teravili kütusepaaki?

Eile plahvatas uudis, et Seeder oli KUKU raadio intervjuus teavitanud, et Eesti võiks hakata teravilja biokütuseks kasvatama. Ma tahaks inimesi maa peale tuua ning mitte 100% võtta neid sõnu, mida meedia on kontekstist välja rebinud.

Mina ise olen seisukohal, et toidulaua kandmine näituseks kütusepaaki on viimane abinõu, kuidas hinge sees hoida. Seda just sellepärast, et meie toidulaud on tegelikult omatoodangu poolest nõrguke. Olen veendunud, et tervema organismi jaoks on soodsamad oma keskkonnas kasvanud toidutoore. Kuid paraku poest saame enamjaolt osta mujalt sisse toodud toitu.

Maakonnavisiitidel tootmisi külastades on suuremaks mureks just oma toorme vähesus. Pagarid saavad enam-jaolt omad kogused kätte, kuid näiteks loomakasvatajad toovad märkimisväärse viljakoguse mujalt sisse. Samuti ostetakse sisse ka teraviljakasvatajate enda kogused.

Hoiatan ka mingite kampaaniate käest, mida siiani on põllumajanduses esinenud. Oma kodu näitena olid aastad, kus "jüngrid" käisid talust tallu ning värvati astelpajukasvatajaks hakkama. See näis väga ususektilise tegevusena. Meie pere õnneks sellega kaasa ei läinud. Tõsi on muidugi see, et meie kliima soodustab heintaimedel põhinevat põllumajandust viljeleda. Selleks on näiteks liha- või piimaveiste kasvatus. Teravili polegi nii soodsas seisus siin, sest meie põllud on tegelikult üsna vaese viljakusega.

Veel tahan märkida, et meil on tegelikult üsna palju maad, mida pole aktiivsesse põllumajandustootmisesse võetud. Seda saame kergelt jälgida, kui mööda Eestit ringi sõidame. On muidugi piirkondi, kus suu lahti saab harituid, isegi piirituid põlde imetleda. Kuid see piiritus pole alati piiritud, sest peagi tulevad lapikesed, mis on võsastumas. See pole hea märk.

Laisemad või väikese suutlikkusega põllumehed mõtlevad, et võiks siis olemasoleva põllumaa võsa alla kasvama panna. See on efektiivne küttepuidu tootmise osas, mida on hea isegi alates 15 aasta pärast maha müüa. Kuid tõsised põllumehed lähevad selle jutu peale väga vihaseks, sest neil on puudus põllumaast. Nad on nõus rentima, kuid tihti paneb piirid paika rendihind. Kaugused tänapäeval polegi nii olulised, eriti heina kogumise osas.

Kokkuvõtvalt. Olen kogenud, et olen oma ülemusele üsna sarnasel seisukohal vähemalt selles küsimuses. Biokultuuride kasvatamine Eestis saab eksisteerida vaid sellisel moel, et toidulaud ohustatud ei saaks.




Info: kuula ka Seederi KUKU raadio intervjuud ise siit.