Järelpilk 2008

Aasta 2008 on olnud üllatavalt kirev nii välis- kui sisepoliitikas. Käesolev ülevaade on selektiivne. Peamiselt sündmusest, mis mind enam haaranud.

Eesti sisepoliitikat raputas kohe jaanuaris väike valitsusremont. Nimelt vahetati välja regionaalminister Vallo Reimaa majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi aseministri Siim Valmar Kiisleri vastu. See sündmus raputas ka erakonda ennast. Tänaseks võin öelda, et aastaalguse mullistusest pole jälgegi. Kõik on läinud oma töödega edasi ning andnud endast parima.

Valitsuse tegemised on tõsisemaks muutunud alates aprillikuust, mil püüti kuni viimaste minutiteni koostada riigieelarve strateegiat. Majandusküsimused ongi võtnud aprillist kuni aasta lõpuni peamise energia. See tõdemus tuleb enam esile siis, kui püüame teha kokkuvõtet valitsuse selle aasta tegevustest.

Tulevikku vaadates võib öelda, et majandus- ja rahandusküsimused jäävad vähemalt järgmise kahe aasta peateemadeks. Mõnes mõttes on see kurb, sest ülejäänud elu jääks nagu tagaplaanile. Samas on hea meel selle üle, et võib-olla ühiskond tunnetab rohkem püsivaid väärtusi. Raha tuleb ja kaob. Inimelud, lähedased, kallimad jäävad. Neid ei saa raha eest osta.

Aasta tähtsündmus oli Eesti 90. Minu meelest on Eesti Vabariigi 90. aasta tähistamine korda läinud. See on meid enam ühendanud. Öölaulupidu "Märkamisaeg" tõi meid kokku ning lasi nuusutada seda, mis toimus taasiseseisvumise ajal. Kuid tõesti nuusutada, sest inimesed ja ajad on veidi teised. Välja tuli nii mitugi filmi kui sarja. Eesti rahvas vajas neid väikesi "süste" juba ammu. Soovin, et selliseid sündmusi oleks meil igal aastal. Me ei tohi häbeneda ühiselt meelde tuletamast, kes me oleme, kust me tuleme, kelleks me jääme.

Hea juures on ka paraku halb pool. Sügise põrutavaim uudis oli see, et väidetavalt on Herman Simm reetnud eestlasi, eurooplasi ja neid vaba maailma rahvaid, kes on seotud NATO ja Eestiga. Minu arvates täiesti amoraalne teguviis. Teisalt solvav. Ühesõnaga - täielik mõistatus. Tekib ka küsimus, et kuidas sellist asja varem ei avastatud. Väidetavalt oli see ju väga pikkade aastat töö. Ning nö tellija on Venemaa, kelle juhtides hõngub muinasjutumaailma pahatahtlikkust sõna otseses mõttes.

Venemaa presidenditoolil istunud isik vahetati siiski välja. Algul kardeti, et Vladimir Putin teeb kiirelt muudatuse põhiseaduses, mis annaks talle pikendust. Kuid Putin oli vist tiba targem. Presidendiks sai Dmitri Medvedev, Putini ammune koostööpartner. Kardan, et paraku jääb ta kaotajaks (oleneb muidugi, mis on tema ambitsioonid), sest Putin tahab saavutada võimutäiust. Lisaks pikendati nüüd presidendimandaati tulevikuks Medvedevi käe läbi ja kahtlustatakse, et selle kasutab ära just võimule naasev Putin.

Võimutäiuse saavutamiseks tuleb tekitada veidi hirmu ja see Venemaal õnnestus täielikult. Nii alustati augustis kõiki rahvusvahelise õiguse norme eirates viiepäevalist sõda Georgia (Gruusia) territooriumil. Võiks öelda, et see sündmus muutis maailma. Tunnetati, kui ohtlik võib olla Putini Venemaa. Ja teisalt ei muutnud see sõida mitte midagi. Venemaa vastu midagi tõsist käsile ei võetud. Tänu sellele hoopis ilmnes, et Euroopa Liit seisab küll demokraatlike väärtuste eest, kuid teatud möönduste ja erinevate meetoditega. Kahjuks on Euroopa Liit killustunud ühendus. Samas selgus, et Eesti tähtsus Euroopas pole teps mitte teisejärguline. Liit Eesti, Läti, Leedu ja Poola vahel hoidis kokku, mis tõestab, et viimati liitunud riikidel on enam omavahel jagada kui vanal Euroopal.

Kindlasti jätkub debatt Nord Streami üle. Venemaa eesmärk on läbi plaanitava energiakanali muuta Euroopa veel enam endast sõltuvaks. Olenemata teadlaste arvutustest, et väidetavalt kahekümne aasta pärast on ka Venemaa energiaallikad ammendumas, on Saksamaa isegi Angela Merkeli juhtimisel gaasitoru teed sillutamas. Venemaa energiaallikate ammendumist tingib peamiselt raiskav ja röövellik ressursside kogumine, kus puudub kaasaegne tehnika kui ka kaugemat jätkusuutlikkust taotlev majandushinnang. Ka selles küsimuses on Eesti seisukohad olulisel kohal olnud ning need peavad endiselt kõlama jääma.

Sellesse aastasse mahtus ka Ameerika Ühendriikide presidendivalimised. Oli tohutu show, kuhu maeti uskumatud miljonid. Nüüd püütakse päästa riiki George W. Bushi kaheksa aastat kestnud valitsemise vigadest ja sassi aetud suhetest Euroopaga. Uue mustanahalise presidendi Barack Obama töö ei saa lihtne olema. Lisaks kõigele on ju majanduskriis kogu maailmas.

Rahvusvaheline tasand jäi vist domineerima. See näitab seda, et kogu maailmasüsteem ringlebki riikidevahelise koostöö ümber. Riigid ise domineerida ei saa, eriti väikeriigid, kuid iga riigi roll koostöö saavutamisel on tohutu väärtusega.

Soovin, et vaatamata möödunud aasta keerulistele aegadele ei kohku me uute väljakutsete ees.

Head pühade jätku!

Meeleolukat aastavahetust!

Kääriku mets on suremas

Otepää ilma lume ja suuskadeta ei ole tema ise. Nii ka mina sain eile ja täna suusad alla ning koos isaga on maha sõidetud juba paarkümmend kilomeetrit. Loodus on võrratu. Eriti kergelt hämaras, mil võiks emotsiooni siduda märksõnaga romantika.

Paraku on ka nukrat reaalsust me ümber, mis paneb tõsiselt mõtlema. Täna sai lisaks Otepää-Kääriku rattarajale läbida 5 km ring Käärikul. Tuntud Kekkose rada on üks spordihuviliste meelispaik, kus päevas sõidab läbi ikka pea tuhandeid huvilisi kui tõsisemaid tegelasi.

Paraku nendel radadel ilusat loodust nautida ei saa. Kekkose raja ümber olev mets on suremas. Palju on juba kukkunud puid. Enamus seisvatest puudest on kuivanud ning vajaksid mahavõtmist. Palju tööd oleks vaja ära teha.

Asi pole pelgalt selles, et sportlastel oleks raskele higistamisele vahel hea silmi puhata kaunil loodusel. Asi on ka looduse hoidmises ja majandamises. Paraku ei oska öelda, et kas tegemist on eramaadega või siiski kuulub kõik Tartu Ülikooli valdusesse. Kui maad oleksid viimase käes, siis minu hinnangul lahendus oleks üsna loominguline. Tartu Ülikool ja Maaülikool võiksid teha lepingu, mille alusel metsanduse eriala üliõpilased saaksid seal praktikal käia. Otepää ei ole Tartust kaugel. Koristada ja saagida surnud puud on küllaga. Samas tuleb kindlasti juurde istutada noort pealetulevat taimestikku, mis loob eelduse terve metsa kasvamisele. Pelgalt raiumisega metsa ei tervenda.

Looduspargi positsioonid pole selle konkreetse üksuse puhul minule teada. Olen vaid kohalike käest kuulnud, kui raske on metsi hooldada, sest pargi ametnike ja metsaomanike arusaamad tervest metsamajandamisest ei kipu kuidagi ühtima. Kääriku puhul küll sellised arusaamatused takistuseks ei tohi jääda. Nii võib liiga hilja olla!

Kutsungi üles, kui osaliselt kohaliku inimesena seisma ja tegutsema terve metsa eest Kääriku spordibaasi territooriumil. Hiljaaegu olid uudistes sõnumid, et plaanitakse Baltikumi kui rahvusvaheliselt olulisemat keskust rajada, mis teenindaks spordihuvilisi aastaringselt. Praegu on veidi piinlik seda teha.

Loe lisaks: Kääriku Spordibaas pürib maailmakaardile, Postimees, 23.11.2008.
Kääriku Puhke- ja Spordikeskus, www.kaariku.com

Kõrgharidus nõuab remonti

Seoses majandusraskuste tajumisega otsitakse erinevaid lahendusi, mis peaksid tulevikus tagama Eestile edu. Kindlasti on kõige alus haridus, sealhulgas kõrgharidus.

Jah, Eesti kõrghariduse tase on madal. Selle on tinginud minu arvates paar peamist asjaolu.

Meil on liiga palju "kõrg"koole. On nii era- kui avalik-õiguslikke kõrgkoole, kuid see pole taganud hariduse kvaliteeti. Eestile piisab tegelikult kolmest-neljast kõrgkoolist, mis spetsialiseeruksid oma võimalustest ja huvidest lähtuvalt.

Veel radikaalsem on Peeter Tulviste, kes 13. novembri haridusarutelul Riigikogu kõnetoolis (loe stenogrammi siit) tõi näite, et mujal maailmas on miljoni inimese kohta üks ülikool. Seega, Eestile peaks piisama ühest kõrgkoolist. Minu väide kolme-nelja kõrgkooli vajandusest põhineb nö valdkonnakesksel lähtekohal: näiteks reaalained, humanitaarained, põllumajandusharidus ja kaunid kunstid.

Hiljuti toimus üleminek 3+2 süsteemile. Mina olen nö vana ehk 4 +2 süsteemi kasvandik. Lõpetades oli diplomil kirjas, et mu bakalaureus on võrdsustatud magistrikraadiga (3+2). Lihtsustades võiks väita, et uue süsteemi kolm esimest aastat võrdub sissejuhatava hariduse saamisega, mida praegu pakub, veidi isegi ülepingutatult, gümnaasiumisaste.

Mõneti saab väita, et gümnaasiumist saab paremagi hariduse kui ülikooli esimestel aastatel. Tunnetasin seda gümnaasiumi ja "baka" kolme esimese aasta vahet teravana seetõttu, et eliitgümnaasiumitest tulnud kaaslastel polnud esimestel aastatel suurt midagi teha, kuid minul, kui maakoolist tulnul tuli hoopis enam pingutada. Sellest järeldan, et Eestis ei tajuta haridussüsteemi tervikuna. Tasakaal gümnaasiumide ning kõrgkoolide vahel on ka sassis. Selle võib tõesti mingil moel leevendada põhikoolide ja gümnaasiumide lahtiharutamine, millest on viimasel ajal palju räägitud.

Kõrgkooliõppe kaks viimast aastat ei suuda valitud erialal spetsialiste koolitada. Doktoriõppesse lähevad siiski vähesed, ehkki see oleks uue süsteemi puhul vajalik, kui soovida tõesti saada KÕRGharidust. Ma ei tea, kas praegu avalduvadki süsteemilt ülemineku tagajärjed, mis võib tähendada, et meie ühiskond pole kehtivaks süsteemiks veel valmis. Nõuame ja tahame parimat, kuid välja on kukkunud nii nagu alati...

Siit tuleb ka tõsisem probleem, millele teise vaatevinkli alt vihjab professor Tulviste. Ta tõdeb, et Eesti kõrgkoolides puudub pädev, kõrgharitud kaader. Siit järeldan, et seepärast pole meil loota ka tasemel kõrgharitud lõpetajaid. Õppejõudude koolitamisel, kui soovida ka eestlastest õppejõude, tuleks riigil panustada veel enam neile, kes lähevad doktorikraadi saama välismaale. Eestist saadud haridusega, vähemalt tänasel tasandil, pole minu arvates piisav, et kõrgkooli õppejõuks saada.

Kindlasti tuleks üle vaadata pakutavad ained ning nende tarvilikkus konkreetse eriala omandamisel. Need ained peavad moodustama terviku, mis motiveeriks doktoriõpee lõpetamisele. Maailmapilti avardava laialivalguvuse asemel on mingist tasemest alates vaja enam spetsiifikat.

Nagu haridussüsteemis tervikuna on vaja ette võtta kardinaalsed muutused, nii vajab neid ka Eesti kõrgharidus. Selleks on aga vaja laiemat debatti kui võimaldab üksnes parlament ja temale lähedalseisvate isikute ring.

Paraku jääb puudu ka poliitilisest tahtest leida erakondadeülene nägemus Eesti haridusest. Sellele aitab kaasa valitsuste lühike eluiga, mille jooksul ei õnnestu kellelgi kirja panna kavandeid muutustest ega ka nendega algust teha konsensuse saamisel.

Miks Valgamaa ühinemisest asja ei saa?

Valgamaalases (22.11.2008) oli tore lugemine Valga maakonna Maapäeval arutelu all olnud haldusterritoriaalreformist (loe siit). Minu lähiaja unistuseks oleks, et Valgamaast saaks nö pilootprojekt haldusreformi teemal. See ei tähendaks pelgalt omavalitsuste liitmist, vaid ka hariduse, sotisaalvaldkondade, transpordi, jt. valdkondade ümberkorraldamist.

Valgamaa puhul ma kujutan ette, et uus omavalitsus moodustuks olemasoleva maakonna piires (ehk omavalitsus = tänane maakond). Põhjus on lihtne. Valgamaa on loodud tehislikult 1920. aastate alguses. Tehislikkus ongi ohuallikas, et ühel hetkel võidakse maakond jagada Põlva-, Võru-, Tartu- ja Viljandimaa vahel ära. Kerge liigutuse selles suunas osundas ka Otepää volikogu esimees Jaanus Raidal, kes tegi ettepaneku reformi teha Otepää kõrgustiku baasil.

Kardan, et praegune ja juba päris pikaajaline diskusioon ühinemisest jääbki aruteluks. See kartus peegeldub ka Valgamaalase ülevaates. Püüan põhjused lahti kirjutada.

Puudub ühendaja. Kõik omavalitsused on omamoodi isiksused, kes tahavad kindlasti omamoodi käituda. Paraku ei hakka asjad nii üldse liikuma. Reformi eestvedajaks võiks olla maavanem. Paraku on Valgamaa nö riigipoolse käeta. Viimane laiemalt tuntud maavanem, Georg Trašanov, paraku hõõrub pistise kahtluse tõttu kohtupinke. Praegusest kohusetäitjast ei oska kahjuks midagi arvata. Ühendaja pole ka riik, vähemasti mitte enne uut Riigikogu koosseisu.

Poliitiline tahtmatus koostööks. See saab selgeks puhtlihtsa poliitilise maastiku kaardistamise tulemusena. Toon välja linnapeade, vallavanemate ja volikogu esimeeste poliitilised kuuluvused. Keegi võib küll väita, et kohalikel tasanditel erakondlikud valikud ei loe, loevad persoonid. Osalt on siin tõtt, kuid reform ei saa teostuda emaparteide toetuseta.

Helme
Vallavanem - Tarmo Tamm - erakonnatu (end KE)
Volikogu esimees - Toivo Põldma - KE

Hummuli
Vallavanem - Valter Kaar - erakonnatu
Volikogu esimees - Enn Mihailov - RE

Karula
Vallavanem - Rain Ruusa - RE
Volikogu esimees - Ants Kilo - RL

Otepää
Vallavanem - Meelis Mälberg - RE
Volikogu esimees - Jaanus Raidal - erakonnatu

Palupera
Vallavanem - Terje Korss - erakonnatu
Volikogu esimees - Vambola Sipelgas - RL

Puka
Vallavanem - Heikki Kadaja - erakonnatu
Volikogu esimees - Heldur Vaht - RE

Põdrala
Vallavanem - Aivar Uibu - erakonnatu
Volikogu esimees - Sulev Sildna - RL

Sangaste
Vallavanem - Kaido Tamberg - SDE
Volikogu esimees - Aldo Korbun - erakonnatu

Taheva
Vallavanem - Monika Rogenbaum - IRL
Volikogu esimees - Hille Tamman - IRL

Tõlliste
Vallavanem - Madis Gross - SDE
Volikogu esimees - Olev Tammela - RL

Tõrva
Linnapea - Agu Kabrits - KE
Volikogu esimees - Ülle Juht - RL

Valga
Linnapea - Ivar Unt - RE
Volikogu esimees - Feliks Rõivassepp - RE

Õru
Vallavanem - Andres Palloson - KE
Volikogu esimees - Avo Allik - erakonnatu

Kiire pilguga tulemust üle vaadates jääb silma vaid üks omavalitsus, mis võiks olla vastavalt emaparteile reformi pooldaja - selleks on Taheva valla juhtkond. Teistes omavalitsustes, kas valitseb teatud segadus või ollakse kategooriliselt reformi vastu. Põhjuseid võib olla mitmeid. Üheks näiteks on hirm, et siis võtaks võimu enda kätte kohalik Reformierakonna eliit. See tuleneb juba sellest, et tõmbekeskused Otepää ja Valga on selle partei kontrolli all.

Elukutselised ametipostid. Vaatame, kes on olnud vallavanema koha peal järjest enam kui kuus aastat - Kaido Tamberg, Madis Gross, Terje Tross, Heikki Kadaja. Mida peaksid nimetatud vallavanemad pärast ühinemist tegema, eriti veel kehvades majandustingimustes, ja veel maal?! Lihtne töökohakaotus võib olla inimlik põhjus, miks ühinemine untsu läheb.

Tohutu poliitiline ebastabiilsus. Otepää võimu olukord on katastroofiline. Keskmiselt peab heal juhul üks võim vastu aastakese. On lühemaid ja pikemaid aegu. Valla areng on seisma jäänud. Inimesed lahkuvad, isegi talvepealinna võimalused ei hoia neid tagasi. Enam on märgata käsi-peseb-kätt-poliitikat, millest osaliselt on tingitud võimu ebastabiilsus. Samas paistab läbi tohutu eneserahulolu, kui mõni võimupööre on taas teoks saanud. Inimesed on aru saanud, et enne midagi ei muutu, kui uus põlvkond peale tuleb. Kuid uutel tulijatel on pea võimatu midagi muuta, sest täna toimuv on võtnud motivatsiooni.

Poliitiline ebastabiilsus hirmutab eemale ka maakonna vallad, sest nii väikeses kogukonnas kui Valgamaal teavad enam-vähem kõik, mis kuskil toimub. Lisaks ei anna see julgust, kui läheb debatiks, mis võiks olla Valgamaa keskpunkt.

Valgamaa keskuse küsimus. Kindlasti on ka see üks suur komistuskivi. Debatt võib tulla Otepää ja praeguse keskuse Valga vahel. Vaidlusobjekt on ta seetõttu, sest põhjapoolsem rahvas satub Valka haruharva ning pigem käiakse Tartus asju ajamas. Lõunapoolne kogukond sooviks jälle Valga juurde jääda.

Nagu näete, on probleeme palju. Samas tunduvad need nii teisejärgulised. Tekib küsimus, et kuhu jäävad suured eesmärgid – kohaliku rahva heaolu, Valgamaa areng ning ääremaastumise vastu võitlemine? Ühe suure Valga, Otepää või kogunisti Lumevalla tekkimine hakkaks paremini töötama ka nende suurte eesmärkide nimel. Praegu oleme killustunud ning võimud vaatavad ninaalust. Ei tule peljata, et ühinemise tagajärjel väiksemad kogukonnad kaoksid. Suure Türi valla tekkimine on tõestanud, et just selle tagajärjel taastus ka külaelu, mis tõi tagasi kogukonnatunde ja ärksama seltskonna maaelule lähemale.

Valgamaa omavalitsusjuhid! Palun saage tihedamini kokku ning pange paika konkreetsed eesmärgid, millele lisatakse ajalised tärminid. Näiteks. Jah, me ühineme kõik koos. Ühinemine toimub peale 2009. aasta kohalike omavalitsuste valimisi kolme aasta jooksul, lõppdokumendile kirjutatakse alla hiljemalt aasta enne järgmisi kohalike omavalitsuste valimisi (hiljemalt septembriks 2012). Tõestame, et Valgamaa on haldusstruktuur, mis saab olema eeskujuks kogu Eestile! Enam usaldust!

Avaldatud: 2.12.2008 Valgamaalane

"Hapukapsasõda" tänu Langile

Möödunud nädalal oli meedias suur teema memmede ja taatide väidetav väljatõrjumine turulettide tagant. Hapukapsast ja -kurki näiteks ei tohtivat müüa. Teema on tõsine. On saabunud ka teatud selgus, kus probleem peitub ja kust jama algas.

2006. aastal jõustusid toiduseaduse muutused, mis näevad ette, et kõik kes tahavad oma kodus tehtud toitu müüa, peavad ennast üles andma Veterinaar- ja toiduametis. Paraku pole tegemist ühe paberi täitmisega. Lisaks tuleb tasuda riigilõiv. Ja mõlemat toimingut tuleb teha igal aastal. Karm lugu, kui mõelda sihtgrupile – eakamad inimesed ju!

Põllumajandusministeerium tegi ka 2006. aastal justiitsministeeriumile ettepaneku vastavat riigilõivu mitte sisse viia. Tollane ja praegune minister Rein Lang oli sellele kategooriliselt vastu ja paraku usun, et tema vastuseis riigilõivu kaotamisele püsib. Põllumajandusministeeriumi alternatiivne ettepanek oli lõivu asemel nõuda tasu reaalse töö eest ehk tasuda oleks tulnud see summa, mis reaalselt kulub toidutegemise koha kontrollimiseks.

Riigikogu maaelukomisjon kohtus põllumajandusministeeriumi esindajaga. Muudatuste tegemise kehtivasse toiduseadusesse võetakse õige pea päevakorda. Kas lähtutakse samast alternatiivist, mis oli päevakorras ka 2006. aastal, ma öelda ei oska. Riigilõivu vähendamine ei lahenda olukorda. Kindlasti ei täida kõrge riigilõivu olemasolu ka märkimisväärselt riigi rahakoti täitmise eesmärki. Liiga kõrge hind ongi toonud teema päevakorda, sest kontrollid turgudel on avastanud nö seaduserikkumisi. Lisaks vajaks Veterinaar- ja toiduamet lisajõudu riigilõivu tasumise kontrollimiseks, mis võib kujuneda kulukamaks kui riigilõivust saadav tulu.

See aga ei tähenda, et kehtivaid seadusi tohiks teadlikult eirata ning rikkuda. Mind hämmastas Rein Siku arvamuslugu Eesti Päevalehes (EPL, 14. nov.), mis otseselt kutsub kodanikke rikkuma Eesti Vabariigi seadusi. Kummastav on seegi, et antud üleskutse avaldas meie keskne ajaleht.

Selliste arusaamatuste korral tuleks esitada erinevaid ettepanekuid, kuidas asju muuta või pakkuda lahendusi, mis võiks olla teisiti. Üheks selliseks kohaks on kodanikuportaal osale.ee. Loomulikult on võimalik pöörduda otse ministeeriumite kui Riigikogu saadikute poole. Võimalusi on. On vaja enam kodanikujulgust!

Usun, et nö hapukapsasõda leiab peagi oma mõistuspärase lahenduse. Mul erinevalt seadusi eirama kutsuvast Sikust on Riigikogu osas usk olemas.

Peaminister, tule ja avita!

Septembri lõpus kinnitas peaminister Andrus Ansip Riigikogu kõnepuldist, et 2009. aasta riigieelarvet iseloomustab kõige ilmekamalt sõna «tasakaal». Seda mitmes tähenduses.

«Esiteks on see tasakaal fiskaalpoliitilises mõttes, tasakaal riigi planeeritavate tulude ja kulude vahel. Raskete vaidluste saatel on sündinud tulemus, mis asetab valitsusliidu ambitsioonid, lubadused ja unistused reaalsetesse rahalistesse raamidesse. Me ei kuluta üle oma võimaluste, me ei ela oma tuleviku arvel,» kinnitas peaminister.

Paraku oli juba siis teada, et maailmamajandus ei muutu paremaks. Äärmuslike prognooside kohaselt on lähiajal ees ootamas ajaloo valusaim finantskriis. Seda peaminister tunnistada ei tahtnud ega suuda teatud määral tunnistada ka täna.

Juba on selge, et käesoleva aasta eelarvesse jäävad augud ning nende lappimiseks tuleb käiku lasta reservid, see tähendab möödalaskmiste katmist tuleviku arvelt.

Veelgi hullem on lugu 2009. aasta eelarvega. Peaminister lubas, et tema juhitud valitsus ei koosta mingil juhul puudujäägiga eelarvet. Tasakaalus eelarve olevat Reformierakonna kaubamärk ning sellest ei kavatsetavat taanduda mingil juhul. Nüüd on asi kahjuks teistmoodi.

Eesti Panga majandusprognoos 2009. aastaks lõi eelarve eelnõu täiega uppi. Kolmeprotsendilise kasvu asemel ootab Eesti majandust kaheprotsendiline langus. Eelarvele tähendab see seitsme kuni kümne miljardiga puudujääki kukkumist.

Sellist finantskuristikku pole taasiseseisvunud Eesti varem näinud. Ning taas reservide kallale minek tähendaks täiendavat tagasilööki riigi jätkusuutlikkusele.

Peaminister pole majanduspoliitiliste seisukohtadega välja tulnud. Ootaks selgeid sõnumeid, mis on need tegevused, millega valitsus olukorra lahendab.

Euroopa Liidu ja NATOga liitumine oli Eestile selge suunavõtt. Täna peaks see olema eurole üleminek, mis tähendab rahandussüsteemi stabiliseerimist, konkurentsivõime tõstmist võrreldes vanade ELi liikmesriikidega ning riigi usaldusväärsuse taastamist tervikuna. Ka sellise sõnumiga pole peaminister välja tulnud.

On ka siseriiklikke küsimusi, mille kohta ootaks selgeid sõnumeid nii peaministrilt kui tema juhitavalt erakonnalt. Nimelt peab riik üle vaatama oma efektiivsuse nivoo. See tähendab arulageda dubleerimise vältimist.

Üks ressursineelaja on näiteks omavalitsuste tohutu hulk. Paraku on just Reformierakond korduvalt haldusreformile pidurit tõmmanud. Lisaks tuleb üle vaadata seadusandlus, mis lõpetaks asjatu priiskamise. Kahtlemata ei tohi araks lüüa ka ebapopulaarsete, kuid vajalike otsuste ees.

Soodsa majanduskeskkonna loomiseks vajame toimivat infrastruktuuri nii maismaal kui õhus. Kindlasti tuleks tähelepanelikult üle vaadata, kas Eestist viib otsesild Berliini, Pariisi ja teistesse Euroopa keskustesse või on needki lähiajal kadumas.

Selge on see, et unistus raudteeühendusest Euroopaga jääbki vähemalt lähema kümne aasta jooksul unelmaks, kuid olemasolevad ressursid tuleb käigus hoida maksimaalselt.

Selge on see, et maksudega mängimine on ohtlik. Ma pole kindel, kas Reformierakond on sellest tänaseks aru saanud, kuid eelarvega näeme selgelt – tulumaksu alandamine maksab valusalt kätte. Kaudsete maksude tõstmine ei täida eesmärki, sest nendest on lihtsam kõrvale hoida tarbimise vähendamise kaudu.

Unustada ei tohi ka Eesti omi ettevõtjaid, kelle esindaja rahvasuus nagu olekski just Reformierakond. Kadunud on avatud poliitiline debatt, mis annaks ettevõtjatele kindluse, et nende olemasolu ning arvamused on olulised.

Meie tänapäeva suurim julgeolekurisk on energeetika. Meile ei meeldi Nord Stream, samuti tuleb minimaliseerida poliitilist sõltuvust Venemaast. Aga eeskätt tuleb otsida lahendusi Eestile endale. Peaminister on täna vaikinud. Ju otsib lahendusi …

Samas on ka opositsiooniparteid hambutus olukorras. Keskerakond ei suuda esitada eelarvele muudatusettepanekuid. Kuidas peakski ta seda suutma, kui vaja on valusaid, isegi ebapopulaarseid kärpeid.

Oleme kuulnud küll unistusest taaskehtestada sotsialism, mis eksisteeris Eestis sunniviisiliselt 50 aastat. Need 50 aastat aga röövisid lisaks riiklikule suveräänsusele iseseisva majanduse. Sellel korduda lasta ei tohi, sest vastasel juhul kaob taas kord iseseisev Eesti riik.

Kokkuvõtteks – olukord on äärmiselt tõsine. Viimane aeg on reaalseteks tegudeks. Tänase koalitsiooni käes on võtmepositsioon ja temalt oodatakse tegusid.


Avaldatud Valgamaalases.

Avaldatud lisaks:
6.11.2008 Peaminister, avita! Sakala
7.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Hiiu Leht
10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Meie Maa
10.11.2008 Peaminister, tule ja avita! Harju Ekspress

Savisaare uus on Eestile vana

Savisaar on alustanud Euroopa Parlamendi kui eelkõige kohalike omavalitsuste valimiskampaaniaga. Eile ilmutas ta raamatu, mis peaks rääkima Eesti majandusvalikutest. Ma pole seda teost näinud, kuid märkasin Savisaare erinevaid teleintervjuusid. Mis jäi kõlama?

Savisaar räägib, et riik peab hakkama aktiivselt sekkuma majandusellu. Tema ideaali järgi tuleks hakata taasriigistama erinevaid ettevõtteid. See on selge sotsialismi taaskehtestamine, mis eksisteeris Eestis sunniviisiliselt 50 aastat. Need 50 aastat röövisid lisaks riiklikule suveräänsusele iseseisva majanduse. Eesti ajal (1918-1940) olid võrreldes Soomega väga tugevalt arenenud ning kaasaegsed talud. Sotsialism võttis talud ja talupojaliku väärikuse, mille lõive maksame tänaseni.

50 aasta jooksul muutus rahvas riigist sõltuvaks. See tähendas ka tihti iga päevast elamist korruptiivses keskkonnas. Täna näeme, mida sellised „harjumused“ kaasa on toonud. Ja see pole teps mitte juhuslik.

Savisaar ei tule välja uute ideedega, vaid nende ideedega, milles on ta elanud oma enamuse teadlikust elust. Tõsi ta on, et riik peab olema valmis lahendama kriisiolukordasid. Eelkõige tuleb tasakaalus hoida eelarve, millega tõsi küll, meie tänane peaminister hakkama ei saa. Lisaks tuleb üle vaadata seadusandlust selle pilguga, et vähendada riigi üleliigseid ning täitmatuid kohustusi.

Eesti vajab uudseid lahendusi, aga neid Savisaar ei paku.

Putini plaan

"Kui Putini-plaan su pilve paneb, on kama-2 kellega tatti panna, kas kalaga või nikitaga ja ükstaspuha sinul see, mis aasta 2008 teeb, sest sul on Putin ja ta plaan ning sigarette vabalt saad." Selline on noortepärane räpp, mis heidab nalja Putini plaanile, kusjuures "plaan" tähendab siin "laksu".

"Me oma jõusse usume ja sellest algab kõik. Me Putini ja plaaniga küll võidame veel kõik! On uutele kõrgustele teel me suur ja õigeusklik maa! On meie nii Putin, Jumal taevas kui ka Ühtne Venemaa!" Nii kõlab üldrahvaliku laulukese refrään just suure naaberriigi veel suurema juhi kohta.

Nendele ridadele, mis kohati isegi jahmatavad neid, kes pole kommunistlikus ajastus oma teadlikku elu elanud, sattusin lugedes Boris Reitschusteri raamatut "Dmitri Medvedjev. Kas Kremli uus peremees?" (Olion, Tallinn 2008). Raamat on jagatud kolme suuremasse ossa. Esimeses kirjeldatakse erinevaid klanne ja isikuid, kes lootsid saada Putini valikuks presidenditoolile. Teine osa räägib Putini valiku - Medvedjevi eluloost ja viimane osa räägib üldpoliitilistest valikutest, mis võivad Venemaad ees oodata. Õigem oleks öelda, et valikutest, mis Putinit ja Medvedjevit võivad ees oodata, sest nagu eelnevalt kajastasin, siis isegi laulusalmides pole enam Venemaad, vaid on Putin, Jumal ja Ühtne Venemaa (erakond).

Käesolev raamat kuulub taas nende hulka, mida soovitan Venemaast huvitatutel lugeda. Autori käsitlus tundus väga loetav ning hea meelega loeksin tema teisi raamatuid, näiteks Reitschusteri kodulehel (saksa ja vene keeles) näib mulle huvipakkuvat raamat Putinist endast, mida kahjuks veel eesti keelde pole tõlgitud. Rõõm oli ka raamatut seetõttu lugeda, et ei leidnud ühtegi kirjaviga, mille leidmisel tavaliselt kergelt ärritun. Siin kiitus tõlkijatele ja toimetajale. Lühidalt sellest, mida teada sain.

Ma ei teagi, kuidas alustada... Venemaa poliitiline kui ärielu on halva Ameerika action-filmi stsenaariumi järgi. On muinasjutuline tegelane Vladimir Putin, kes kehastab oma olemuselt kurja kangelast. Tal on tohutult raha (väidetavalt erinevate vahemeeste kaudu vähemalt 40 miljardit eurot), tal on võim ja ta teeb kõik, et neid kõiki hoida. Ja seda mitte demokraatlikul viisil vaid hirmuvalitsemise meetodil.

Seekord Putin ei hakanud muutma põhiseadust, et pikendada oma presidendiaega. Ei ole võimatu, et ta seda siiski ei tee, mille vilju ta võiks maitsta tagasi saades riigipeaks. Seekord asus ta valima oma järglast. Tekkis verine võitlus erinevate klannide vahel, kes tekkinud suuresti suvilarajoonide või tööalaste sidemete kaudu. Võimalikud kandidaadid olid: Boriss Grõzlov (alamkoja esimees), Sergei Mironov (ülemkoja esimees), Igor Setšin (soovis ise, on ühe klanni pealik), Dmirti Medvedjev, Sergei Ivanov, Viktor Zubkov. Nende kõigi eesmärgiks oli saada esimeseks asepeaministriks, mis tähendavatki mantlipärija ametikohta.

Putin valis kunagise võitluskaaslase Peterburi päevilt, kelleks oli Medvedjev. Esmapilgul selline tagasihoidlik sell, kes Putini ametajast alates on taas Kremlis ja kandnud erinevaid ametiposte: Putini kampaaniaülem 1999-2000, presidendikantselei esimene asetäitja, Gaspromi järelvalvenõukogu esimees, presidendikantselei ülem, esimene asepeaminister. Kuluaarides küll sosistatakse, et Medvedjevi suur kirg oli vaadata ainuüksi akvaariumikalakesi, tegemata mingit sisulist tööd. Ta oli olnud nõus kõigega ja tihti jäi mulje, et ta on oma maailmas ja ei kuula kedagi.

Paraku pole Medvedjev, saanud nö kroonprintsiks, tegelikult nii papist poiss midagi. Tema üks relvadest on tema naine Svetlana Medvedjeva, kellega kohtuti juba algklassides. Svetlana on peale poja sündi (12 aastane) olnud kodus, seda oli nõudnud mees. Paraku tema energiline ja särav olek ei ole teda hoidnud koduseinte vahel. Naine on tegelenud moemaailmas. Korraldanud erinevaid üritusi ning Peterburi ajast juba loonud sidemeid Milano ja Veneetsiaga. Tema olevat ka see inimene, kes abikaasat enam poliitikasse aidanud minna. Loonud erinevaid tutvusi teiste tipp-poliitikute naistega. Andnud korralduse mehel jõusaalis käima hakata, sest mees oli muutunud tüsedaks ning mitteatraktiivseks. Kindlasti on Svetlana teene seegi, et eelmise aasta lõpust on täienenud garderoob viimase ajal kuulsaimatest brändidest ülikondade näol. Omamoodi püütakse Svetlanat tagatoas kinni hoida, sest kardetakse temalt samasugust mõju poliitkoridorides, kui oli olnud Raissa Gorbatšoval.

Medvedjevis nähakse võimalust parandada suhteid Läänega. Oma vaadetelt olevat ta liberaalsem ning demokraatlikum kui Putin. Seda tõestavat ka see, et ta juba alguses oli muutnud kõnesid, mis talle ette söödeti. Lääs on oluline seetõttu, et oligarhide (arv on Putini ajal mitmekordistunud) raha on seal (ka Putini enda raha).

Kuid kõigile on selge, et Medvedjev on ametis minimaalselt kaks ja maksimaalselt neli aastat. Pärast tuleb Putin võimule tagasi. Imestatakse vaid, et kuidas kaksikvõim vastu peab. Venemaa ajaloos on ikka ja jälle näiteid, kuidas "vagurad" alamad on võimu haaranud. Sellist situatsiooni pole viimase nelja sajandi jooksul olnud.

Paraku ei jõudnud ma rääkida kõikidest nüanssidest ja välja tuua veel tsitaate, mida oleksin tahtnud kindlasti teha. Seetõttu ongi hea soovitada raamat ise läbi lugeda.

Aasta Põllumees 2008 on Valgamaal

Sellel suvel oli mul üsna meeldiv nö ühiskondlik töö. Olin Aasta Põllumees 2008 žürii liige. Külastasime 13 nominenti üle Eesti, mis oli tohutult põnev nii seltskonna kui külastatavate suhtes.

Aasta Põllmees 2008 on Tõrva lähedal asuva Puide talu peremees Mati Nurm. Minu rõõm oligi suurem seetõttu, et tegu on kohaliku mehega. Olen ju ise endiselt Otepää valla kodanik. Oleme ka varem nii kaudsemalt kui lähemalt kokku puutunud perekonnaliikmete kaudu.

Mati Nurm on optimistlik, sihikindel, kõrge kvaliteediga vilja kasvataja. Sel aastal küll ilmastiku tingimuste tõttu kvaliteet väga kõrge polnud, kuid Nurme optimistlikus tekitas südames rahu, et auhind on läinud õigele inimesele.

Talus kasvab tervili ja seemnevili. Pojale on antud vabad käed katsetada erinevate põllukultuuridega, mis minu arvates on hea meetod noortele anda võimalus oma tee leidmiseks. Perenaine kasvatab küüslauku ja tegeleb natuke lillendusega. Nurme talus leidub kaasaegset tehnikat, mis nii mõnegi žüriiliikme suud ammuli imestama pani. Nii tore oli neid mehi sellistena näha.

Soovin edu ja vastupidavust Mati Nurmele tuleval aasta põllumehe tiitli kandmisel ja maaelu tutvustamisel.

Saksamaa sotsid ohustavad julgeolekut?

Saksamaa sotsiaaldemokraatlik partei kinnitas kantslerikandidaadiks praeguse välisministri Frank-Walter Steinmeieri. Olen tema suhtes kuulnud teravaid kriitikanoote. Täna sain kinnituse, et need kriitikanoodid on kõigest leebed väljendusviisid tegeliku ohuga võrreldes.

Endine Saksa korrespondent Moskvas Boris Reitschuster (fotol) on kirjutanud raamatu "Kas Kremli uus peremees? Dmitri Medvedjev". Avastasin raamatu puht juhuslikult. Praegu ma sellele nii väga ei pühendu, kuid leidsin just Steinmeieri kohta käiva üsna tõsise fakti.

Frank-Walter Steinmeier oli Saksamaa kantsler Gerhard Schröderi kantseleiülem. Sama ametit pidas ka praegune Venemaa president Dmitri Medvedjev, kes oli siis Vladimir Putini alluvuses. Suurriikide puhul on tegemist poliitilise tohutu kaaluga ametipostiga, mida teps mitte igaühele ei võimaldata ning kus ametis olles tuleb täita kindlaid suuniseid.

Medvedjev ja Steinmeier (fotol) olevat head sõbrad tänaseni, mis kujunenud just tänu tihedatele kohtumistele seoses ülemuste usalduslike sõprussidemetega. Mida võiks siit järeldada?

Saksamaa ja Venemaa suhteid saaks kiita juhul, kui seal poleks just neid "agasid". Schröderi rahajanune käitumine ja hoolimatus riiklike julgeolekuriskide suhtes tekitab kõhedust. Seda just eestlaste seisukohast. Ajalugu kipub korduma ning järjekordne aastasada on taas täis saamas. Üheks reaalsemaks julgeolekuriskiks on just Nord Streami veel teadmata tulevik. Paraku kuuleb veskirattaid liikuvat just selles suunas, et gaasitoru tuleb. See on julgeolekurisk nii Läänemeremaadele kui Saksamaale endale.

Medvedevi (fotol) ja Steinmeieri taaskohtumine tähendab ilmselt Putini ja Schröderi unelma täitumist. Ridade vahelt võite välja lugeda, et Medvedev ja Steinmeier on oma endiste ülemuste marionetid.

Paraku ei anna alati kindlust praeguse liidukantsleri Angela Merkeli käitmusviis Venemaa vastu. Päris tihti hoiab ta avalikkuse ees suu kinni, mida poleks talt oodanud. Järelikult, ei saa välistada gaasitoru ehituse peatamist ka Merkeli poolelt, kuid teatud selgroogsust on temal enam.

Lisaks tuleb arvestada ka sotsiaaldemokraatliku maailmavaadet esindavate Euroopa poliitikute ettearvamatut käitumist. Mis ettearvamatustest ma räägin?

Olen jahmatanud kuuldusest, et Euroopa esindusorganite koridorides teevad sotsiaaldemokraadid just lobby-tööd Venemaa kui ka suurriigi poolt soositavate ebademokraatlike naaberriikide kasuks. Eesti sotsiaaldemokraatide kohta seda päris öelda ei saa, aga ikkagi. Tõsi, ühe tänase Euroopa Parlamendi saadiku kohta olen moldovlaste endi suust kuulnud kriitikanooli, mis heidavad ette demokraatlike väärtuste arendamise takistamises.

Praegu lohutab see, et Saksamaa parlamendivalimised toimuvad poole aasta pärast. See annab aega valijatel kandidaatide üle järele mõelda. Samuti annab see aega avalikustada telgitaguseid, mis võivad tulemust märkimisväärselt mõjutada.

Vähi on ummikus

Maalehes (9.10.2008) on pikk intervjuu kunagise poliitiku Tiit Vähiga. Peale pronksiööd on Vähi muutunud väga sarkastiliseks ning meelestatud Eesti riigi vastu. See paneb sügavalt mõtlema. Isegi turgatab pähe, et kas ärimees on taas poliitikukarjääri jätkamas?

Vähi suurim süüdistus on, et Eesti ründab asjatult Venemaad. Ärimeeste tegevused naaberriigis olevat järjest kitsamaks läinud. Siit kumab tugevalt läbi Vähi ebaõnnestumised ning süüdi ta ennast ei julge tunnistada, vaid proovib süüdlaseks teha hoopis Eesti riigi.

Kuldsuu Aarne Rannamäe Vabariigi kodanikes (10.10.2008) küsis otse, et mis halaga tegemist on? Miks Eesti ettevõtjad hakkama ei saa? Ettevõtja Jaan Puusaag vastas väga tagasihoidlikult, põhinedes pigem oma isiklikule kogemusele, sõnamata midagi halba Eesti riigi kohta. Puusaag tõdes, et tema edu Venemaa põhineb pikaaegsetel isiklikel suhetel.

Lugedes erinevaid käsitlusi Venemaa poliitilise kui ärieliidi suhtetest, mis on omavahel väga läbi põimunud, ei teki minul usaldust ärilise eetika põhimõtete viljelemisest. Venemaal lööb läbi vaid korruptsiooniga kaasa minnes. Riigi kaasavedamine on üdini väär. Kurvad tulemused on naaberriigis Lätis, kus varsti pole ühtegi poliitikut, kes pole mingeid tehinguid teinud Venemaa ärimeeste kui poliitikutega. Eestisse selliseid juhtumeid pole vaja tuua ega neile soodsaid tingimusi luua.

Tagasi tulles Vähi juurde (analoogset juttu räägib ka Jüri Mõis), siis ma väga kahtlen, kas mees saab aru, kus ta pesitseb. Jah, ta tajub, et oleme EL liige ja tänu sellele avanes tohutu turg Läände. Minule jääbki selgusetuks, miks Vähi Lääne turule ei orienteeru, mis on palju maksujõulisem kui Venemaa vaene rahvas rikka Kremliga. On selle taga nostalgia ja elamine endises ajas? Ei taha loota, muidu oleks Vähi ammu oma ettevõtetest ilma.

Olen kategooriliselt vastu arvamusele, et Eesti peab ära kasutama Venemaa ja Euroopa omavahelist sõltuvust (Euroopa vs Venemaa energia, Venemaa vs Euroopa tehnoloogia). Energiasõltuvus on tohutu julgeolekurisk, millesse tuleb ettevaatlikult suhtuda. Ning nähes Venemaa provokatsioone, mis muutusid otseseks sõjaliseks lahinguks Georgias, on julgeolekurisk tohutu suur. Eesti roll Euroopa ja maailma silmi avada Venemaa poliitiliste juhtide ebastabiilsest arusaamast rahust on tohutu tähtis. Peame tegutsema, et sõltuvusi minimaliseerida. Enam tuleb panustada teaduse ja tehnoloogia arengutesse, leidmaks efektiivseid ja kasumlikke lahendusi energiaallikate suhtes.

Murelikuks teeb Vähi enda käitumine ka Pühajärve Puhkekodu majandamises, mis kuuldavasti kevadest elab kehvasti. Põhjuseks on onupoja-poliitika personaliotsustel, mis pole suunatud ettevõtte arendamisse ega promomisse. Tegemist on ikkagi Kagu-Eesti ühe olulisema tööandjaga. Kohalikud loodavad, et uue aasta algul näeb suuromanik majandustulemusi ning hakkab siis tegutsema. Kuid kas selleks ajaks pole hilja? Kas nii tegutseb efektiivne ärimees? Mnjah, eks seda näeb, mis ja kuidas puhkekodu tulevik paistma hakkab.

Tõsi, Vähi intervjuus leidub ka selliseid märkusi, millega võiks isegi nõustuda, kuid need kaovad tema sarjamisse ära. Soovitan Vähil toone alla võtta. Teha hoopis konstruktiivseid ettepanekuid, et Reformierakonna juhtpoliitikud aru saaksid hetkeolukorrast ning võimalikest tegevustest halbadest olukordadest pääsemiseks. Vähi ise tegutseb populistlikult ja seetõttu ei saa teda tõsiselt võtta.

Rahva teenrid on sattunud eksiteele?

Puudutan kahte teemat, mida Rahva teenrid oma saates (4. okt. 2008) käsitlesid. Nendeks on erakondade rahastamine ning ENPA Eesti delegatsiooni olemus. Rahva teenriteks olid sel nädala Lauri Hussar (fotol), Heidit Kaio ja Mart Linnart.

Seoses majanduse kehva seisuga algatati küsitlus, et kust peaks kokku tõmbama Riigikogu oma töös: kas külmutama palgad, loobuma plaanist kahe aasta pärast palgata igale saadikule assistendid, loobuma kuluhüvitistest või mitte midagi muutma.

Kaio oli üles noppinud IRL fraktsiooni aseesimehe Andres Herkeli tsitaadi Riigikogus, mille mõte olevat selline, et Riigikogu ei pea alluma meedia survele ning ta teeb otsuseid ise. Kuigi Kaio esitasi ilmselgelt Herkeli pähe hoopis ühte Lauri Vahtre kõnet (RK 17.03.2008), läksid saatekülalised öeldust õhinasse.

Minu hinnangul tuleb ühiskonna erinevate osapoolte rollidest üldisemalt aru saada. Nimelt, tõsi ta on - meedia riigikogulaste palga üle ise otsust langetada ei saa. See polegi nende roll. Meedia roll on koguda ja vahendada arvamusi. Paraku tahab Eesti meedia olla justkui ainus arvamuste kujundaja ning see on väär. Nende arvates ongi nemad otsustajad ning püüdku keegi sellele vastu hakata. Kurb.

Võib olla on õnnetu olukord just seetõttu, et meie meediakanalid on koondunud paari omaniku kätte. Neil on jälle oma suhtluskanalid poliitikute ning arvamusliidritega, mis takistabki koguda ühiskonna tervikpilti. Meediale on jäänud mulje, et nemad otsustavad, sest nende info kogumise võrgustik on stabiilne ehk muutumatu.

Hoopis kummastavam oli Hussari ja Linnarti (fotol) avaldus ENPA Eesti delegatsiooni suunas. Nimelt, eestalased olevat liiga jäigad ning võitlevat täiesti utooplike eesmärkide nimel. Jutt Venemaalt ENPAs hääleõiguse äravõtmisest, mis siiski on ajaloos korra juba toimunud.

Nagu mu esitlemise toonist ja eelnevatest arvamuslugudest lugeda, siis pooldan kahe käega Venemaale karistuse määramist. ENPA on selleks, tõsi, reaalses elus üks väiksemaid meetmeid. Miks nii ütlen? ENPA tegeleb inimõiguste ja demokraatlike väärtuste eest võitlemisega. Venemaal paraku ei saa rääkida ei ühest ega teisest, kuid mingi valemi järgi on ta ENPA täieõiguslik liige.

Kurb on see, et eestlaste pingutusi ja õige asja eest ei tunnustata. Paraku on just rahvusvahelisel tasandil tunnetatud, et Eesti, Läti, Leedu ja Poola on need riigid, kes peale Vene-Georgia konflikti suudaksid muuta Euroopa suhtumist. Kuid see ei tule niisama vaid pika ja vaevalise tööga. Nad püüavad avada Euroopa silmi tegelikust Venemaast, mida tihti näha ei taheta. Kurb, et Eesti meedia teatud esindajad ei suuda sama teha. Nad peaksid sellest vägagi hästi aru saama, sest Vene meedia Eestis kasutab räiget propagandat Eesti riigi vastu.

Kohalikud omavalitsused kui poliitilise punktikorjamise objektid

Koalitsioonipartnerite lahknevused haldusterritoriaalse reformi vajalikkuse suhtes on häirivad. Käib taas meediasõda, mis kohalikele omavalitsustele küll kasuks pole, ammugi mitte parlamendile ega valitsusele endale.

Tänane ülikillustunud (227 omavalitsust!) väikeriik (Eesti) jätkata ei saa. Vähemalt mitte paremuse suunas.

Pooldan lahendust, mis teostaks vähemalt järgneva 20 aasta vajadused. Selleks võiks olla 15 omavalitsust ning vajadusel kuni 3 suuremat linna maakondades (üks tänane maakond oleks üks omavalitsus). Minimaalset rahvaarvu ma ei esitaks, sest tingimus olekski maakond = omavalitsus. Linnade puhul on muidugi teine asi, mis siiski pandaks paika maakondlikest keskustest lähtuvalt. Maavalitsused võiksid jääda järelvalve teostajaks, mis tähendaks maksimaalselt 7 ametniku olemasolu (hüpotees).

Küsimus, minu jaoks, on Valgamaa otstarbekus. Valgamaa on kunstlikult moodustatud üksus. Seal on endist Tartu- ning Mulgimaad. Mina jagaks selle maakonna Tartu-, Viljandi-, Põlva- ja Võrumaa vahel. Põhjapoolne Valgamaa käib nagunii Tartus asju ajamas. Mõni üksik asjatoimetus sunnib Valga poole end sättima, kuid see on ainuke kokkupuutepunkt kohalike elanikega. Valgamaa kaotamise idee on minu isiklik, mis vähemalt poole sajandi jooksul küll rakendust ei leia.

Kui maakond on üks omavalitsus, siis võidakse väita, et kohalik võim võõrandub inimesest. Mina selle väitega ei nõustu. Lahendusi on mitmeid.

Tuleb tööle rakendada infotehnoloogilised vahendid, eelkõige internetivõimalused. Teiseks võimaluseks on luua osavallad (Tallinna linnaosavalitsuste mudel). Viimaste loomisega kaasneb oht, et tegelikkuses ei muutu midagi. Osavaldade arv peab olema limiteeritud (nt 3-5 maakonna kohta). Kolmas võimalus on panna tööle pangabussidele sarnaselt vallabussid, mis liiguksid graafiku ning vajadusel eelregistreerimise algusel. Miski pole võimatu. Vaja on leida avatuid lahendusi ning neid avatult vastu võtta.

Tuleb vähendada omavalitsuste arvu, sest:

• nii väheneb poliitiliste mängurite arv. Mõtlen kohalikke poliitikuid, keda on ilmselgelt palju. See on kaasa toonud selle, et valituks osutuvad pidevalt ühed ja samad isikud. Uute inimeste tulek on raske ning seetõttu demotiveeritud. Teiseks, kui on samad isikud kogu aeg võimul, siis poliitiline kultuur on madal. Suurem risk on korruptsioonil kui ka lõpmatult kestvatel poliitilistel mängudel (Otepää näide, mis üsna tihti satub avalikkuse ette erinevate võimuvahetustega; Mikitamäel jt omavalitsustes toimuvad analoogsed võimukriisid üsna tihti). Kolmandaks, nende mängurite tõttu ei edene ka vabatahtlikud ühinemised. Neljandaks, mingil määral vähenevad administratiivkulud, mis kulub volikogude tööshoidmiseks.

• on loodud võimalus piirkondade ühtlasemale arengule. See tähendab seda, et suudetakse enam kasutada Euroopa Liidu toetusfonde, millest väiksemad omavalitsused täna unistada võivad, sest neil on väga väike omakapitali võimalus ning puudub ka inimressurss, kes projekte kirjutaksid ning teostaksid. Ja teiseks, nii on eeldus luua kogu piirkonda edasiviiv arengukava. Väidan, et maakondlikud arengukavad täna ei tööta, sest seal pole oma-tunnet ehk piirkondlikku vastutust, vaid igaüks on oma omavalitsuse heaolu eest väljas.

• võimalus enam sihipäraselt arendada strateegilisi objekte (ühistransport, koolid, lasteaiad, sotsiaalmajad, raviasutused jne.). Näiteks täna on suur mure, kuidas koolilaste bussid nii liikuma panna, et 6 km vahemaaga koolide lapsed õigeaegselt kooli jõuaksid. Lahendus pole ju väga keeruline. Ühe ja sama bussiga saaksid mõlema kooli lapsed sõidetud. Tuleb nihutada tundide algusaegu, nt koolis A algavad tunnid 8:05 ja koolis B kell 8:35. Paraku täna sellisteks lahendusteks valmis ei olda. Teiseks, koole kui teisi eelpool mainitud asutusi annab ühtlasemalt hajutada. Vallamajade rohkus pole oluline, sest reaalselt jõuab inimene vallamajja heal juhul kaks korda aastas. Siit tuleneb muidugi probleem, mida tühjaksjäävate hoonetega peale hakatakse. Usun, et aegamisi leitakse ka neile lahendused.

• nii on võimalik tugevda Ida-Virumaa poliitilist tugevust ähvardava Kremli võimu vastu.

• konkretiseerub riigi partnerite arv. Täna ei suuda riik ühtlast arengut kõigis omavalitsustes tagada juba ainuüksi seetõttu, et läbiräägitavaid on tohutu hulk ning see takistab nägemast tervikpilti. See viib selleni, et raha ja muu riiklik abi läheb ikka sinna, kus tugevat tööd või kisa tehakse.

Tahan hoiatada ühe ohu eest. See oht eksisteerib ka täna. Eestis on praegu neli regiooni, mille sees on riigiasutused jagatud mitme keskuse vahel. Kõige hullem näide on Lääne-Eestis. Osa asutusi saartel ja osa Pärnus. Pean õigeks, et kõik riigiasutused oleksid koos ühes keskuses. Pole vaja kodanikele tekitada lisakulusid (aeg, raha) sama regiooni sees erikeskuste vahel sõitmisele. See on lausa narritamine. Eks hajutatakse eesmärgiga hoida elu sees erinevates keskustes. Kuid inimeste liigne jooksutamine pole ka lahendus. Tuleb leida uudseid lahendusi.

Ja mis on kogu teema juures väga oluline. Vabatahtlikkuse alusel ei saa midagi toimuma. Seda pärsib just ennekõike kohalike võimulolijate hirm kaotada tänane positsioon. Ja parteikontorid tahavad läbi suurte numbrite oma mõjuvõimu näidata. Mina rahustaksin neid hirmunud võimutsejaid. Osavamad jäävad nagunii pidama ning olulisim on siiski mõelda kohalikule arengule, mitte ise enda soojale toolile.

Seega, riiklikke vahendeid haldusterritoriaalseks reformiks tuleb kasutada. Seda saab teha vaid juhul, kui on ette näidata selged ja mõõdetavad eesmärgid. Lisaks peavad olemas olema arvutused, mida üks või teine tegevus maksma läheb. Ja kolmandaks, peavad olema tehtud piirkondlikud (st 15 tk) analüüsid, mis aitaksid minimaliseerida võimalikke ühinemisriske. Kõik peab olema kaalutletud ning põhjendatud. Fakt on see, et eeltoodud ettevalmistus ei saa toimuda üleöö ning selleks kulub vähemalt aasta.

Täna oleks olnud viimane aeg alustada halduskorralduste muudatustega. Paraku seda ei toimunud ning sellega kaotab riik lähisaastatel päris kindlasti. Viimane aeg tööde alustamiseks on aasta pärast. Järgnegu sellele kasvõi erakorralised kohaliku tasandi valimised. Hiljem jääb kõik endiselt venima.

Kas muutustega suudab tegeleda tänane koalitsioon, sellele ma vastata ei oska.

***

INFOKS:

Kohalike omavalitsusüksuste jagunemine rahvaarvu järgi seisuga 02.09.2007.a

Elanike arv	Linnad	Vallad	Kokku
0-1 000		35	35
1001-1500	2	47	49
1 501-2 000	3	31	34
2 001-3 000	1	33	34
3 001-4 000	4	11	15
4 001-5 000	3	13	16
5 001-7 500	5	15	20
7 501-10 000	2	5	7
10 001-50 000	10	4	14
50 001-100 000	2		2
100 001-	1		1
Kokku	33	194	227

Maakondade pindala ja rahvaarv seisuga 02.12.2007.a

Maakond	Pindala (km2)	Rahvaarv	Linnad	Vallad	Kokku
HARJU	4333	542 636	6	18	24
HIIUMAA	1023	10 502	1	4	5
IDA-VIRU	3364	170 216	6	16	22
JÕGEVA	2604	36 236	3	10	13
JÄRVA	2461	35 822	1	11	12
LÄÄNE	2383	27 973	1	11	12
LÄÄNE-VIRU	3627	67 459	2	13	15
PÕLVA	2165	31 660	1	13	14
PÄRNU	4806	91 107	2	19	21
RAPLA	2980	37 355		10	10
SAARE	2922	36 357	1	15	16
TARTU	2993	147 751	3	19	22
VALGA	2044	34 613	2	11	13
VILJANDI	3422	55 072	3	12	15
VÕRU	2305	38 604	1	12	13
Kokku	43432	1 363 353	33	194	227

Statistika: www.siseministeerium.ee