19.08.08

Eesti rahvas võtles ise vabaks

Eesti riik, vabadus ja kodanikuuhkus seostuvad alati meie lipuga. Ning lippu saame uhkelt rinnal kanda just vabal ja iseseisval pinnal. Homme on 20. august, mil tahaks vapral meelel ja kindlal häälel laulda:

"/.../ Sinine ja must ja valge
kaunistagem Eestimaad /../"

Kuid mingi okas on rinnas, mis takistab laulmast kindlal ja tugeval häälel. Ja neid okkaid on isegi mitu.

Kõige suurem okas on demagoogia, mida viljeletakse taasiseseisvumispäeva puhul. Edgar Savisaar tuli välja teatega (ma ei tihka tema blogi linki siia panna), et tema ja ainult tema hoidis ära relvakonflikti 90. aastate alguses. Ja seda 13. augustil, mil sõda Gruusia territooriumil oli kestnud kuus päeva. Lisaks tuli Savisaar välja ideega avada Vabadussõja võidusaamas vabaduse väljakul tuleva aasta 20. augustil, sest ta peab seda päeva enda rahvuspäevaks. See arvamine on üdini väär. Vabadussõja võidusammas tuleks avada novembrikuu asemel hoopis 24. veebruaril, millal saime esimest korda vabaks, leian mina. Paraku pole tema ainuke poliitik või endine poliitik, kes 90. aastate alguse edu enda kontole kirjutada tahaks.

Olen gümnaasiumist kuni ülikoolini välja püüdnud selgitada ning tõestada, et taasiseseisvumise tõi rahva ühine ja ühtne tahe. See oli ehtne kodanikuliikumine, mille jõud taastas meie riigi iseseisvuse. Seda ei saanud mitte üks-kaks või isegi viis poliitikut isekeskis teha.

Savisaare noorem kuid mitte enam päris noor kolleeg Evelyn Sepp lisas vürtsi juurde, kui teatas, et 19.augustil korraldatav Öölaulupidu pole parim viis tähistada nii vabariigi 90. aastapäeva kui taasiseseisvumispäeva, sest 30 protsenti elanikkonnast ei teadvat asjast midagi. Selle 30 protsenti moodustab kindlasti suurel määral muukeelne elanikkond, kes jälgib infotulva läbi venekeelsete meediakanalite, kus kindlasti ei räägita Eesti rahva tähtpäevadest, vaid edastatakse suure naaberriigi propagandat. Sepa avaldusest kumab läbi pingutatud vajadus välja tulla igasuguste etteastetega, mis pälviksid vaid üht eesmärki – ise end enam objektiivide ette saada.

Ma isegi tundsin kaasa Sepale, kui ta istus asjatundjate Liigi, Laari ja Helme vahel Gruusia erisaates ETV kanalil. Ta ei hoomanud üldse teemat, vaid lahmis nii ohtralt kui võimalik. Oli just möödunud ka Riigikogu erakorraline istung Gruusia toetava avalduse vastuvõtmiseks, kus neiu oli oma erakonnakaaslastega nõuks võtnud Venemaa rünnakuid Gruusia territooriumil sisepoliitiliseks madinaks pöörata. Paraku näitavad Sepa reaalsed valimistulemused seda, et kunstlik tegevus ei too edu – pinguta palju tahad.

Teine okas on seotud viimaste nädalate sündmustega rahvusvahelisel tasandil. Venemaa ohtlikkust ning kahepalgelisust oleme alati tunnetanud, kuid ümberringi ollakse nagu pimedad. Teatud valgus saabus Venemaa viimaste nädalate vägivallatsemise tulemusena Gruusias. Kuid ma olen niikaua ettevaatlik, kui pole näinud reaalseid tegevusi Venemaa taltsutamise suunas.

Putini ja Medvedevi duell on alles alanud. Medvedev on saanud presidendina hamba verele, kuid tugevam vere maitse on Putini suus. Kremlis käivat sõda 8. augusti rünnakute otstarbekuse üle. Loodan, et see sõda ei kujune võitluseks maa, naiste ja vasallide pärast, nagu see leidis aset muistsel ajal. Vastasel juhul peavad hirmu tundma kõik Venemaa naaberriigid, isegi Soome. Aga just naabrite allutamise tahe näib olevat Kremli peamine instinkt.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumine sai reaalsuseks tänu rahva ühistele pingutustele. Poliitikud ja erinevad liikumised said sellele protsessile kaasa aidata, kuid pole õige ega väärikas kogu au endale võtta. Seda südikust, tasakaalukust ja vaprust soovin ka grusiinidele, osseetidele ning abhaasidele, et vastu seista Venemaa propagandamasinale.

Hoidkem meie värve ning
„/…/ kostku taeva poole põrmust:
„Eesti, Eesti, ela sa!““.

_______________________________________

Soovitus: "Isamaalaulud" 2008. Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamiseks välja antavasse
kogumikku „Isamaalaulud” on koondatud isamaaluuletusi erinevate põlvkondade kirjanikelt. Kogumikku väärtustab Vabariigi Presidendi pöördumine ning selle on kaunilt kujundanud Urmas Viik. (Allikas:
Rahva Raamat)

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Tekstis on jälle paar lollust kirjutatud:
"Kuid tugevam vere maitse on Putinil suus". või siis "...osseetidele ja abhaasidele,et vastu seista Vene propagandale.."
Kurb, et meil sellised fantaasiarikkad "politoloogid"on...