kui tegutsema. Aga võimalikest valikutest lähemalt.

Eesti valikud.
Esmatähtis on tagada valitsuse mõistlik töövõime. Tänase seisu järgi vajaks valitsus remonti - kui mitte isikute, siis vähemalt ideede tasandil. Valikuid on mitmeid. Kõiki paraku üheaegselt täita ei saa, kui olemasolevat valitsust tahta püsima jätta. Alternatiivi eriti pole. Kujutage ette, kui valitsuses oleks taas Keskerakond. Kogu riigikassa koos reservidega saaks kiiremas korras otsa, sest olemasoleva natukese eest ostetakse jälle kokku mõned ettevõtted ning raha jagatakse populisminaudinguga laiali.

Millised need valitsusremondi valikud oleksid? Suuresti oleneb peaministrist, kuidas ta suudab end kurssi viia ning aru saada toimuvast. Ilma selleta ei purjeta Eesti enam kaugele. See on ohtlik.

Teine valik on sotsiaalvaldkonnas. Majandussurutise tingimustes on vaja kindlakäelist juhti ning selgroogu, kes on võimeline vastu võtma otsuseid, mis pole just kõige populaarsemad, kuid samas aitab ära hoida hullemast (sama käitumist ootaks ka peaministrilt).

Ning kolmas valik on minu hinnangul seotud integratsiooni ja rahvastikupoliitikaga. Majandusraskustega pingestuvad riikide ja üldse rahvastevahelised suhted. Need on olnud alati omavahel seotud - nagu sajandeid, nii ka nüüd. Viimasel ajal on toimunud kummalisi arenguid - integratsiooni on püütud läbi viia tänaval rippuvate kirjude reklaampostidega kuni venemeelse telekanali PBK palkamiseni. Ei tehta vahet, mis on avalik sektor ja mis on erasektor, millised on meetodite ja valikute erinevused. Ning tegu on inimeste ja nende väärtushinnangutega, mitte hambapastakarpidega. Integratsioon on sisulisem, pikaajalisem kui ka laiahaardelisem tegevus.

Reaalsed valikud tuleb teha kogunisti kaks korda - nii erakondadel kui valijatel. Nimelt, 7.juunil toimuvad Euroopa Parlamendi valimised ja 18.oktoobril kohalike omavalitsuste valimised. Erakondadel on vastutus just selles osas, et kandideerima volitataks inimesi, kes reaalselt suudavad ja tahavad valijate ees kohustusi võtta. Nende renomee peab olema puhas. See on ka võimalus uute poliitikasse tulijate jaoks. Eesti vajab muutsi ja muutused inimeste osas on selle osa.

Valimistel osalemise puhul tuleb rõhutada just iga kodaniku osatähtsust. Valimistest oasvõtt nii kandidaadi ja veel enam valijana näitab suhtumist riiki. Teisalt tuleb olla äärmiselt ettevaatlik erinevate propagandanippide ja kerglaste lubaduste ees. Majandussurustis võib neid kergesti esile kutsuda.

Eesti vajab selgeid muutusi edasiminekuks. Viimaste aastate jooksul pole avalikus sektoris toimunud midagi, mis leevendaks väikeriigi ülepingutatud eluviisi. Eesti elab selgelt üle oma võimete. Meil on liiga palju dubleerivaid ameteid, liiga palju omavalitsus ja isegi koole. Samuti on transpordikorraldus pigem omavalitsuste vahelise konkureerimise küsimus, mis alati ei pea silmas inimeste huve.

Valitsuse 2009. aasta üheks peamiseks ülesandeks peab olema ettevalmistuste tegemine haldus-, transpordikorraldus- ja haridusreformiks. Reformid pole päevapealt tehtavad, vaid vajavad uuringuid, inimeste reaalsete vajaduste ja võimaluste mõõtmist. Lisaks tuleks leida lahendusi vabanevatele hoonetele kui inimestele. Viimastele tuleb panna pearõhk, eriti tänastes majandusraskustes.

Riigiga koostöös tuleb igaühel mõelda Eesti rahva püsimajäämisele. Allpool esitlen statistikat (www.stat.ee), mis näitab, et 2008. aasta teisel poolel on elussündide kasv võrreldes eelmiste kahe aastaga taandunud. See on ohtlik märk, mis ei tohiks jätkuda. Mingil määral naiste töötaolek oleks võimalus tegeleda just ema-ametiga. Seega, miks mitte siis töö otsimise asemel sünnitada ja kasvatada lapsi. Kuid eelnevalt kirjeldatu puhul on oluline, et riik ei taanduks olemasolevatest soodsutustest lastele ja nooretele peredele.

SÜNDIDE ESIALGSED REGISTREERIMISANDMED*
	Jaan	Veebr	Märts	Aprill	Mai	Juuni
2006	1147	1053	1359	1179	1357	1302
2007	1295	1143	1286	1285	1381	1330
2008	1493	1244	1282	1376	1359	1400

			Juuli	Aug	Sept	Okt	Nov	Dets
		2006	1335	1343	1229	1275	1158	1082
		2007	1494	1446	1240	1435	1231	1175
		2008	1508	1372	1425	1305	1133	..
* Andmed sisaldavad kuu jooksul Eesti perekonnaseisuasutustes registreeritud sünde. Sünniakt koostatakse ühe kuu jooksul lapse sündimise päevast.

Laste sünnitamine on üks pool, teine pool on järelkasvu kasvatamine ja harimine. Seega, väga oluline märksõna on hariduse kvaliteet. Haridust tuleb saada vastavalt oma võimekusele. Samas ei saa pea ees hüpata vette, kus paari tõmbe järel kaob jaks. See tähendab, et kutsehariduse kvaliteet ja maine tuleb enne saavutada kui sulgeda noorte tee praeguse alternatiivi - kõrghariduse suunas. Kui tekib selline auk, siis näeme lisaks rohketele töötutele ka rohkeid hariduse kui ametita noori.

2008. aastal sai riik hakkama 90. aastapäeva tähistamisega. See oli märk tõusvast rahvuslusest. Kõneleb positiivsest rahvuslusest, mis tähendab ajaloo tundmist, eestlasena olemise tunnetamist ning kõige jagamist noortele. Suur roll rahvusluse kasvatamisel on koolidel, aga ka perekondadel.


Rahvusvaheliste suhete valikud.
Oluline roll on endiselt USA-l kui Venemaal, seda nii omavahelistes suhetes kui ka ülejäänud maailma mõjutamisel. Huvitav on jälgida, kuidas suudavad need kaks suurriiki hoida sisepoliitikat kui -majandust stabiilsena. Kuuldavasti on Venemaa poeriiulid juba tühjenemas. Kui piirid oleksid lahti ja Venemaa riigipeade otsused mitte nii valivad, siis on põhjust arvata, et Eesti tootjatel kui ärimeestel on ühel hetkel sinna asja ja päris edukatel eesmärkidel.

Ka energiaallikate osas on tähelepanu suunatud Venemaale. Viimaste nädalate sõnelused ning aktsiion Ukrainaga ei tekita just kindlustunnet. Siin on läbinähtav Venemaa soov saavutada kontrolli teiste üle. Nii see kui Nord Stream'i projekt tekitab minus pigem tahtmise pidada tõsist debatti tuumaenergia teemal.

Georgia vastu suunatud sõda peab meid kõiki ettevaatlikuks tegema. Ma ei unustaks spkulatsioone, et järgmisena tahetakse vallutada Ukraina, seejärel Baltikum. Ebakindlust jaotab ka Iisreal, kes juba aastaid koostöös USA-ga on hoidnud end tippklassis relvade ja luure osas. Kindlasti lisab ärevust Aafrika manner, kus nälg on peamiseks konfliktiallikaks olnud ka kaasajal.


Minu sissekandest järeldub, et aasta 2009 saab olema otsustava tähtsusega. Jah, arvan, et see on veel määravama tähtsusega kui oli 2008. aasta.