raamat "Kuuba südames". Autoriteks ajaloolastest IRL juhtpoliitikud Mart Laar ja Andres Herkel. Raamat pole eriti paks, mis mulle isegi meeldib. Peatükid on kiirelt haaratavad ning ei tekita mõtlemist, et millal ta küll läbi saab. See teeb lugemise ladusaks ja isegi põnevaks, et mis järgmisena tuleb...Nädalavahetusel jõudsin lisaks sokkide kudumisele, kodutöödele, lebotamisele ja kokkamisele lisaks aega võtta ka "Kuuba südamele".
Raamat on jagatud kaheks. Esimese osa (Cuba Libre) autor Mart Laar teeb kiire ülevaate Kuuba ajaloost alates 18. sajandist. Kui keegi loodab sealt leida romaani või reisikirjeldust, siis selles peab ta pettuma. Tegemist on tõesti ajaloolise ülevaatega, kuhu on
pikitud mõned isiklikud kontaktid kuubalastega. Laar ise pole Kuubal veel käinud.Viimases kahes peatükis jõuab autor arutluseni, et mis võiksid olla võimalikud tulevikuarenguteed Kuubas. Üks on selge. Kuuba peab demokratiseeruma.
Raamatut lugedes sai mulle selgeks, et Kuuba demokratiseerumine võib olla üks keerukamaid protsesse, mida lähiajal nähtud on. Isegi Balti riikide vabanemine tundub selle kõrval päris lihtne. Seda muidugi selle põhjal, mida lugenud olen, ise seda mitte otseselt kogedes - liiga väike olin siis.
Riik, kust väidetavalt sai alguse selline nähtus nagu suitsetamine ning mis elas tänu suhkruroole iseseisvus alles 1902. aastal. Paraku ei toonud iseseisvumine mingit demokraatiat, sest igaüks, kes võimule sai, omandas kiiresti autokraatlikud või isegi diktaatorlikud võtted. Neist pikima aja on ametis olnud Fidel Castro.
Castro oli minu jaoks vastuoluline tegelane. Palgamõrvar, "vabadusvõitleja", kes oli isegi redus Ühendriikides. Viimast muidugi on ta vihanud kogu oma iseteadva elu ning vihkamise kaudu riiki enda ohjes hoidnud. Tema lahenduseks probleemidele on olnud relvastatud vastuhakk ja poliitiline terror (lk 18).Püüan mitte ära rääkida kogu I osa. Kuid, Kuuba demokratiseerumine saab toimuda vaid rahvusvahelise tugeva abiga, arvan ma ning mida otseselt autor välja ei öelnud. Paraku võib see abi tulemata jääda, mida on näidanud viimased sündmused Georgias. Abi on vaja sellepärast, sest Kuuba majandust pole olemas. Mina ei saa seda küll nimetada majanduseks, mis elab eksiilis elavate inimeste rahasaadetistel; turismil, mille peamine peibutis on kasvav prostitutsioon; narkokaubanduse vahendamisel kui ühisettevõtete loomisel, kus riik dikteerib kõike. Suhkruroost ja põllumajandusest pole enam juttugi. Lisaks on Kuuba enamuse ajast elanud Nõukogude Liidu abisaadetistel. Iseseisvast majandamisest pole minu arvates seal kellelgi aimugi olnud. Ja nii tühja koha peale on eriti raske iseseisvat majandust üles ehitada.
Muidugi ei tohi abistamisega liiale minna. Mõtlen, et peamiselt tuleb jagada teabealast abi, mida on vaja kindlasti lisaks poliitilisel tasandil. Lugeda võis, et poliitilisel tasandil kohalikud valmistavad end ette, kuid see tundus selline põlvepeal nokitsemine, mis minus kindlustunnet ei äratanud. Hea oleks juba tänasest võtta käsile nö terve valitsuskabineti täis inimesi, kellele teha tugevad koolitused üle maailma. Raamatut lugedes jäi mulje, et seda koolitust saab vaid üks inimene - Oswaldo Paya - kuid temast jääb otsustavatel hetkedel kindlasti väheseks.
Autor Laar kirjeldas oma suhtlust kohalikega nii tõepäraselt, et mul tekkis selline vastandlik tunne. Tegemist on inimesega, kellel on üle maailma palju kontakte. Tänu isiklikule ja edukale kogemusele Eesti riigi ülesehitamisel tunnustatakse teda üle maailma. Teisalt paneb see Laarile tohutu vastutuse. Oleme ju realistid - sarnaseid olukordi võib riigist riiki olla, kuid identseid olukordi ei saa kunagi olema. Igal riigil on oma eripärad. Nende kõikide aspektide tunnetamine loob ka tohutu vastutuse. Edu talle teavitamise ja julgustamise teel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar