60 000 ninapidi veetud tallinlast

Kas mäletate, kuu aega tagasi olid kohalikud valimised? Varsti on seda vist raske mäletada, sest Tallinna linnavolikogus algab taas traditsiooniline vaikelu. Veel ei moodusta asendusliikmed volikogu koosseisu enamust, nagu eelmise koosseisu lõpus, aga liikumine on selles suunas.

Ka volikogu esimest istungit pandi Riigikogu ööistungite ja Sirbi skandaali varjus vähe tähele. Siiski on aeg kokkuvõtteid teha. Nüüd on teada nii lahkunud pardid kui ka nende poolt petetud ja lollitatud valijate arv.

Möödunud Tallinna linnavolikogu valimistel korjasid peibutuspardid (ministrid, riigikogu liikmed ja maavanem) ligi 60 000 (täpsemalt, 59 172) häält. Need olid saadikud, eks loobusid ametite sobimatuse tõttu linnavolikogu tööst esimeses ja teises ringis.

Kõige tõsisemat petukaupa pakkus Reformierakond. Pardid kogusid 67% erakonna tulemusest. Kõik valituks osutunud loobusid koheselt saadud mandaatidest. Järgnesid Isamaa ja Res Publica Liit (35% tulemusest partidelt), Sotsiaaldemokraadid (33% partidelt) ja Keskerakond (19% partidelt). IRL-l loobus mandaadist 10 saadikut 16-st, sotsidel 3 saadikut 8-st ning Keskerakonnal 16 saadikut 46-st. Loobujaid võib lisanduda veelgi, eriti Keskerakonnal.

Eelmisel nädalal toimus Tallinna linnavolikogu istung. Tähelepanuväärne ja oodatud sündmus. Kuid midagi põnevat võrreldes valimiskampaanias toimunuga ei olnud.

Volikogu esimees ja linnapea valiti tuimalt. Opositsioon end ei mobiliseerinud. Oleks vähemalt oodanud opositsiooniliidri Eerik-Niiles Krossi ülesseadmist kandidaadina linnapea ametikohale.

Kopterite akud said selleks korraks tühjaks. Kõlas vaid hädine nurin: isegi demokraatiat ei viitsitud meiega mängida. Aga kas seda ka nõuti?

Kahjuks praegune olukord ei üllata. Sellist vaikivat elu on opositsioon Tallinna volikogus elanud pikka aega. Kas ei oleks aga aeg valijatel ja ajakirjandusel valituks osutunud ning siis ära kadunud volikogu pärisliikmetele Toompeal ja Stenbocki majas meelde tuletada, et nad petsid otseselt     60 000 tallinlast ja kaudselt veel suuremat hulka. Peibutuspardid on maad võtva vaikelu pärast vastutavad.

Erakonnad ei otsinudki Tallinnas võimalusi võimuvahetuseks

Tallinna võim jäi kukutamata mitmel põhjusel. IRL, Reform ja sotsid polnud linna tasandil nelja aasta jooksul eriti millegagi silma paistnud. Tegemist oli üsna nõrga opositsiooniga ja ühe linnapeakandidaadi agressiivne kampaania ei saanud mitme aasta tegematajätmisi korvata. Sotsidele maksis ka see kätte, et nad istusid päris lõpuni kahel toolil korraga.

www.vvk.ee

Veel suurem põhjus on see, et Tallinna opositsiooni esindavad erakonnad ei tee enam ammugi koostööd. Neil puudub tõsisem infovahetus, mille kaudu luua ühiseid aktsioone ja sõlmida vajalikke kokkuleppeid.
Vaba Isamaaline Kodanik tegi juba 2012. aasta kevadel ettepaneku moodustada suur valimisliit Keskerakonna vastu. Eitav vastus tuli tol korral sotsidelt, aga teised isegi ei reageerinud.

Kõik erakonnad püüavad säilitada oma värve, logo ning hoida kõrgel statistilisi näitajaid. Rohkem kui sisuline pööre Tallinnas huvitas neid oma tulemus. Väljaspool Tallinna on aga tavapäraseks kujunenud see, kui kohalikud liidrid (sh isegi erakondade liikmed) panevad kokku oma valimisliite, kuid erakondade keskkontorid putitavad lausa vägisi paariliikmelisi parteinimekirju sinna kõrvale. See ei ole sisuline tegevus.

Tulles tagasi Tallinna juurde, on selge, et nelja aasta tegemata töö ei korva helikopterite ja välkumata jäänud tissidega. Selleks oleks olnud vaja resoluutsemaid samme korruptsiooni vastu võitlemisel, kummaliste lisaeelarvete menetlemisel ning linnaaktivistide kaasamist. Erakonnad peaksid küsima, miks nad pole olnud alt tulevale kodanikuinitsiatiivile avatud ja miks vabad kodanikud ise ei taha osaleda erakondade nimekirjades.

Opositsioonierakonnad suunasid paljus oma teraviku pigem valimisliitude vastu, mitte ei otsinud parimat võimalust, kuidas koos Keskerakonda võita. See näitab selgelt, et tegelikult ei otsitudki võimalusi võimupöördeks.

Valimistulemuste puhul võib nentida, et eeskätt kindlustati oma võimu Toompeal. Tallinn on sisuliselt ainuke linn, kus tekkivad võimukoalitsioonide vahekorrad võivad mõjutada Toompea koalitsiooni. Ma ei usu, et Tartus toimuv sellele olulist mõju avaldab.

Kui valimiskampaania sõnumid oleksid olnud jõuliselt suunatud valijate motiveerimisele tulla valima, oleks olukord võinud muutuda. Ja seda üheskoos Vaba Tallinna Kodanikuga, kelle tulemus, uskuge või mitte, oli diskrimineerivate konkurentsitingimuste juures väga tugev.


Artikkel on ilmunud 29.10.2013 veebiväljaandes Delfi.

Aitäh kõigile!

Olen oma tulemusega rahul. 470 häält oli ligilähedane seatud eesmärgile. Valimiliidus sain neljanda tulemuse.

Valimisliidul polnud midagi kaotada. Pigem ikkagi võitsime. Minu unistus on, et liigume tõstatatud küsimustega edasi. Põhja-Tallinnas suutsin koondada meeskonna, kellega on võimalik algatusi läbi viia ning kokku kutsuda veel teisigi poolehoidjaid.

Suured-suured tänud kõigile!

Rahvas valib volikogu, mitte linnapead!

Soo tänava Rimi ees tulid minu juurde kaks noort inimest, Tartu linna valijad. Nad küsisid, kas me valime praegu linnapead? Nende üllatus oli suur, kui vastasin, et ei, me valime linnavolikogu, kes esmalt valib endale volikogu esimehe ja siis volikogu valib linnapea.

Praegune trall linnapeakandidaatide üle on alavääristanud kohalike omavalituste volikogude valimiste tähtsust. See kõik toetab kahetsusväärset praktikat, et volikogu ei määra midagi. Volikogule ei kuulu seadusejärgne poliitiline võim, vaid selle on võtnud administratsiooni juht – linnapea.

Praegu Tallinnas toimuv soodustab mitut väärarusaama valimiste kohta. Üks neist on see, kuidas erakonnad müüvad oma nimede eesotsas peibutusparte, kes volikokku ei lähe. Linnapeatrall on teine. Mõneti jääb mulje, nagu oleks tegemist presidendi otsevalimisega. Unustatakse, et on kaheksa linnaosa ja igas oma kandidaadid. Lisaks on loodud ebavõrdne osalemise tingimus – kui linnapeakandidaati pole, pole te ka nimekiri, mida üldse debattidele kaasata.

Kui järgmine kord midagi muuta, siis ootaks meedialt eraldi debatte Tallinna linnaosade esinumbritele. Ja kindlasti ka volikogu esimehe kandidaatide vahel. Sotsioloogidelt ootaks küsitlusi, mis ei jäta ruumi demagoogiaks.

Sotsioloogide küsitlused kannaksid justkui kartellierakondade huve. Kuude kaupa ei suudeta küsitlusi läbi viia reaalsete valimistel osalejate kohta. Peidetakse erakondadele konkurentsi pakkuvad nimekirjad. Sellega minnakse selgelt vastuollu kodanikuühiskonna tugevdamise põhimõttega, millest sotsioloogid ise tihtipeale räägivad.

Erakonnad jagavad laskmata karu nahka, aga ei oska saja piires arvutada. IRL ütleb, et 1 protsent on võidust puudu, sest Keskerakonnale mõõdeti toetuseks 44%, aga IRL-le koos Reformierakonna ja sotsidega 43%. Kuna 44+43=87, siis tekib õigustatud küsimus, kuhu kaovad ülejäänud 13%? Kuna EKRE toetus on vaid 1%, siis 12% jaguneb ülejäänud valimisliitude vahel, kelle hulgas kõige tugevam on Vaba Tallinna Kodanik (VTK).

Ma ei ütle, et kõik need 12% kuuluvad VTK-le. Aga kindlasti on VTK osa sellest kordades suurem kui 2,5%, millest räägivad kartellierakondlased. Üldse on küsitluse valim, mille järgi IRL ehitas oma reklaamitulbad, liiga väike, et üldse mingeid olulisi järeldusi teha.

Pole mõtet viimasel päeval täita sotsiaalmeediat erinevate kallutatud sõnavõttudega, kui palju keegi hääli saab. Ootame rahulikult. Küll tahaks sotsioloogidelt enam täpsust, et ära hoida nii pahatahtlikke kui ka ülioptimistlikke tõlgendusi.

Ja lõpetagem linnapeakandidaatidele keskendumine. Tallinnas on väljas üle 1500 kandidaadi. „Eesti Ekspress“ tõi tänuväärselt välja selle, kuidas mammutpikku nimekirju välja pannud erakonnad endale näppu lõikasid ja panid kandidaatideks kriminaalkorras karistatud isikud. Kui kampaania on tsirkus, siis seda sellepärast, et meediale see tsirkus sobib.

Kahjuks kannatab kõige rohkem valimiskampaania sisu, sest reaalselt volikokku pääseda võivad kandidaadid on fookusest väljas. Siis ei maksa pärast imestada, et pardid lendasid ära ja jälle valiti täiesti tundmatu koosseisuga volikogu.

Aga tegutsedes oma tänaval ja oma linnaosas, kasvõi sealsamas Soo tänava Rimi ees, saame teada, et inimesed ongi segaduses. Nad ei saa aru, kuidas valitakse volikogu, mõned isegi ei tea, et samaaegselt valitakse halduskogu ja mõni arvab siiralt, et valitakse linnapead.

Peame kõik tööd tegema segaduste lõpetamiseks. Ja seda saame teha kõik koos – kandidaadid, meedia, kaaskodanikud.

Analüüs: naiste osakaal Tallinna valimisnimekirjades

Paar nädalat tagasi toksisin Tallinna valimisnimekirju selle pilguga, et milline on neis naiskandidaatide osakaal. Vaatluse all oli üheksa nimekirja.

Tulemused olid mõneti üllatavad. Jägides tabelit, siis ootamatult on kõige enam naisi Reformierakonna nimekirjas (49%). Tavaliselt parempoolse maailmavaatega erakondadel on naiskandidaatide leidmine raskem. Mis on Reformi suur miinus, et esimese kahekümne seas on seitse naist, kellest viis on peibutuspardid: Keit Pentus-Rosimannus, Vilja Savisaar-Toomast, Laine Randjärv, Maret Maripuu, Ülle Rajasalu. Need, kes täna saaksid koheselt tööd alustada linnavolikogus on Õnne Pillak ja Kairi Uustulnd.

Keskerakonnalt oli õige suurem tõenäosus leida triibulist nimekirja (mees-naine-mees-naine jne). Kuid sellist põhimõtet järgitakse numbrini 45 (Helle Kalda).  Siis saavad naiskandidaadid justkui otsa. Esimese kahekümne seas on nii peibutusparte, linnaametnikke kui muidu staare: Yana Toom, Merike Martinson, Marika Tuus-Laul, Mailis Reps, Kaja Laanmäe, Jelena Glebova, Daisy Järva, Natalia Malleus, Olga Ivanova ja Kaie Kõrb.

Tubli tulemuse on saanud valimisliit Vaba Tallinna Kodanik (naisi 42%), kes on naisi tippu jaotanud üsna ühtlaselt: Brit Kerbo, Külliki Kübarsepp, Ülle Mitt, Kadri Jäätma, Anne Hansberg, Helena Kukk ja Ilona Toots. Tegemist on kandidaatidega, kes esindavad selgelt enda linnaosasid.

Üle-eestline valimisliit erineb sellega, et ta ei esitanud ühtegi naiskandidaati esimese viie hulka. Kahekümne hulgast leiab Ege Hirve, Airi Vipulkumar Kansari, Crystal Ra Laksimi ja Tatjana Bassova.

Eriti tagasihoidlik on IRL tunnustamast naiskandidaate. Esimese kahekümne naise hulgas on kõigest KOLM naist ning neist kaks on riigikogu liikmed: Liisa-Ly Pakosta ja Reet Roos. Anneli Entson on praeguse volikogu liige.

Üheks üllatuseks oli SDE madal naiskandidaatide osakaal nimekirjas. Kõigest 35 protsenti. Mis nende puhul on eristatav teistest erakondadest, et peibutuspardid on lükatud nimekirja päris lõppu. Tuumikust leiame järgmised nimed: Barbi-Jenny Pilver-Storgard, Maris Sild, Maimu Berg, Reet Laja, Kadi Pärnits, Katrin Saks, Katrin Lugina.

Alla 35 protsendi naisi on Tallinna Roheliste ja EKRE nimekirjades. Valimisliit Rodina ei leidnud ühtegi naiskandidaati.

Põhja-Tallinn on üks tähelepaneväärsemaid ringkondi, kus kuuest tuntumast nimekirjast neljal on esinumbriteks naised. IRL Pakosta, Reform Savisaar-Toomast, Vaba Tallinna Kodanik Kübarsepp ja KE Yana Toom. SDE ja EKRE jäid turvalise meeskandidaadi juurde.

Kõige julgem ringkonna naisesinumbrite väljapanemisel on olnud Vaba Tallinna Kodanik. Tal on naised nimekirja vedamas Mustamäel (Kadri Jäätma), Nõmmel (Ülle Mitt) ja Põhja-Tallinnas (Külliki Kübarsepp). Ühelgi teisel nimekirjal midagi sellist ette näidata ei ole. Lasnamäel pole ühtegi naisesinumbrit.

Reformierakond on naisesinumbriks üles seadnud minister Keit Pentus-Rosimannuse (Kesklinn) ja eurosaadiku Vilja Savisaar-Toomasti (Põhja-Tallinn). Keskerakonnal on linnaosade vedajad riigikogu liikmed Marika Tuus-Laul (Kristiine) ja Yana Toom (Põhja-Tallinn). Tallinna Rohelised on naised esinumbritena välja pannud Mustamäel (Küllike Reimaa) ja Nõmmel (Kui Künnis-Beres).

Ühe naisesinumbri on välja pannud Üle-eestiline valimisliit (Pirital Heilis Laan), IRL (Põhja-Tallinnas Liisa-Ly Pakosta) ning SDE (Haaberstis Marianne Mikko).

Kellel on soov valida just naiskandidaate, siis loodan, et vastav andmestik aitab teil valikuid lihtsamini teha. Kuid ka mehed on toredad.

Halloo, need on kohalikud valimised!

Halloo, kes ikka veel ei ole aru saanud, need on kohalikud valimised! KOHALIKUD – ka Tallinnas ja selle linnaosades, Põhja-Tallinnas, Nõmmel ja mujal. Iga Tallinna linnaosa on Eesti mõistes väga suur koht. Põhja-Tallinnas on üle 58 000 elaniku ehk palju rohkem kui näiteks Pärnus. Iga linnaosa on väärt, et tema

probleemid ja neile lahendusi pakkuvad kandidaadid saaksid sõna meedias.

Mina tahan rääkida Stroomi metsa kaitsmisest; elanikusõbralikust parkimiskorraldusest Kalamaja ja Pelgulinna väikestel tänavatel; Kopli muutmisest puhtaks ja sõbralikuks linnajaoks; Kopli-Ristiku-Eerika ristmiku reguleerimisest; suusaradadest Stroomi metsas ja rannaalal talvisel ajal; linnaosa heakorrast ja haljastusest; ohtlikest veostest ja Kopli kaubajaamast; halduskogu rollist; linnaosavalitsuse ja asumiseltside koostöö parandamisest.

Linnaosade probleeme varjutavad kõigis suurtes meediakanalites Savisaar ja Kross, Savisaar ja Ilves, Savisaar ja Ülemiste vanake. Ükski neist ei kandideeri Põhja-Tallinnas, isegi mitte Ülemiste vanake. Siin ei kandideeri ka Aasmäe, Anvelt ja teised linnapeakandidaadid.

Ma pole meedias kohanud debatti, kus oleks ette võetud mõne Tallinna linnaosa probleemid ja kutsutud kõnelema just selle linnaosa tippkandidaadid. Selle asemel tehakse erinevate väljaannete poolt ridamisi ühesuguseid debatte ühtede ja samade linnapeakandidaatidega, kes kasutavad kogu aeg samu demagoogiavõtteid ega räägi eriti palju asjast.

See aga kujundab valimistest eksliku mulje. Näiteks Vaba Tallinna Kodanik on algusest peale seisukohal, et linnapeakandidaat tuleb leida avaliku konkursiga ja vabastada linna administratiivne juhtimine parteistatud ametikohtadest. Poliitika tegemise koht on volikogu ja halduskogud, selleks on vaja tegusaid linnavolinikke, mitte ametikohtade jagamist broileritele.

Aga meile surus „kohustusliku“ linnapeakandidaadi peale meedia oma loogikaga, mis pahatihti vaatab mööda tegelikest probleemidest. See mäng tuleb kaasa mängida, muidu kannab meedia su maha. Eilses Postimehes arvab Argo Ideon, et Reformierakonna linnapeakandidaat oleks pidanud olema Ansip. Kas tõesti on vaja veel enam tsirkust ja peibutusparte? See on vesi Savisaare veskile.

Muidugi peaks kogukond ise nii tõhus olema, et tekitada valimiseelsed arutelud. Neid on natuke ka olnud. Kalamaja hoovikohvikutes on erinevate nimekirjade kandidaadid koos probleeme arutanud. Linnalabor korraldas ürituse Kultuurikatla aias, kuhu asumiseltside kõrval olid kutsutud valimisnimekirjade esindajad. Keskerakond ja Reformierakond sinna ei tulnud, sest nende esinumbrid on saadikud riigikogus ning Euroopas. Linnaosamured jäävad neile tiba kaugeks.

Eks järgmine kord tulebki see debatt ise korraldada. Eile korraldati Koplis kandidaatidele võrdõiguslikkust puudutav väitlus. Üsna selgusetuks jäid Riigikogu liikmete vastused küsimustele, miks nad kandideerivad, kui kavatsust volikokku minna tegelikult ei ole.

Võrdõiguslikkus on rikutud ka sellega, et valimisliidu võimalused oma sõnumit kuuldavaks teha on palju piiratumad kui suurtel erakondadel. Erakonnad saavad suure raha riigieelarvest ja sellega tehakse ka kampaaniat. Keskerakond on nii nahaalne, et kasutab oma liikmete promoks veel Tallinna raha, mis tuleb kõigi meie taskust.

Artikkel on ilmunud 16.10.2013 veebiväljaandes Eesti Elu (Delfi) 

Räägime poliitilisest korruptsioonist

Kohalike valimiste keskne teema on korruptsioon. See väljendub linnaametnike julmas avaliku raha kulutamises kampaaniaks - plakatitega, pompöössete üritustega, linnaosalehtedega ja Tallinna Televisiooniga. Lisaks räägitakse uutest ja uutest mahhinatsioonid parteikassades.

Paraku hakkab kala mädanema peast. Ehk kui poliitikud näitavad eeskuju JOKK-skeemidega, siis teeb seda ka tavaline linnaametnik ja sealt edasi muutub ükskõikseks ka linnakodanik. Lõpuks polegi sellist kultuuri, mis ütleks, kuidas võib ja kuidas on väärikas.

Tallinna volikogu ei kontrolli linnavalitsust, sest ta on selleks liiga nõrk. Linnavalitsus ei vii ellu mitte volikogu tahet, nagu see on kombeks demokraatlikus ühiskonnas, vaid linnaametnike üha kasvavat sundpolitiseerimist. Poliitiline juhtimine on tunginud sügavale administratiivtasandile. Selline olukord on väga korruptsiooniohtlik. Sest see, mida me korruptsioonijuhtudest (Parbus, Sepp jt.) teame, on ju vaid jäämäe pealmine osa.

Volikogu koosneb statistidest. Nad on saanud sinna peibutuspartide järel. Kuulekuse eest premeeritakse neid lisaks ka kohaga mõnes linnaettevõtte nõukogus või kindlas munitsipaalametis. Kaalukamad ametikohad nagu mitmesugused nõunikud, linnaosavanemad ja nende asetäitjad antakse samuti ustavatele parteilastele. Poliitilise ja administratiivse juhtimise tasandid on lootusetult sassis.

Halduskogudes toimub samasugune tsirkus. Keskerakond paneb julmalt tuima. Üks pool halduskogust esitab küsimusi, arutleb ja pakub lahendusi, aga teine pool hääletab nii, nagu linnaosavanem märku annab. Kui mõni hääletus ikkagi ei lähe nii, nagu linnaosavanem tahab, siis lihtsalt tõdetakse, et halduskogu seisukoht on soovituslik ja seda ei kavatsetagi arvestada.

Transparency International'i järgi on poliitiline korruptsioon poliitikutele usaldatud võimu kuritarvitamine avalike huvide arvel. Professor Jüri Saar täpsustab: „Kindlasti ei saa poliitilist korruptsiooni käsitleda üksnes kui mõne erakonda (parteisse) kuuluva inimese majanduslikult omakasulist käitumist. Poliitiline korruptsioon on seotud poliitilise kultuuriga, mis aktsepteerib ametist tulenevate õiguste kasutamist erahuvides (nt hüvede saamisel, võimupositsiooni kindlustamisel) ning ei pea seda teatavates piirides keelatuks ega ka ebaeetiliseks. Kultuuri tüüpi, mis soodustab endeemilist korruptiivsust, kus kogu süsteem keskendub patrooni-alluva suhte ümber, võib nimetada klientelistlikuks."

Siit võib välja lugeda, et meid ümbritseb valitsemissüsteem, mis on poliitilisest korruptsioonist läbi imbunud. Mida tuleks selle vastu teha? Olen kindel, et võtmeküsimus on poliitilise ja administratiivse juhtimistasandi lahutamine. Ehk volikogu ja halduskogud tegelegu poliitiliste visioonide loomisega ning linna- ja linnaosavalitsused tegelegu rahvaesinduse soovide elluviimisega. Ametkondades töötagu pädevad isikud, kes on sinna võetud avaliku konkursi tulemusena.

Otsustusprotsessid peavad olema võimalikult lähedal rohujuuretasandile. Näiteks tuleb planeeringute otsustuspädevus tuua volikogust halduskogudesse. See loob eelduse, et saadikud tegelevad teemaga tõsiselt ja ka kogukonna häälega arvestatakse.

Kindlasti tuleb tõsta volikogu revisjonikomisjoni võimekust ja pädevust. Eriti skandaalne on see, et mõned aastad tagasi nulliti täielikult ära halduskogude revisjonikomisjonid. Kuni selleni oli neil pädevus kontrollida linnaosavalitsust ja vastavas linnaosas tegutsevaid allasutusi. Siis aga öeldi, et te võite kontrollida ainult halduskogude endi rahakasutust. Seal aga pole midagi sisuliselt kontrollida.

Toompea saadikud on pidevalt piiranud Tallinna ja selle kaudu kõigi teiste omavalitsuste otsustusõigust maksuküsimustes. Küll aga ei ole mitte kunagi soovitud tõhusalt vastu astuda nendele skeemidele, kui linna administratiivne ressurss ühe erakonna valimisvankri ette rakendatakse? Vastus võib peituda selles, et kõik erakonnad on mingil määral patused ja kõik soovivad karistamatuse olukorda säilitada.

Lahenduseks pole kaebajate premeerimine, mida pakub IRL. Küsida tuleb, miks preemiaraha pakkujate oma erakonna ministrid ja riigikogu liikmed ei ole astunud samme seaduste täpsustamiseks. Selle hulka kuulub ka erakondadele riigieelarvest eraldatavate summade märkimisväärne vähendamine. Lisaks valimisolek administratiivse ressursi reklaamiks kasutamisele piir panna. Siin tuleb täpsustada korruptsioonivastast seadust ja defineerida poliitilise reklaami mõiste.

Kas tegelikult ollakse poliitilise korruptsiooni väljajuurimiseks valmis? See eeldaks lubadust, et Keskerakonna broilereid ei asendata Tallinnas mitte teiste erakondade broileritega, vaid ausa konkursi läbi teinud inimestega. Ka abilinnapea ei pea olema partei liige. Linnaosavanema asetäitjaid ja neid saatvaid poliitnõunikke pole minu meelest üldse vaja. Seega tuleb MUUTA SÜSTEEMI, mitte niisama lärmi lüüa.

Artikkel on ilmunud 11.10.2013 veebiväljaandes Eesti Elu (Delfi)

Mu hing kuulub Põhja-Tallinnale

Soovin muuta Kalamaja ja Pelgulinna turvaliseks õuealaks!
Stroomi metsast peab saama kaitstud ja hooldatud vabaaja park!

Põhja-Tallinn on minu kodu 2008. aasta algusest. Linnaosa meelitas mind oma eripalgeliste asumite, looduse ja kogukonnavaimuga. Võrreldes toonasega on palju muutunud. Miljööteadlikkust on juurde tulnud, samuti hubaseid kohvikuid ja butiike.

Kurb on vaadata, kuidas sunnitakse asumite hoove autostama ja ahendatakse sellega inimeste elukeskkonda.
Minu ettepanek on muuta Pelgulinna ja Kalamaja asumite tänavad õuealaks. Mõte tundub ehk ootamatu. See viib autod uuesti hoovist välja, tagab mõistliku ja tasuta parkimiskorralduse ning teeb ümbruse sõbralikumaks. Õueala on mõeldud parkimiseks vaid kohalikele elanikele ja tasulist parkimist sellele laiendada ei saa. Aga just sellega on Kalamaja ja Pelgulinna inimesi hirmutatud.

Õuealasse ei kuuluks asumeid läbivad teed. Kuid ka seal kehtiks lubatust madalam piirkiirus. Tõsi, talvel tuleks asju korraldada nii, et tagatud oleks lumekoristus ja linnaosa teenindavad autod pääseksid sõitma. See eeldab, et lumekoristusperioodil pargivad autod ühele poole tänavat.

Stroomi mets tuleb võtta kaitse alla

Üks murekohti on Stroomi mets, mis on aastaringne puhkepaik poolele Tallinnale. Männimets vajab pidevat hoolt, kuid tema kraavid on umbes ja looduslik noorendik võssa kasvanud. Enne valimisi saadeti lõpuks sanitaarraie peale. Ent kas head asjad toimuvadki vaid valimiste eel?

Stroomi metsast peab saama selline tervise- ja vabaajakeskus, kus on mõnus olla nii perel kui ka tervisesportlasel. Selleks vajame pargivahti, kes hoiaks ümbrusel silma peal ning hoolitseks heakorra eest. Talviti on suusasõbrale oluline, et linnaosa buraan ja jäljemasin sõidaksid raja sisse nii metsa- kui ka rannaalale.

Metsa kaitse alla võtmine on oluline ka plaanitavate arenduste tõttu. Need on hipodroomi hoonestamine ühelt ja Põhjaväila läbimurre teiselt poolt. Kumbki ei tohi metsa kahjustada.

Halduskorraldus peab vastama elanike huvidele

Põhja-Tallinna halduskogu olgu kogukonna peegel. See eeldab tihedat koostööd asumiseltsidega. Ega halduskogude roll teistmoodi ei suurene kui läbi igapäevase koostöö.

Probleeme on veel. Kopli, Erika ja Ristiku tänava ristmik vajab foore. Noortele tuleb luua mõistlikke
vaba aja veetmise võimalusi. Liiga tihedad ja ühishuve riivavad arendusprojektid tuleb ümber vaadata. Lahendused tulevad siis, kui kogukond on ise aktiivne. Pelgulinna ja Telliskivi Selts on siin tänuväärset
tööd teinud, samuti annavad endast märku Professorite Küla ja Kopli Selts.

Olen ise mitmes algatuses kaasa löönud. 2009. aastal korraldasin Kalarannas esimesed suuremad prügikoristustalgud. 2010. aastal aitasin veebikampaaniaga vastu seista Kalamaja muutmisele tasuliseks
parkimisalaks. Linnavalitsusega peetud kirjavahetuse tulemusena muudeti Kolde puiestee ja Sõle tänava ristmik turvalisemaks.

Minu hing kuulub Põhja-Tallinnale.

Head inimesed, läheme valima! Valime tegusa halduskogu ja meie asumite huve esindava volikogu!


Artikkel on ilmunud lehes Vaba Tallinna Kodaniku Hääl (okt 2013)

Kilekotiraha suur roll on tagatud praeguse seadusandlusega

Tarmo Lausingu jutt rahaviimisest Keskerakonnale ei üllata. Pole vaja olla eriti läbinägelik, et mõista: erakonnad ei ole ühiskonnas nii populaarsed, et tavainimesed neile heast peast suurtes summades raha annetaksid. Need on need samad erakonnad, kes ei tule toime liikmemaksu kogumisega, kuid saavad eraisikutelt kümnetesse tuhandetesse eurodesse ehk varemalt sadadesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvaid kilekotisummasid.

Minu meelest on sellised annetused seotud kahe erineva skeemiga. Esimene on see, et erakonna abiga töökoha saanud ametnikud või poliitikud pannakse tänuvõlglastena regulaarseid annetusi tegema. See skeem tuli seoses Keskerakonna linnaametnike poolt tehtud regulaarsete annetustega ilmsiks käesoleva aasta alguses.

Teise skeemi juurde juhatab meid nüüd Lausing. Ehkki ta ei pruukinud selle olemust ja päritolu täpselt teada ning tegelikult ei maini ta siiani veel selliseid seoseid, mis võiks konkreetse juhtumi jälgedele viia. Siiski jääb üles küsimus – miks tuuakse raha kilekotiga ja miks püütakse see siis teiste inimeste poolt tehtud annetusena arvele võtta? Keskerakonna puhul võib muidugi ka kohe tekkida kahtlus, et ega see raha pole toodud Venemaalt, eesmärgiga Kremli sõsarpartei Eestis võimule upitada.

Ma arvan, et erakondade suurimad tänuvõlglased võivad olla ettevõtjad. Näiteks, kui nad saavad Tallinnas soodsa planeeringu või võidavad mõne hanke. Pole enam saladus see, et üks korruptsioonitundlik valdkond on Tallinnas planeerimine. Volikogu ja halduskogude roll on minimaalne, kokkulepped püütakse saavutada ikka otse linnavalitsusega, rahvaesindus ei sekku (volikogu) või tal puudub selleks piisav pädevus (halduskogu). Kuid korruptsioonitundlikke valdkondi on palju rohkem. Sellistel puhkudel on ettevõte valmis parteikassat täitma, kuid juriidiliste isikute annetused erakondadele on Eestis keelatud.

Kui omal ajal tõsteti hüppeliselt erakondade riigieelarvelist rahastamist, siis keelati samal ajal ära juriidiliste isikute annetused. See kõlas väga uhkelt, et ettevõtted ei tohi erakondadele raha anda. Kuid tulemuseks on veel rohkem jama. Mõned ettevõtjad julgevad eraisikutena enda nimel annetada, kuid võib mürki võtta, et palju raha käib endiselt läbi kilekottide ja variisikute. Meikar on seda praktikat vahest pisut ehmatanud ja Lausing nüüd samuti, aga seadusandja pole siin ette võtnud õieti midagi.

Tuleks mõelda pikemalt ette. Olen siiani veendunud, et riigieelarvelisi vahendeid erakondadele tuleb kärpida vähemalt poole võrra. Nüüd on see küsimus, kuidas „auke” kompenseerida. Juba täna, paar nädalat enne kohalike omavalituste valimiskampaania lõppu, saame öelda, et erakondade valimiskampaaniad on ebamõistlikult kallid. Samas olgem realistid, üksnes riigieelarveliste vahenditega neid kalleid kampaaniaid ju ei kaeta.

Meil on kindlasti vaja ühiskonnas laiemat arutelu, kas taastada juriidiliste isikute annetuste võimalus erakondadele. Riigieelarvest vahendite vähendamine, kuid samas juriidiliste isikute mitte lubamine avalikult erakondi toetada, on aga ilmselt veel enam suurendamas kilekotiraha rolli.

Artikkel on ilmunud 4.10.2013 veebiväljaandes Eesti Elu (Delfi)

Põhja-Tallinn õide!

Kutsun kõiki muutma Põhja-Tallinna lilleliseks!

Minu kampaaniatoode on krookuse sibul. Selle eesmärk on kõiki põhja-tallinlasi

kutsuda mõtlema meie ühise linnaruumi üle.

Unistan sellest, et parkides, alleedel, sisehoovides ja miks mitte rõdukastides, lillekonteinerites varakevadest alates õitseks lillemeri. See muudab meie asumid kirkamaks ja rõõmsamaks. Niiviisi hoiame ja hoolitseme oma linnaruumi eest ühiselt.

Krookuse eest on lihtne hoolitseda.

Istuta sibul oktoobrikuu jooksul murumätta alla. Kobesta muld. Astu kergelt mätta peale, et õhk väljuks. Siis ei kuiva sibul ära.

Kookused puhkevad õide peale lume minekut. Sibulat pärast üles võtma ei pea. Muretult võib muru hooldada muruniitukiga. Aastate jooksul sibul paljuneb.

Põhja-Tallinna halduskogu olgu kogukonna peegel!

Pean oluliseks, et linnaosa halduskogu oleks kogukonna peegel ja esindaks kogukonna huve. See eeldab tihedat koostööd asumiseltsidega ning kohalike kodanikuaktivistidega. Ega halduskogude roll teistmoodi ei suurene kui läbi igapäevase koostöö.

Praegu takistab halduskogude toimekust Tallinna põhimääruses sätestatu, mis annab talle soovituseandja rolli. Halduskogudele on eraldatud eelarve koosolekute läbiviimiseks.

Minu unistus on, et uued halduskogud, mis valitakse 20.oktoobril, teeksid tihedat koostööd üle kogu linna. Samuti tuleb hakata tegutsema Tallinna põhimääruse muutmise nimel.

Halduskogudel peab olema õigus ise korraldada linnaosavanema valimine ning nad peavad endale saama eelarve- ja planeeringupädevuse. Aga see unistus saab täituda vaid juhul, kui halduskogud ise seda soovivad ning selle eest ka seisavad.

Halduskogu kui kogukonna esinduskogu peaks kindlasti töötama selle nimel, et lahendada järgmised probleemid:

• Kopli, Erika ja Ristiku tänava ristmik vajab foore;
• noortele tuleb luua mõistlikke vaba aja veetmise võimalusi;
• liiga tihedad ja ühishuve riivavad arendusprojektid tuleb ümber vaadata. 
• jne.,jne.

Lahendused tulevad siis, kui kogukond on ise aktiivne. Pelgulinna ja Telliskivi Selts on siin tänuväärset tööd teinud, samuti annavad endast märku Professorite Küla ja Kopli Selts.

Stroomi mets tuleb võtta kaitse alla

Stroomi kaunist männimetsast peab saama kaitstud ja hooldatud vabaaja park!

Elan kaasa Stroomi metsa (Merimets) arengutele. See parkmets on aastaringne puhkepaik pea poolele Tallinnale. Minu enda elukohavalik Põhja-Tallinna kasuks oli selle metsa naabrusega seotud. Kuid

jätkuvalt on sellega seotud muresid. 

Männimets ajab pidevat hoolt, kuid tema kraavid on umbes ja looduslik noorendik pea olematu. Enne valimisi saadeti lõpuks sanitaarraie peale. Ent kas head asjad toimuvadki vaid valimiste eel?

Stroomi mets tuleb võtta kaitse alla. Metsas on võimalik läbi viia selline tervise- ja vabaaja arendamine, kus on mõnus olla nii perel kui tervisesportijal. Selleks vajame kindlasti pargivahti, kes hoiaks silma peal ning hoolitseks heakorra eest. Oluline on, et talvel linnaosa buraan ja jäljemasin töötaksid nii metsa- kui ka rannaalal.  

Metsa kaitse alla võtmine on oluline ka plaanitavate arenduste tõttu. Need on hipodroomi kavatsetav hoonestamine ühelt poolt ja Põhjaväila läbimurre teiselt poolt. Kumbki ei tohi metsa kahjustada.

Pelgulinn ja Kalamaja asumisisesed tänavad õuealaks

Tahan muuta Kalamaja ja Pelgulinna turvaliseks õuealaks, kus on tagatud elanikesõbralik parkimiskorraldus ja inimsõbralik eluruum!

Põhja-Tallinn on minu kodu 2008. aasta algusest. Linnaosa meelitas mind oma eripalgeliste asumite, looduse ja kogukonnavaimuga. Võrreldes toonasega on palju muutunud. Miljööteadlikkust on juurde tulnud, samuti

hubaseid kohvikuid ja butiike.

Kurb on vaadata, kuidas sunnitakse asumite hoove autostama ja ahendatakse sellega inimeste elukeskkonda. Minu ettepanek on muuta Pelgulinna, Kalamaja ja miks ka mitte teiste Põhja-Tallinna (nt Professorite küla) asumite tänavad õuealaks.

See mõte tundub esmapilgul ehk ootamatu, kuid järele mõeldes on selles oma selge loogika. Esiteks viib see autod uuesti hoovist välja, tagab mõistliku ja tasuta parkimiskorralduse ning teeb ümbruse sõbralikumaks. Õueala on mõeldud parkimiseks vaid kohalikele elanikele ja tasulist parkimist sellele laiendada ei saa. Aga just sellega on Kalamaja ja Pelgulinna inimesi hirmutatud.

Teiseks rahustavad parkivad autod ise liiklust, kuna kihutamine nende vahel pole võimalik. Pealegi on autode piirkiirus õuealal vaid 20 kilomeetrit tunnis. Õuealasse ei kuuluks asumeid läbivad teed. Kuid ka seal kehtiks lubatust madalam piirkiirus. See loob turvalise keskkonna nii õuealal mängivaile lastele kui ka kõigile teistele, kellele asumisisesed tänavad muutuvad mõnusaks linnaruumiks. Jalakäija ja auto on siin võrdsed.
 
Tõsi, talvel tuleks asju korraldada nii, et tagatud oleks lumekoristus ja linnaosa teenindavad autod pääseksid sõitma. See eeldab, et lumekoristusperioodil pargivad autod ühele poole tänavat.

Miks on poliitreklaami mõiste umbmäärane?

Keskerakond on viinud administratiivse ressursi kuritarvitamise enneolematu tasemeni. Eriti suur on probleem Tallinnas. Kas Eesti ikka on arenenud Euroopa riik? Või kuulume Keskerakonna pakutud lahenduste tõttu pigem Kesk-Aasia või Kesk-Aafrika riikide perre?

Tallinna maksumaksja rahaga korraldatav kontserdituur maksab 120 000 eurot ja Savisaare kepikõnnireklaam 136 000 eurot. 72 000 euro eest teavitatakse mänguväljakute rajamisest. Kutseri ja Tammemäe küünilised isikureklaamid Põhja-Tallinnas jäävad nende kulude kõrval isegi tagasihoidlikuks, kuid maksavad reaalselt kindlasti palju enam kui avalikkusele nimetatud 500 eurot.

Mida teha, et poliitiline kultuur tagasi tuua? Äsja kuulsime siseminister Ken-Marti Vaheri esituses tema tavapärast retsepti: kriminaliseerime! Kõlab nagu vangipaneku ähvardus, aga jutu sisu on õõnes. Tegelik probleem on selles, et olemasolevad seadused ei toimi ja seda nende tõttu, kes on aastaid Eesti seadusloomet juhtinud.
Poliitilise reklaami mõiste on Eesti seadustes lahti kirjutamata. See annab võimaluse tõrjuda vastuväiteid ja öelda, et Savisaare kepikõnnireklaam või Kutseri plakat polegi valimistega seotud. Ehkki iga terve mõistusega inimene saab aru, et on küll. Kutseri ja Tammemäe puhul sai sellest nii aru ka erakondade rahastamise järelevalve komisjon. Komisjon tahab nüüd, et riigikogu kirjutaks poliitilise reklaami mõiste seadustes selgelt lahti.

Poliitilise reklaami definitsiooni puudumine ja see, et järelvalvekomisjonil pole pädevust piiripealseid juhtumeid poliitreklaamina kvalifitseerida, on teinud olukorra selliseks, nagu ta meil on. Kui 2005. aastal oleksid sellised sätted kehtinud, siis oleks olnud võimalik K-kohuke rajalt maha võtta. Nüüdsed kepikõnnid, nagu ka eelmise korra kartulid ja küttepuud (mis pealegi makstakse kinni meie ühise raha eest) on ju kohukese loomulik järg.

Vähem mäletatakse, et aastatel 2003-2005 tehti riigikogus erinevate algatajate poolt kokku kolm katset poliitilise reklaami sätestamisega algust teha. Nood põrkusid Reformierakonna ja Res Publica vastuseisule. Nüüd on rahastamise kontrollikomisjon jõudnud selleni, et teema juurde tuleb tagasi tulla. Sest parem hilja kui mitte kunagi.

Probleemiga tegeleb ka riigikogu korruptsioonivastane komisjon. Juba kuu aega kaalutakse, kas Kutser rikkus oma plakatiga selle aasta 1. aprillist kehtivat korruptsioonivastast seadust. See ütleb, et «avaliku vahendi korruptiivne kasutamine on ametiisiku poolt ametikohustust rikkudes avaliku ülesande täitmiseks mõeldud materiaalse või muu ressursi kasutamine ametiisiku enda või kolmanda isiku huvides, kui see toob kaasa avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise ametiisikule või kolmandale isikule». Minu meelest sai Kutser põhjendamatu eelise ülejäänud umbes kahesaja Põhja-Tallinna kandidaadi ees, kel selline reklaamivõimalus puudus.

Kui ka see tõsiasi takerdub lõpmatusse hämamisse, et siis polnud veel kampaaniaperiood ja keegi ei teadnud, kas Kutser kavatseb kandideerida, siis saab seadust konkretiseerida. Võib lisada puust ja punaseks tehtud sätte, et avaliku vahendi korruptiivne kasutamine on ka ametiisiku enda reklaam avaliku teenuse või ürituse propageerimisel.

Tekib küsimus, miks pole poliitikud seni midagi ette võtnud. Miks ollakse kurikaeltest mitu sammu maas? Vastus peitub kartellierakondade olemuses. Kuigi Keskerakond rakendab poliitilise kultuuri halvimaid näiteid, on ka teised parteid seni olnud huvitatud seaduste ebamäärasusest. Sest mine tea, kus mõni «omadest» vahele jääks.


Artikkel on ilmunud 25.09.2013 Postimehe arvamusportaalis.

Hea valimistava vajab jõulisemat lähenemist

Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuse Liit (EMSL) on ka sel korral välja tulnud „hea valimistavaga”.

Algatust tuleb kahtlemata tervitada. Kuid tuleb ka tõdeda, et antud dokument peab enam ajaga kaasas käima.

„Hea valitsemistava” ei vasta kõiges meie poliitilise kultuuri allakäigu tegelikule olukorrale. Selle taustal näib mõnigi punkt häirivalt üldsõnaline. Sellise paberi allakirjutamisega saab valimistel osaleja justkui kinnitada oma häid kavatsusi, kuid tegelikkuses ei kohusta see peaaegu millekski.Mõned näited.

Alajaotuses „Avalikku võimu ei kuritarvitata” öeldakse, et „riigi- või kohaliku omavalitsuse asutustes mittepoliitilistel ametikohtadel töötavad isikud ei osale oma tööajast ühegi nimekirja või kandidaadi valimiskampaanias”. „Hea tava” läheb mööda kõigist neist juhtudest, kus ametikohad on kas jõuga politiseeritud või siis nn. mittepoliitilisel ametikohal töötav isik ise kandideerib võimuerakonna nimekirjas. Näiteks Keskerakonna ja Tallinna puhul on selline seos massiline.

Samas alajaotuses öeldakse, et „avalikke vahendeid, välja arvatud erakondadele riigieelarvest määratud tegevustoetust, kasutatakse vaid tingimustel, mis on kättesaadavad ka teistele valimistel osalevatele nimekirjadele ja üksikkandidaatidele”. Avalikke vahendeid on Tallinnas massiivselt kasutatud juba enne ametliku kampaaniaperioodi algust. Seda on tehtud nii kindlate kandidaatide kui praeguse keskerakondliku linnavalitsuse kasuks.

Taas kord tõuseb esile küsimus, miks jääb kriitika alt välja üldine võrdsusprintsiip. Nimelt, erakondade riigieelarveline toetus on väga suur ning seda kasutatakse elujõulise konkurentsi tasalülitamiseks. „Hea tava” võiks öelda kasvõi seda, et erakondade riigieelarvelist toetust ei tohi kasutada kohalike valimiste kampaania- ja reklaamikulude katteks, sest see seab ebavõrdsesse olukorda kodanike valimisliidud, kes sellist toetust ei saa.

Põhimõtte „Kandidaatide poliitilised vaated ja seisukohad on avalikud” lahtikirjutamisel soovitakse, et kandidaadid teavitaksid avalikult, kas nad valituks osutumisel hakkavad esinduskogus tööle või mitte. See peaks puudutama nn. peibutusparte.

Selgusetuks jääb, kuidas avalikkust teavitatakse ja kuidas see info avalikkuseni jõuab. Ausam ja selgem oleks „heas tavas” eeldada, et kandidaadid, kes esinduskogus tööle ei asu, ei sea oma kandidatuuri ka üles. Siit ootaks poliitikute suunas nõuet käituda ühemõtteliselt ja selgelt, seda enam, et neil on piisavalt aega olnud seaduste kohendamiseks nii, et praeguse olukorra skisofreenilisus (kandideeritakse, kuid volikokku ei minda) ära lõpetada.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et „hea tava” eeldaks märksa tugevamaid sõnastusi ning ka kodanikuühiskonna märksa tugevamat survet, et neid põhimõtteid tõepoolest ka järgitaks.

Artikkel on ilmunud 17.09.2013 veebiväljaandes Eesti Elu (Delfi)

Pöördumine: Läheme üheskoos Tallinnale appi!

Erakonnad kindlustavad oma positsioone meie ühise rahaga

Ootus ja lootus millegi uue ja parema järele on ühiskonnas tuntav juba poolteist aastat. Toimunud on meeleavaldusi, kirjutatud on Harta 12. Läbi on saanud Rahvakogu protsess ning viimane mõjus signaal, et midagi on pildil valesti, tuli Mari-Liis Lillelt loomeliitude pleenumil.

Oodatakse uut võimalust kodanikele, uut poliitika tegemise stiili. Mõned julgevad mõlgutada mõtet, et neli Riigikogus esindatud erakonda on oma suletud süsteemiga üle võlli läinud. Vaja oleks uut erakonda. Kodaniku erakonda. Vähemalt lööks see õhu puhtamaks ja praegused mõistaksid, et nad pole asendamatud. See omakorda õpetaks poliitikud ühiskonda paremini kuulama.

Aga tänast poliitikmaastiku on väga raske elavdada. Uutel tulijatel on pea võimatu konkurentsi lülituda ning olukorda saab muuta vaid seadusi kohendades. Nii on räägitud, et võiks alandada erakonna registreerimiseks vajalikku liikmete arvu ning vähendada kautsjoni, mis tuleb välja panna Riigikogu valimistel osalemise eest. Erakondadele antavatele riigieelarvelistele vahenditele nõutakse sihtotstarvet, et kõik ei kuluks lausreklaami peale. Räägitud on ka kampaaniakulude laest.

Üks peamine ettepanek soovitab muuta seda, kuidas suur poliitnelik saab suurema osa oma eelarvetest. Nimelt tuleks riigieelarvest tehtavate eraldiste korda muuta nii, et künnise alla jäänud erakonnad oleksid Riigikogu erakondadega võrdsemas seisus. Praegune poliitiline süsteem toimib iseenda konserveerimise nimel. Riigikogust varem välja jäänud või veel tekkimata erakonnad ei saa kuidagi võistelda nelja Riigikogu erakonnaga, kes jagasid eelmisel aastal 5,4 miljonit eurot maksumaksja raha, millest Reformierakond sai 1,8 miljonit.

Paraku on seaduste muutmised just nelja võimsa erakonna teha. Aga miks nad peaksid seda tahtma, kui konkurents pole nende huvides? Kahe aasta pärast toimuvad Riigikogu valimised. Kriitikale vaatamata püütakse riigipoolseid eraldisi tsementeerida ja tegelikult isegi suurendada.

Justiitsministeerium on värskelt välja tulnud ideega seada erakondade rahastamisele niisugune piirmäär, mis tuleval aastal tähendaks erakondadele mineva kogusumma suurenemist praeguselt 5,4 miljonilt eurolt 5,6 miljoni euroni. Liigutakse selgelt seda teed, et tänaste erakondade jaoks laekumised mingil juhul ei väheneks. Süsteem oleks selline, et iga uue riigieelarve tegemise juures kasutatakse Statistikaameti poolt avaldatud tarbijahinnaindeksi muutust, mis korrutatakse koefitsiendiga 0,9.

Sama eelnõuga soovitakse säilitada rahastamislõhe künnise alla jäänud ja valimiskünnise ületanud erakondade vahel. Jälle on tehtud üks keeruline valem, mille kohta saab ühiskonnale öelda, et me ju õige pisut muutsime süsteemi. See on järjekordne demagoogia. Näiliselt küll summad joone alla jäänud erakondadele tõusevad, kuid vahed parlamendierakondadega on ikkagi uskumatult suured.

Näiteks karistaks uus süsteem 4% toetuse saavutanud, aga siiski valimiskünnise taha jäänud erakonda eriti valusalt. Siinkohal toongi markantse näite.

Oletame, et üks erakondadest saab 4% häältest ja teised väikeerakonnad jäävad alla 1% ega saa mingit toetust. Arvutus näitab, et 5% toetuse ja 5 Riigikogu kohta saanu hakkab sel juhul saama 269 562 eurot ehk kogunisti 12,6 korda enam riigieelarvelisi vahendeid kui see 4% saaja. Viimasele jääb keerulise valemi järgi vaid 21 436 eurot.

Vahe on tohutu! Sealjuures on valijate toetuse vahe vaid üks protsent, aga see võib olla ka näiteks 0,1 protsenti. Poliitilise konkurentsi elavdamiseks oluline efekt jääb saavutamata. Ja kes on künnise all, see ei jää mitte ainult Riigikogust välja, vaid ilmselt sureb ka erakonnana.

Kui Riigikogu põhiseaduskomisjon justiitsministeeriumile tellimuse esitas, siis räägiti erakondade riigieelarvelise toetuse vähendamisest ja senise rahastamislõhe vähendamisest. Nüüd kavatsetakse oma sõnu süüa.

Huvitav on siinjuures fakt, et olemasoleva süsteemi juures saavad neli parlamendierakonda maksumaksja raha ühe erakonnaliikme kohta keskmiselt 11 eurot kuus. Ise suudetakse liikmemaksudena lisaks koguda vaid 0,17 eurot kuus liikme kohta.

Uue võimaliku erakonna proovikiviks on osalemine Riigikogu valimistel. Paraku ei piisa kandidaatide reastamisest. Iga kandidaadi koha eest tuleb kautsjonina maksta kaks kuupalga alammäära. Tänavu oli alamäära suurus 390 eurot. 2015 aastaks võib see olla oma 450 eurot. Täisnimekirja väljapanemise eest tuleb maksta üle 100 000 euro.

Omal ajal on ka tänase suure neliku liikmed ise hädas olnud kautsjoni kokkuajamisega, sest kogu riigieraldis oli kas lubatud eelmiste valimiste võlgade katteks või oli planeeritud uutele kulutustele. Kuid värskele või joone all olevale liikumisele on see veel suurem koorem, sest vastupidiselt parlamenti pääsenutele nendele kautsjonit ei tagastata. Uuel hüpoteetilisel erakonnal ei puudu mitte ainult võrreldavad vahendid kampaania läbiviimiseks, vaid teda ähvardatakse veel rängalt trahvida selle eest, et ta üldse julges nendega rinda pista.

Üheks ebavõrdsuse allikaks on ka see, et riigieraldistel puudub sihtotstarve. Selle tulemusena kulub lõviosa maksumaksja rahast kampaaniatele. Ehk meie ajusid pestakse meie endi raha eest! See raha kulub olemasolevate positsioonide säilitamiseks, demagoogilisteks vahekampaaniateks a la „meie alandasime teie kodukulusid“, aga mitte oma maailmavaate tutvustamiseks, mis võiks olla arvestatav eesmärk. Kõige enam alandab ühiskonda see, et seda kõike tehes peavad poliitikud rahvast väga rumalaks.

Millised oleksid lahendused? Tuleb vähendada erakondade rahastamist riigieelarvest vähemalt poole võrra. See võiks toimuda sujuvalt, näiteks 7% aastas 7 aasta jooksul. Samas tuleb vähendada künnise alla jäänud ja Riigikogus esindatud erakondade toetuste lõhet.

Riigikogu valimistega seoses tuleks mõelda kahele lahendusele. Tuleks lubada osaleda valimisliitudel ja vähendada kautsjonit vähemalt poole võrra. Ühtlasi kaoks paaniline „surnud hingedest“ liikmete tagaajamine erakonna registreerimiseks, mis poliitilist kultuuri ei paranda.

Ühiskond peab tootma asjalikke ning konstruktiivseid liikumisi. Praegused erakonnad koosnevad kivistunud eliidist ja liikmete nimekirjast, keda ei juletagi kaasata või veel vähem neilt liikmemaksu küsida. Kardetakse ju, et äkki saavad nad aru, kui mäda on süsteem tegelikult ja siis minnakse ära.


Artikkel on ilmunud 8.04.2013 veebiväljaandes Delfi.

Erakondade riigitoetuse vähendamise põhimõte peab jääma

On suur oht, et laupäevane Rahvakogu laseb end erakondlastel lolliks teha

Erakondade rahastamine riigieelarvest on taaskord „kuum“ teema alates möödunud suvest. Riigikogu põhiseaduskomisjon kogus ettepanekuid probleemiga tegelemiseks. Jõuti isegi selge sõnumini – senisele erakondade ülerahastamisele tuleb panna piir. See pole ju pelgalt  ülemäärane koormus riigieelarvele, vaid ausa konkurentsi kitsendamine Eesti erakonnamaastikul.

Mõned kuud hiljem tuli Harta. Viidatakse kartellierakondade üleolevale suhtumisele, mille üks põhjuseid on erakondade buumiaegne ülerahastamine. Järgneb Jääkelder ja Rahvakogu.

Kodanike hääl erakondade ülerahastamise teemal kostis igast nurgast. Esitati pea 300 ettepanekut rahastamise kontrolli alla saamiseks. Nende kõigi peamotiiv oli – erakondade riigieelarvelisi eraldisi tuleb vähendada.

Ka mina osalesin Rahvakogu seminaril, mis puudutas just seda teemat. Lahkusin mureliku meelega. Kokkutulnud hääletasid kartellierakondadest pärit „ekspertide“ eestvõttel maha riigieraldise vähendamise põhimõtte. Seega, ühiskonnas häälekalt tõstatatu ei jõua isegi Rahvakogu nö finaalüritusele.

Seda isegi hoolimata väga tabavast märkusest ekspert Zoja Masso poolt. Nimelt tõi ta välja, et neli parlamendierakonda saavad maksumaksja raha ühe erakonnaliikme kohta keskmiselt 11 eurot kuus. Ise suudetakse lisaks koguda vaid 0,17 eurot kuus liikme kohta.

Minu teada koguneb 6. aprillil Tallinna 500 inimest, see on Rahvakogu oodatud kulminatsioon. Paraku ei ole neil võimalust, minu andmetel, selles ühiskonda selgelt puudutavas teemas seisukohta võtta. Vähemalt ei ole seda ette nähtud korraldajate poolt.

Tagatipuks on Justiitsministeerium välja tulnud ideega seada erakondade rahastamisele niisugune piirmäär, mis tuleval aastal tähendaks erakondadele mineva kogusumma suurenemist – 5,6 miljoni euroni (praegu on 5,4 miljonit). Liigutakse selgelt seda teed, et kartellierakondade laekumised mingil juhul ei väheneks.

Süsteem näeks välja selline, et iga uue riigieelarve tegemise juures kasutatakse Statistikaameti poolt avaldatud tarbijahinnaindeksi muutust, mis korrutatakse koefitsiendiga 0,9. Valem tuleks väga keeruline, esitan selle otse matemaatiliste tehtena:

(viimati eraldatud summa : 100) x (tarbijahinnaindeks x 0,9) + viimati eraldatud summa = summa ümardatakse täisarvuni

Konkreetselt:

(5 412 678 : 100) x (3,9 x 0,9) + 5 412 678 = 54 126,78 x 3,51 + 5 412 678 = 5 602 663

Sama eelnõuga soovitakse künnise alla jäänud ja valimiskünnise ületanud erakondade rahastamislõhe säilitada. Nimelt, toetust eraldatakse alates vähemalt 1% toetuse saamisest. Iga protsendi kohta kehtib kordaja 0,2. Üldsumma jagatakse parlamendisaadikute arvuga, mis korrutatakse siis vastava kordajaga. Summa ümardatakse täisarvuni.

Saadav summa koguneb järgmiselt, näiteks 1% valimistulemuse korral:

(5 412 678 : 101) x 0,2 = 10 825

Näiliselt summad joone alla jäänud erakondadele tõusevad, kuid vahed parlamendierakondadega on ikkagi uskumatult suured.

Uus süsteem karistab 4% saavutanut eriti valusalt. Siinkohal toongi markantsema näite. Oletame, et üks erakondadest saab 4% häältest ja teised väikeerakonnad jäävad alla 1% ega saa mingit toetust. Arvutus näitab, et 5% ja vastavalt 5 parlamendikohta saanu hakkab sel juhul saama 269 562 eurot ehk kogunisti 12,6 korda enam riigieelarvelisi vahendeid kui see 4% saaja. Viimasele jääb vaid 21 436 eurot. Vahe on tohutu! Poliitilise konkurentsi elavdamiseks oluline efekt jääb saavutamata.

Minu üleskutse 6. aprillil osalejatele on haarata initsiatiiv kohapeal. Ühiskond on valjuhäälselt välja öelnud, et erakonnad tuleb tuua maa peale. Tuua kodanikule lähemale. Ja üks kõige olulisem mehhanism selleks on vähendada riigieelarvest tehtavaid toetusi.

Kurb oleks see, kui taaskord tõdeme, et hoolimata sõnavõttudest, aktsioonidest, seminaridest parlamendierakonnad käituvad ikka nii nagu alati – kasutades selleks Justiitsministeeriumi (loe: Reformierakonna) häbematust ja Rahvakogu saamatust. Ärgem siis laskem seda! Tegutsegem 6.aprillil!

Täna kolm aastat tagasi IRL Tallinna piirkonna üldkogul

Täna kolm aastat (2010) tagasi toimus IRL Tallinna piirkonna üldkoosolek. Jagan teiega näidet, kuidas hääletusmasinad võivad liiga usinasti tööd teha. See on valimistulemusest näha :

"IRL Tallinna piirkonna üldkogu valis endale uue 15-liikmelise juhatuse:

Tallinna piirkonna uue esimehe valib hiljem juba juhatus.

Juhatusse pääsesid Siim Kabrits (488 häält), Nikolai Stelmach (469), Maria Kasepalu (451), Toomas Tõniste (449), Sven Sester (435), Urmas Reinsalu (408), Avo Üprus (405), Ken-Marti Vaher (403), Indrek Raudne (397), Siim-Valmar Kiisler (379), Andres Herkel (301), Andres Luus (256), Mart Nutt (255), Tarmo Kruusimäe (247) ning Toivo Jürgenson (239).

Valituks ei osutunud Liisa-Ly Pakosta (207 häält), Anna-Greta Tsahkna (175), Olavi-Jüri Luik (139), Andres Öpik (104), Jaanus Ojangu (63), Raimo Jõgeva (15) ning Avo Vassar (12)."

Milles see hääletusmasina ülepingutamine seisneb? Üsna noored ja tol ajal veel tundmatud noored (Kabrits, Stelmach, Kasepalu) said võrreldes pikaaegse piirkonna esimehe Kiisleriga päris ehmatavalt suure häältesaagi.

Hääletusmasin töötab kui arvutusmasin. Liikmed jagatakse erinevatesse kategooriatesse ning kaalutletult jagatakse suunised, kes kuidas hääletab.

See, et Kokk äsja väitis, et Jõgevamaa on nii väike piirkond, et 2012. aastal eestseisusse saada pole võimalik saada, on justkui tõsi. Tema eest tehtigi töö ära. Tema poolthääled korjati kokku üle Eesti sama meetodiga, mida kasutati Tallinnas.

Õpetlik on osaleda häältelugemiskomisjoni töös. Juba esimese 10 sedeliga hakkab tekkima pilt sellest,  kuidas juhiseid on jagatud ning milliste nimede vahel. Fantoomliikmed hääletavad ainult kindla juhise järgi, sest nad ei tea, mida nad teevad ja kes on inimesed, kes kandideerivad.

Edastan ka kolme aasta taguse vastukampaania kirja, mille tegid selliste mahhinatsioonidega mitte harjunud poliitikud. Seal toodi samuti esile uute liikmete põhikirjavastase vastuvõtmise probleem (muuhulgas oli vastuvõetute hulgas isegi kodakondsuseta isikuid).

"Hea sõber,

9. märtsil kell 18.00 koguneme Rahvusraamatukogusse, et pidada Tallinna piirkonna üldkogu.

Tule kindlasti kohale, sest kui Sina ei tule, siis otsustavad Sinu eest teised!

Endise Tallinna piirkonna esimehena ei saa ma olla rahul hoolimatuse ja ebakorrektsusega, mis on iseloomustanud erakonna juhtimist Tallinnas.

Juhin tähelepanu järgmisele:

            - üldkogu toimub pool aastat pärast põhikirjas sätestatud tärminit;

            - üldkogu ega erakonna suurkogu eel pole liikmete vastuvõtmisel järgitud erakonna põhikirja ja muude dokumentidega sätestatud protseduure: puuduvad liikmekandidaatide allkirjad, inimeste vaba tahe ja isegi kodakondsusesse kuulumine on jäänud õigeaegselt tuvastamata.

Niisugust erakonnasisese usalduse murendamist ei tohi me ükskõikselt pealt vaadata.

Tule kohale selleks, et saaksime koos esitada ausa ja demokraatliku alternatiivi!

Erakond on meie ühine rahvuslik vara, mitte ühekordseks kasutamiseks mõeldud projekti-partei. Seepärast on demokraatlike ja kõigile mõistetavate protseduuride austamine esmatähtis:

            - vaid nii tagame erakonna sidususe ja usu ühistesse ideaalidesse;

            - vaid nii saame oma tegevusega olla eeskujuks kogu ühiskonnale.

Heade soovidega,

Andres Herkel (J)

Pöördumise toetajad:

Mart Laar

Jaak Aaviksoo

Tunne Kelam

Tarmo Kõuts

Tõnis Lukas

Helir-Valdor Seeder     

Toivo Jürgenson (J) (V)

Tarmo Kruusimäe (J)

Olavi-Jüri Luik (J) (V)

Andres Luus (J) (V)

Mart Nutt (J)

Jaanus Ojangu (J) (V)

Liisa-Ly Pakosta (J)

Anna-Greta Tsahkna (J) (V)

Andres Öpik (J) (V)

Helen Hääl (V)

Margus Jaago (V)

Külliki Kübarsepp (V)

Illimar Lepik von Wiren (V)

Kaarel Oja (V)

Lagle Parek (V)

Epp Rebane (V)

Inna Rose (V)

Jüri Saar (V)

Berit Teeäär (V)

Kaja Villem (V)

(J)    Kandidaat piirkonna juhatusse

(V)   Kandidaat erakonna volikokku

Mõned lisaselgitused ja tänud

Tänan kõiki, kes mu pöördumisele on vastanud. Paljudele olen meili teel lisaselgitusi saatnud ja paljud on ka otse helistanud.

Vastan siin kahele üldisemale küsimusele.

Kuidas saab pöördumisele oma toetust väljendada? Kindlasti saab seda teha teisipäeva õhtul üldkogul. Samuti teete seda headele erakonnakaaslastele edastades.

Kas tegemist on I ja RP vastuoluga? Eeskätt on tegemist nõudlikkusega meie organisatsioonikultuuri suhtes. Olen tänulik neile RP taustaga erakonnakaaslastele, kes oma liikmeksastumist meenutades (soovitajad, kohtumine vastuvõtjatega) kinnitavad, et Tallinna piirkonnas toimunu ei ole normaalne."

Kokk ja Kärberg pole IRL-s ainsad patused

Endise IRL-i liikmena ei üllata mind „Pealtnägijas“ kajastatud mahhinatsioonid. Uute liikmete massiline ja põhikirja eirav vastuvõtmine hakkas toimuma juba 2009. aastal. Seega hulk aega enne 2012. aasta Suurkogu. 2010. ja 2012. aasta Suurkogud ei olnud ainsad tasandid, kus Res Publica tiib üritas ebaausate võtetega juhtpositsioonid kätte saada. See toimus üle Eesti, nii piirkondades kui osakondades. Enne hääletusi võeti vastu uusi liikmeid, kellega laiem ring polnud kunagi kohtunud, samuti tõsteti erakonna kontoris liikmeid ühest osakonnast teise vastavalt sellele, kus oli parasjagu vaja hääletusmasinat teha. Olin ise Põhja-Tallinna osakonna liige, kui äkki hakati liikmeid erakonda võtma põhikirja eirates. Nimelt pidid uued liikmekandidaadid põhikirja järgi kõigepealt kohtuma osakonnaga, kes pidi oma seisukoha edastama piirkonna juhatusele, kes pidi vormistama lõpliku otsuse. Enne Põhja-Tallinna osakonna koosolekut, kus toimus juhtorganite valimine, ilmus osakonna nimekirja mitu noorliiget, kellest mitmed isegi ei elanud Tallinnas. Kõik see toimus osakonna juhatust teavitamata. Üleöö tõsteti isegi Tõnis Palts Kesklinnast Põhja-Tallinna. Pidasin siis Madis Kübaraga Rahvusraamatukogu saali ukse taga tuliseid vaidlusi, kuna keeldusin viimastel minutitel nimekirja lisatud liikmeid hääleõiguslikena registreerimast. Paraku on Kübar just sedalaadi „teenete“ eest nüüd edutatud Juhan Partsi esinõunikuks ja Tallinna volikogu revisjonikomisjoni (!) esimeheks.   Järgmine tõsisem liikmete pimevärbamise laine algas 2011. aasta varasügisel. Tallinna juhatuse toonased liikmed Herkel, Jürgenson ja Kruusimäe küll protestisid tundmatute liikmete massilise vastuvõtmise vastu, kuid neist sõideti häälteenamusega üle. Ma küll ei tea, kas nende eriarvamust sisaldav protokolli ka tegelikult eksisteerib, sest protokolle, eriti sisukaid, kardab IRL-i võimuklann nagu tuld. Meenutan, et peale Isamaaliidu ja Res Publica liitumist oli paar üsna toredat nö mesinädalate aastat. Kõik tundus sujuv ja liikmeskond oli justkui väikeses hämmingus, et polegi neid kardetud tonte. Aga jah, see oli suitsukate. Alates 2009. aastast hakkas tugev organisatsiooni lõhestamine. Konkreetselt Põhja-Tallinna küsimuses pöördusime aukohtu poole, sest meie arvates oli liikmete vastuvõtmise korda rikutud. Olime häiritud, et pikaaegne Tallinna piirkonna esimees, Siim Kiisler, ei teinud sammugi läbipaistva ja usaldusel põhineva organisatsiooni ülesehitamiseks. Aukohtu esimees Avo Üprus (oli sellel ajal Kiisleri nõunik) asus mahhinatsioone õigustama. „Pealtnägijas“ käsitletud 2012. aasta Suurkogu ajal oli juba tavaline, et liikmeid juhendati SMS-ide teel. Varasematel kordadel kasutati hääletus-šablooni, mille järgi manipuleeritavad liikmed pidid oma hääletussedeli täitma. Paraku jäid need nurkadesse vedelema, muutes ebaeetilise tegevuse piinlikult nähtavaks. Tekstisõnumitele on veidi raskem jälile saada. Libahääletajaid oli 2012. aasta Suurkogul kaugelt rohkem kui Aivar Koka bussitäied, aga juriidiliselt oli kõik korrektne – JOKK! Pole mõtet teha nägu, et väära tegevusega jäi vahele ainult Kärberg. Kärbergi taga oli Kokk ja Koka taga Res Publica äraostmatud. Kärberg lihtsalt drastilisemal viisil tegi seda, mida oli IRL-s varem korduvalt tehtud, sest tal oli miski, millega inimesi allutada - töökohad.   Pärast 2012. aasta Suurkogu sai paljudel Res Publica tiiva poolt juurutatud sigadustest lihtsalt villand. Lahkuma hakkasid erakonna aktiivsemad, iseseisvamad ja sõltumatumad liikmed, esimese lainega umbes 60 inimest. Ka minul saab paari nädala pärast aasta IRL-st lahkumisest. Kummaline, kuid ma ei ole selle aja jooksul kordagi tundnud kahetsust. Hämmingut tekitavad kommentaarid, mis tulevad tänaste IRL-i juhtide suust. Et asja veel uuritakse ja püütakse välja selgitada tõde. Tõde teavad nad juba aastaid. Kuid ikka ja jälle püütakse seda kinni mätsida. Just see näitab vastutamatust kõige primaarsemal tasandil - oma liikmeskonna ees. Pole siis imestada, et erakondade siseelu on välja surnud ja rohujuuretasandil pole poliitilist aktiivsust. Selliste meetoditega tegutsev erakond lõhub ühiskonda, mitte ei ehita.