Enneolematu öölaulupidu

Eile õhtul kella üheksast kuni tänaste varajaste hommikutundideni toimus öölaulupidu "Märkamisaeg". Teema eesmärk oli panna meid endi üle mõtlema. Mõtlema meie riigi kui isikliku elu üle. Tore oli vaadata noorte suurt-suurt hulka. Need olid peamiselt noored, kes just sel perioodil eostatud said. Inimestel olid käes lipud - nii sini-must-valged kui Georgia lipud. See oli südantsoojendav vaatepilt. Ning rahvast oli tohutult. Tavapärastelt laulupidudelt ei meenu nii arvukat publikumi.

Muidugi olid ürituse naelaks need laulud, mis just ette kantud "Laulval revolutsioonil". Alo Mattiisen oli uskumatu mees, kes tänaseni suudab ühendada rahva lauluga kui haarama üksteisel käest kinni hoidma. Tõnis Mägi ja Ivo Linna on samuti võtmeisikud, kelle vastu nende laulude puhul ei saa. "Koitu" lauldi kogunisti kaks korda järjest.

Mulle meeldis ka presidendi kõne. Parajalt rahvuslikkust ning iseseisva riigi kui väärtuse meeldetuletamist.

Positiivne oli seegi, et pidu oli alkoholivaba. Muidugi leidus üksikuid inimesi, kes olid eelnevalt kuskil end täis joonud või narkouimas, kuid neid oli võrreldes kogumassiga vähe ning nad lõbutsesid peamiselt omaette, peamiselt tantsides.

Natuke mõned asjad panid muretsema ka. Näiteks Keskerakonna laimukampaania öölaulupeo kohta päädis sellega, et nad jagasid terve öö heeliumiga õhupalle, millel oli Tallinna embleem kõrvuti Rahvarinde logoga. Selge tunnus, et linna ja partei rahakott on segamini. Sama loogikaga jagati väikseid lipukesi. Selle asemel oleks võinud lisada paar bussi kesklinnast lauluväljakule. Mina sõitsin küll sellise bussiga, mis algpeatuses sai puupüsti rahvast täis. Paljud jäid järgmist ootama.

Kava poolest võiks seda öelda, et vaheklipid olid liiga pikad, mille heli kaugele ei jõudnud. Laulude valik oli enam-vähem, mõned olid veidi nö ülearused, st et neid oli raske kaasa laulda. Murelikuks tegi presidendi äkiline haigestumine, mis arvatavasti viis selleni, et ta tuli kõnet pidama tunni võrra hiljem lubatust. See muutis väikelaste vanemad murelikuks, sest nad soovisid väga presidenti kuulda, kuid lapsed olid väga unised. Mina oleksin külalised Georgiast pannud enne või peale presidendi kõnet. Paraku juhtus neile viimane positsioon peale rahvuslikku kava. See aga tähendas seda, et rahvas läks poole pealt laiali, mis polnud eriti meeldiv vaatepilt.

Meelsus väljakul oli sõbralik. Eelpool nimetatud laulude puhul lauldi agaralt kaasa. Kuid meelsus polnud päris see, mida ootasin. Ootasin ülevoolavust. Aga võib olla oligi hea, et liigsed emotsioonid puudusid.

Hoolimata väikestest viperustest arvan, et Eesti vajas sellist üritust. Eriti arvestades tänast rahvusvahelist olukorda. Peame aeg-ajalt tundma ja väärtustama iseseisvust ja vabadust. Selleks sellised peod on ainuõiged. Selge on see, et analoogseid üritusi saabki korraldada pika aja tagant, mitte igal aasta või isegi iga kümne aasta järel.

Tänan korraldajaid ilusa öö eest!

Eesti, Eesti ela sa!