Kohalikud omavalitsused kui poliitilise punktikorjamise objektid

Koalitsioonipartnerite lahknevused haldusterritoriaalse reformi vajalikkuse suhtes on häirivad. Käib taas meediasõda, mis kohalikele omavalitsustele küll kasuks pole, ammugi mitte parlamendile ega valitsusele endale.

Tänane ülikillustunud (227 omavalitsust!) väikeriik (Eesti) jätkata ei saa. Vähemalt mitte paremuse suunas.

Pooldan lahendust, mis teostaks vähemalt järgneva 20 aasta vajadused. Selleks võiks olla 15 omavalitsust ning vajadusel kuni 3 suuremat linna maakondades (üks tänane maakond oleks üks omavalitsus). Minimaalset rahvaarvu ma ei esitaks, sest tingimus olekski maakond = omavalitsus. Linnade puhul on muidugi teine asi, mis siiski pandaks paika maakondlikest keskustest lähtuvalt. Maavalitsused võiksid jääda järelvalve teostajaks, mis tähendaks maksimaalselt 7 ametniku olemasolu (hüpotees).

Küsimus, minu jaoks, on Valgamaa otstarbekus. Valgamaa on kunstlikult moodustatud üksus. Seal on endist Tartu- ning Mulgimaad. Mina jagaks selle maakonna Tartu-, Viljandi-, Põlva- ja Võrumaa vahel. Põhjapoolne Valgamaa käib nagunii Tartus asju ajamas. Mõni üksik asjatoimetus sunnib Valga poole end sättima, kuid see on ainuke kokkupuutepunkt kohalike elanikega. Valgamaa kaotamise idee on minu isiklik, mis vähemalt poole sajandi jooksul küll rakendust ei leia.

Kui maakond on üks omavalitsus, siis võidakse väita, et kohalik võim võõrandub inimesest. Mina selle väitega ei nõustu. Lahendusi on mitmeid.

Tuleb tööle rakendada infotehnoloogilised vahendid, eelkõige internetivõimalused. Teiseks võimaluseks on luua osavallad (Tallinna linnaosavalitsuste mudel). Viimaste loomisega kaasneb oht, et tegelikkuses ei muutu midagi. Osavaldade arv peab olema limiteeritud (nt 3-5 maakonna kohta). Kolmas võimalus on panna tööle pangabussidele sarnaselt vallabussid, mis liiguksid graafiku ning vajadusel eelregistreerimise algusel. Miski pole võimatu. Vaja on leida avatuid lahendusi ning neid avatult vastu võtta.

Tuleb vähendada omavalitsuste arvu, sest:

• nii väheneb poliitiliste mängurite arv. Mõtlen kohalikke poliitikuid, keda on ilmselgelt palju. See on kaasa toonud selle, et valituks osutuvad pidevalt ühed ja samad isikud. Uute inimeste tulek on raske ning seetõttu demotiveeritud. Teiseks, kui on samad isikud kogu aeg võimul, siis poliitiline kultuur on madal. Suurem risk on korruptsioonil kui ka lõpmatult kestvatel poliitilistel mängudel (Otepää näide, mis üsna tihti satub avalikkuse ette erinevate võimuvahetustega; Mikitamäel jt omavalitsustes toimuvad analoogsed võimukriisid üsna tihti). Kolmandaks, nende mängurite tõttu ei edene ka vabatahtlikud ühinemised. Neljandaks, mingil määral vähenevad administratiivkulud, mis kulub volikogude tööshoidmiseks.

• on loodud võimalus piirkondade ühtlasemale arengule. See tähendab seda, et suudetakse enam kasutada Euroopa Liidu toetusfonde, millest väiksemad omavalitsused täna unistada võivad, sest neil on väga väike omakapitali võimalus ning puudub ka inimressurss, kes projekte kirjutaksid ning teostaksid. Ja teiseks, nii on eeldus luua kogu piirkonda edasiviiv arengukava. Väidan, et maakondlikud arengukavad täna ei tööta, sest seal pole oma-tunnet ehk piirkondlikku vastutust, vaid igaüks on oma omavalitsuse heaolu eest väljas.

• võimalus enam sihipäraselt arendada strateegilisi objekte (ühistransport, koolid, lasteaiad, sotsiaalmajad, raviasutused jne.). Näiteks täna on suur mure, kuidas koolilaste bussid nii liikuma panna, et 6 km vahemaaga koolide lapsed õigeaegselt kooli jõuaksid. Lahendus pole ju väga keeruline. Ühe ja sama bussiga saaksid mõlema kooli lapsed sõidetud. Tuleb nihutada tundide algusaegu, nt koolis A algavad tunnid 8:05 ja koolis B kell 8:35. Paraku täna sellisteks lahendusteks valmis ei olda. Teiseks, koole kui teisi eelpool mainitud asutusi annab ühtlasemalt hajutada. Vallamajade rohkus pole oluline, sest reaalselt jõuab inimene vallamajja heal juhul kaks korda aastas. Siit tuleneb muidugi probleem, mida tühjaksjäävate hoonetega peale hakatakse. Usun, et aegamisi leitakse ka neile lahendused.

• nii on võimalik tugevda Ida-Virumaa poliitilist tugevust ähvardava Kremli võimu vastu.

• konkretiseerub riigi partnerite arv. Täna ei suuda riik ühtlast arengut kõigis omavalitsustes tagada juba ainuüksi seetõttu, et läbiräägitavaid on tohutu hulk ning see takistab nägemast tervikpilti. See viib selleni, et raha ja muu riiklik abi läheb ikka sinna, kus tugevat tööd või kisa tehakse.

Tahan hoiatada ühe ohu eest. See oht eksisteerib ka täna. Eestis on praegu neli regiooni, mille sees on riigiasutused jagatud mitme keskuse vahel. Kõige hullem näide on Lääne-Eestis. Osa asutusi saartel ja osa Pärnus. Pean õigeks, et kõik riigiasutused oleksid koos ühes keskuses. Pole vaja kodanikele tekitada lisakulusid (aeg, raha) sama regiooni sees erikeskuste vahel sõitmisele. See on lausa narritamine. Eks hajutatakse eesmärgiga hoida elu sees erinevates keskustes. Kuid inimeste liigne jooksutamine pole ka lahendus. Tuleb leida uudseid lahendusi.

Ja mis on kogu teema juures väga oluline. Vabatahtlikkuse alusel ei saa midagi toimuma. Seda pärsib just ennekõike kohalike võimulolijate hirm kaotada tänane positsioon. Ja parteikontorid tahavad läbi suurte numbrite oma mõjuvõimu näidata. Mina rahustaksin neid hirmunud võimutsejaid. Osavamad jäävad nagunii pidama ning olulisim on siiski mõelda kohalikule arengule, mitte ise enda soojale toolile.

Seega, riiklikke vahendeid haldusterritoriaalseks reformiks tuleb kasutada. Seda saab teha vaid juhul, kui on ette näidata selged ja mõõdetavad eesmärgid. Lisaks peavad olemas olema arvutused, mida üks või teine tegevus maksma läheb. Ja kolmandaks, peavad olema tehtud piirkondlikud (st 15 tk) analüüsid, mis aitaksid minimaliseerida võimalikke ühinemisriske. Kõik peab olema kaalutletud ning põhjendatud. Fakt on see, et eeltoodud ettevalmistus ei saa toimuda üleöö ning selleks kulub vähemalt aasta.

Täna oleks olnud viimane aeg alustada halduskorralduste muudatustega. Paraku seda ei toimunud ning sellega kaotab riik lähisaastatel päris kindlasti. Viimane aeg tööde alustamiseks on aasta pärast. Järgnegu sellele kasvõi erakorralised kohaliku tasandi valimised. Hiljem jääb kõik endiselt venima.

Kas muutustega suudab tegeleda tänane koalitsioon, sellele ma vastata ei oska.

***

INFOKS:

Kohalike omavalitsusüksuste jagunemine rahvaarvu järgi seisuga 02.09.2007.a

Elanike arv	Linnad	Vallad	Kokku
0-1 000		35	35
1001-1500	2	47	49
1 501-2 000	3	31	34
2 001-3 000	1	33	34
3 001-4 000	4	11	15
4 001-5 000	3	13	16
5 001-7 500	5	15	20
7 501-10 000	2	5	7
10 001-50 000	10	4	14
50 001-100 000	2		2
100 001-	1		1
Kokku	33	194	227

Maakondade pindala ja rahvaarv seisuga 02.12.2007.a

Maakond	Pindala (km2)	Rahvaarv	Linnad	Vallad	Kokku
HARJU	4333	542 636	6	18	24
HIIUMAA	1023	10 502	1	4	5
IDA-VIRU	3364	170 216	6	16	22
JÕGEVA	2604	36 236	3	10	13
JÄRVA	2461	35 822	1	11	12
LÄÄNE	2383	27 973	1	11	12
LÄÄNE-VIRU	3627	67 459	2	13	15
PÕLVA	2165	31 660	1	13	14
PÄRNU	4806	91 107	2	19	21
RAPLA	2980	37 355		10	10
SAARE	2922	36 357	1	15	16
TARTU	2993	147 751	3	19	22
VALGA	2044	34 613	2	11	13
VILJANDI	3422	55 072	3	12	15
VÕRU	2305	38 604	1	12	13
Kokku	43432	1 363 353	33	194	227

Statistika: www.siseministeerium.ee

Kus on meediakajastuste piir?

Täna (23.09.08) tabas maailma, eriti Soomet taas õuduste tragöödia. Üks õpilane (hommikul kella 11 paiku) oli pähe võtnud idee koolis surmata kaasõpilasi ning hiljem end hukata, mida täie tõsidusega ka täitma asus. Praegusel hetkel on rideteadetena avaldatud kümme hukkunut, lisaks tulistaja ise.

Jah, paraku on see tragöödia kujunenud meediaväljaannete viljakaks uudismaastikuks. Online-meedia oli täna tervenisti valvel vaid sel teemal. Kahvatusid eilse õhtu riigieelarve otsused ning Simmi spiooniskandaal.

Pean mõistlikuks, et juhtunust teavitatakse, kuid analoogsete juhtumite puhul tuleb kategooriliselt hoiduda võimendamisest. Tegu pole sõjarindega, mis ohustaks kogu riiki või regiooni. Tegu on psüühilise häirega. Ning me ei tea, milline võib olla selle nakatav eeskuju.

Eks meis ügaühes on teatud laadi nõrkusi. Need võivad kaasa tulla kodusest kasvatusest, kooli kogemustest, ühiskonna väärtushinnangutest, isiklikust vastupanuvõimest. Kaaskonna surmamised ei vabanda välja nõrkusi, kuid paneb siiski mõtlema - kus on piir, mida tugevamalt kajastada või mida mitte?

Olin veidi hämmingus, et AK tegi Soome tragöödiast kell 15.00 erisaate. Tore, kuid minu arvates oli eesmärk näidata seda, et ERR-is siiski ollakse operatiivsed. Georgia-Venemaa sõjast ei suudetud koheselt otsereportaaži teha, mis oleks olnud märksa olulisem.

Tahan, et edaspidi meie meedia mõtleks, mida võimendada ja mida lihtsalt kajastada. Siin on oluline psühholoogiline vahe, millel võivad olla tõsised tagajärjed.

Kummitav eelarvetont

Tot-tot-tot... tuleb mul meelde Tootsi hirmu-tembuviis. Tänane eelarveprotsess ei toogi täpsemalt välja, kes see Tootsi moodi tembutaja on - Ansip? Savisaar? Laar? Padar? Kui tõsisemalt rääkida, siis asi on tembutamisest kaugel.

Eelmise nädala algusest peale on käimas meediasõda, mis kuidagi vaibuda ei taha. See paistab olema kaval nipp peaministri partei poolt. Arusaamatuks jääb, kes seda ikkagi juhib? Või on see hoopis märk, et kuulujutud RE killustatusest on müüt ja nad ikkagi suudavad ühiselt meediavõimu haarata.

Meedia on omal kombel haneks läinud. Ühelt poolt on näha, et kriisiolukordades on see kallutatud ühe-kahe poliitilise partei poolt. Teisalt, ei osata leida sügavaid analüüsipunkte, vaid püütakse vastutustundetult erinevaid klatšisõnumeid paisutada esilehtede pealkirjadeks.

Valitsus on tõesti keerulises olukorras. Ja seda just seetõttu, et peaminister elab soovunelmas, et midagi polegi juhtunud ega saagi juhtuma. Rahandusminister paistab olema kogemusteta ja arusaamadeta, lisaks ta juhib kontrollimatut ministeeriumi. Ja need kaks suurt meest omavahel koos eriti ei istu ja seetõttu tervikpilt riiklikest eesmärkidest täiesti puudub. Selle tõestuseks on ka kevadel vastu võetud eelarvestrateegia, kus puuduvad selged ja mõõdetavad eesmärgid.

Pead on tõstmas opositsiooniline suurpartei KE. Neil on mõnus käsi kokku hõõruda ning parastada. Kuid paraku on majanduslangus (kui tagajärg) alguse saanud just KE ja RE ühisest valitsuskabinetist. IRL ja SDE suurim patt RE-ga koalitsiooni tehes oli see, et usuti rahandusministeeriumi aastaid väljastatud väärarvutusi. Eelnevalt on nad vääralt arvutanud majandustõuse (reaalselt olid tõusud suuremad), kuid tõuse on ikka mõnusam üle elada kui ootamatut langust. Lisaks avaldab oma mõju üleüldine majandusolukord maailmas, mis paraku on samuti langustrendis.

Minu arvates on esialgsed lahendused olemas:

• IRL, RE, SDE koalitsioon on antud Riigikogu koosseisu puhul ainuvõimalik ning see peab püsima;
• tuleb välja vahetada peaminister.

Kandidaatide osas ei hakka spekuleerima, kuid oma nägemuses on veel mõned ministrid, kelle väljavahetamine võiks päevakorda tulla (just pädevust vaadates). Kuid kui asi nii kaugele läheb, siis laguneb koalitsioon koheselt. KE tulek võimule, olenemata partneritest, on kindlasti valus hoop riigi majandusele ning arengule järgmiseks kümneks aastaks. Täna on koalitsioonis inimesi, kes suudaksid kaine mõistusega riiki hullemast päästa. Seetõttu pole mõistlik "vastutuse" argumenti kasutades valitsus kukutada. Vastutada saab tegutsedes mitte põgenedes ehk ametist lahkudes (lahkumiseks on ka muidugi põhjuseid, kuid sel korral ma neid ei näe, veel...).

Valitsus peab eelarve esitama õigel ajal ning seda just sellisel kujul, et konkreetsete seaduseelnõudega on tulud ja kärpimised kaetud. Põrsast kotis pole mõtet parlamenti esitada, sest see võib kaasa tuua kriisi Riigikogus. Erakorralisteks valimisteks, minu hinnangul, ühiskond küll valmis pole. Esiteks juba sellepärast, et metsikud valimiskulud ei too majanduslikku heaolu kogu ühiskonnale, vaid kildkonnale PR-maastikul tegutsevatele firmadele. Teiseks, uut poliitilist põlvkonda pole peale kasvatatud ning seega, erakorralised valimised ei lahendaks midagi, vaid pikendaks kriisi.

Kutsun koalitsioonipartnereid üles lõpetama meediasõda. Kuulakem üksteist ning otsige lahendusi mitte soovunelmaid. Tuleb hoida kokku (mitte ainult majanduslikult), sest 2009. poliitika-aasta tuleb veel rängem kui käesolev aasta.

IRL noortel tähtis päev

Laupäev (20.09.08) on tähtis päev IRL noorte jaoks. Ühinevad erakonna noorteühendused Noor-Isamaa ja Noored Konservatiivid. Seda päeva on pikalt oodatud ja põhjusega. Noorte kukepoks oli isegi jonnakam kui "vanade" oma, viimased ühinesid aastaga. Noored ühinevad Res Publica ja Isamaaliidu liitumisest (4.06.06) alates juba üle kahe aasta.

Mida tahan selle tähtsa päeva puhul öelda?

Noorteühenduste liitumine on õige samm. Erakond vajab noori ning noored erakonda. Killustatus on mingil moel vajaduste jagamist takistanud. Ühinemine aitab kindlasti kaasa ka erakonna ja noorte omavahelisele vennastumisele. Täna, nagu ka siin, räägin ma paraku eraldiseisvatest organisatsioonidest. Põhjuseid ma siin välja tooma ei hakka.

Hoiatan ühe eest - liivakastimängude eest. Paraku ma mõnda ohtu näen. Näiteks võib leiduda endiste organisatsiooni harusid, kes peale liitumist ei suuda ajaga kaasas käia ning tegutsetakse jonniga vanaviisi edasi. Seda on erakond eakamate organisatsioonis näinud. Noored, olgem sellevõrra targemad!

Noored pole mängukanniks! Seda peavad nad ise tunnistama ning vastavalt käituma. Nii suudetakse olla üle "suurte" poliitikute joovastustest nukkudega mängimast. See eeldab eesmärgistatud ning iseseisvat tegutsemist, mis on kindlasti üks raskemaid ülesandeid tulevase IRL noorteühenduse juhtkonna jaoks. Soovin selleks jõudu ja jaksu!

Minu üllatuseks on kandidaatide kampaaniaperiood olnud väga vaikne. Paraku tänu sellele ma ei teagi kõiki kandidaate. Tean järgmist:

• Esimehe kohale on kaks kandidaati:

1. Veiko Lukmann
2. Madis Kübar

Kaks väga erineva karakteriga inimest. Ühte tunnen ma pikemat aega kui teist. Samas ei saa ma öelda, et tunnen neid mõlemaid väga hästi. Kuid minu valik on tehtud. Ja seda just noormeeste iseloomu alusel. Minu valik osutub sellele, kes suudab omada kirge, samas õigel ajal olla kaalukausiks ning pingete maandajaks. Valiku teeb lihtsamaks ka asjaolu, et see, keda eelistan, teda saab ka usaldada töös, temas on vastutustundlikkust (minu jaoks tohutu oluline kriteerium) ning meeskonnavaimu.

• Juhatusse kandideerijad, osa neist, leidsin täna juhuslikult orkutist. Kandidaatide plakat illustreerib siinset kommentaari. Tean, et jagatavaid kohti on 13. Niisiis, valikuid on mitmeid.

Seega, kõik IRL noored laupäeval kella 14-ks Tallinna ja Inglise Kolledžisse.

Tule ja ole ühineja!

Tule ja tee valik tulevikku!

Kuuba südames, I osa - Cuba Libre

Vähem kui kuu aega tagasi ilmus raamatulettidele uus raamat "Kuuba südames". Autoriteks ajaloolastest IRL juhtpoliitikud Mart Laar ja Andres Herkel. Raamat pole eriti paks, mis mulle isegi meeldib. Peatükid on kiirelt haaratavad ning ei tekita mõtlemist, et millal ta küll läbi saab. See teeb lugemise ladusaks ja isegi põnevaks, et mis järgmisena tuleb...

Nädalavahetusel jõudsin lisaks sokkide kudumisele, kodutöödele, lebotamisele ja kokkamisele lisaks aega võtta ka "Kuuba südamele".

Raamat on jagatud kaheks. Esimese osa (Cuba Libre) autor Mart Laar teeb kiire ülevaate Kuuba ajaloost alates 18. sajandist. Kui keegi loodab sealt leida romaani või reisikirjeldust, siis selles peab ta pettuma. Tegemist on tõesti ajaloolise ülevaatega, kuhu on pikitud mõned isiklikud kontaktid kuubalastega. Laar ise pole Kuubal veel käinud.

Viimases kahes peatükis jõuab autor arutluseni, et mis võiksid olla võimalikud tulevikuarenguteed Kuubas. Üks on selge. Kuuba peab demokratiseeruma.

Raamatut lugedes sai mulle selgeks, et Kuuba demokratiseerumine võib olla üks keerukamaid protsesse, mida lähiajal nähtud on. Isegi Balti riikide vabanemine tundub selle kõrval päris lihtne. Seda muidugi selle põhjal, mida lugenud olen, ise seda mitte otseselt kogedes - liiga väike olin siis.

Riik, kust väidetavalt sai alguse selline nähtus nagu suitsetamine ning mis elas tänu suhkruroole iseseisvus alles 1902. aastal. Paraku ei toonud iseseisvumine mingit demokraatiat, sest igaüks, kes võimule sai, omandas kiiresti autokraatlikud või isegi diktaatorlikud võtted. Neist pikima aja on ametis olnud Fidel Castro.

Castro oli minu jaoks vastuoluline tegelane. Palgamõrvar, "vabadusvõitleja", kes oli isegi redus Ühendriikides. Viimast muidugi on ta vihanud kogu oma iseteadva elu ning vihkamise kaudu riiki enda ohjes hoidnud. Tema lahenduseks probleemidele on olnud relvastatud vastuhakk ja poliitiline terror (lk 18).

Püüan mitte ära rääkida kogu I osa. Kuid, Kuuba demokratiseerumine saab toimuda vaid rahvusvahelise tugeva abiga, arvan ma ning mida otseselt autor välja ei öelnud. Paraku võib see abi tulemata jääda, mida on näidanud viimased sündmused Georgias. Abi on vaja sellepärast, sest Kuuba majandust pole olemas. Mina ei saa seda küll nimetada majanduseks, mis elab eksiilis elavate inimeste rahasaadetistel; turismil, mille peamine peibutis on kasvav prostitutsioon; narkokaubanduse vahendamisel kui ühisettevõtete loomisel, kus riik dikteerib kõike. Suhkruroost ja põllumajandusest pole enam juttugi. Lisaks on Kuuba enamuse ajast elanud Nõukogude Liidu abisaadetistel. Iseseisvast majandamisest pole minu arvates seal kellelgi aimugi olnud. Ja nii tühja koha peale on eriti raske iseseisvat majandust üles ehitada.

Muidugi ei tohi abistamisega liiale minna. Mõtlen, et peamiselt tuleb jagada teabealast abi, mida on vaja kindlasti lisaks poliitilisel tasandil. Lugeda võis, et poliitilisel tasandil kohalikud valmistavad end ette, kuid see tundus selline põlvepeal nokitsemine, mis minus kindlustunnet ei äratanud. Hea oleks juba tänasest võtta käsile nö terve valitsuskabineti täis inimesi, kellele teha tugevad koolitused üle maailma. Raamatut lugedes jäi mulje, et seda koolitust saab vaid üks inimene - Oswaldo Paya - kuid temast jääb otsustavatel hetkedel kindlasti väheseks.

Autor Laar kirjeldas oma suhtlust kohalikega nii tõepäraselt, et mul tekkis selline vastandlik tunne. Tegemist on inimesega, kellel on üle maailma palju kontakte. Tänu isiklikule ja edukale kogemusele Eesti riigi ülesehitamisel tunnustatakse teda üle maailma. Teisalt paneb see Laarile tohutu vastutuse. Oleme ju realistid - sarnaseid olukordi võib riigist riiki olla, kuid identseid olukordi ei saa kunagi olema. Igal riigil on oma eripärad. Nende kõikide aspektide tunnetamine loob ka tohutu vastutuse. Edu talle teavitamise ja julgustamise teel!