Röövimine päise päeva aal

Tallinna linnavõim on asunud inimesi röövima päise päeva ajal. Seda ühistranspordipiletite kaudu.

Ma ei vaidle selle vastu, et ei võiks kergitada ühekordsete piletite hinda, kuid suurem mure on kvartaalsete piletetega.

Teada on antud: 90 päeva kaart elektroonilisel kujul hakkab uuest aastast maksma tallinlaste jaoks 660 krooni praeguse 625 krooni asemel. Mittetallinlased peavad tuleval aastal 90 päeva kaardi eest maksma 825 krooni. Paberist 90 päeva kaart aga hakkab maksma 990 krooni (PM online, 2.12.09).

Tallinn on alustanud taaskord sunnimeetodiga kodanikke ahistama. Sundparteistamine töökohavalikutel ning erinevate võimaluse loomisel on juba paraku igapäevanähtus. Kuid sundomavalitsustamine läbi igapäevase tarbimise, ühistranspordi, on liig.

Kodanike vaheltegemise summa on liiga suur - 165 krooni. Kuni 50 krooni oleks talutav. Kas läbi selle tahab linnavõim oma ühistranspordiklientidest lahti saada ning ummistada linna lisaautodega? Või ta näitab neile koha kätte, kes Savisaarele nagunii häält ei saa anda? Kummaline loogika.


Foto: PM Online (link).

Miiting kui äriprojekt

Eile toimunud põllumajandustootjate ja nende töötajate meeleavaldus Toompea lossiplatsil tekitas vastakaid tundeid.

Eelmisel nädalal jõudis minuni meeleavaldust korraldav kiri, millest teen väljavõtte.

"Lääne- ja Ida-Virumaa, Saaremaa, Pärnumaa, Järvamaa, Jõgevamaa, Valgamaa ja Põlvamaa võiksid kõige pealt küsida hinda Atko Grupist ja öelda märgusõna Toompea. See on Riigikogu maaelu komisjoni liikme Arvo Sarapuu firma."

Eelnev suunis on ehtne näide, kuidas keskerakondlasest ärimees ja Riigikogu liige Arvo Sarapuu on põllumeeste miitingu enda kasuks tööle pannud, et teadlikult teenida tulu.

Miitingust endast. Esimene pilk jäi kahele lihaveisevasikale. Üks oli päevane, kellel rippus nabanöör veel küljes. Ta oli nõrk ning lamas nii vastu maad kui võimalik. Teine, märksa aktiivsem, oli väidetavalt päev vanem. Lisaks levitati platsil tahtlikult väärat informatsiooni, et loomad on minemas otse tapamajja. Ringvaate saates omanik kinnitas, et need loomad elavad veel kõrge elueani.

Loomade selline ärakasutamine on julm. See oleks kui kasutada lapsi, pistes paarisaja inimese ees alasti puuri.

Opositsioonierakondade, tootjateliidu ning EPKK (Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda) esindajate kõned vohasid populismimaigulistest sõnumitest. Roheliste esindaja Lahtvee püüdis rääkida otsesõnu reaalsest olukorrast, mille tulemusena ta lahkus lavalt vilekoori saatel.

Minister Helir-Valdor Seeder lõpetas kõnevooru. Seeder rääkis otse, kuidas toetuste maksmine on toimunud, mida on tehtud rasketel aegadel maaelu toetamiseks, mis on ees ning kuidas toimub põllumajanduspoliitika. Tulemus jahmatas mind - meeleavaldajad olid vait. Valitses teatud segadus - kas aplodeerida või vilistada. Oli tunda piinlikkust, et Toompeale oldi tuldud eesmärgil vastanduda, mitte ajada maaelupoliitikat.

Pakun ühe lahenduse, et analoogsed aktsioonid tulevikus häbi ei teeks. Maaeluinimesed peavad koonduma ühe katusorganisatsiooni alla. Praegu nimetatakse tinglikult selleks EPKK-d, kuid elu on näidanud midagi muud.

Peab aru saama, et poliitikud, põllumehed ja rahvas peavad olema partnerid. Suutma istuda ühise laua taha. Katusorganisatsiooni puudumine on loonud olukorra, kus üks liit edastab ühtemoodi ja teine teistsuguseid sõnumeid. See raskendab Eesti põllumajanduspoliitika loomist kui ka läbiviimist.

Loodan, et eilsest on meeleavaldajad, poliitikud kui teised maainimesed teinud omad järeldused. Olen meeleavalduste poolt, kuid see peaks olema lisaks protestile sisuline. Ehk meeleavaldajad tulevad ka selleks kokku, et pakkuda välja uusi lahendusi. Eile seda ei suudetud teha.

Otepää valimistulemustest

Otepää vallavolikogu valimistulemused on sama huvitavad kui valimiskampaania ise. Oodati pingsalt lahendusi seni toimunud võimuvahetustele. Etteruttavalt võiks siiski prognoosida, et ka tulevad neli aastat ei tule lihtsad.

Peale nimekirjade selgumist tegin kaks ennustust tulemuste kohta.

Valimisliidule "Meie Otepää" ennustasin 2005. aasta valimistulemuste põhjal kuus kohta, aga kõutunde järgi seitse kohta. Valimisliit, mis moodustati IRL-i ja Rahvaliidu liikmete ja toetajate põhjal, saavutas tegelikult kuus kohta: kolm liiget IRL-st ja kolm Rahvaliidust. Arvan siiani, et kui IRL oleks läinud oma nimega, oleks Rahvaliidu šansid volikokku pääseda kahanenud (tingimusel, et viimane oleks välja läinud oma nime või valimisliidu all). IRL oleks väljunud vähemalt sama tulemusega - kolm kohta. See oleks olnud parem käik, sest nii selgineb poliitiline vastutus ning kahaneb võimalus, et valitud kooslus volikogus laguneb.

Keskerakonna valimistulemus ei üllatanud sugugi. Kohata jäämine võis tingitud olla sellest, et erakonna keskkontor andis viimasel hetkel korralduse moodustada oma nimekiri. Ühes esimeses vallalehes, kus käsitleti valimiste temaatikat, olid keskerakondlased end Raidali nimekirja seadnud. See võis olla ka üks nüanss, miks valijatele usutavana ei tundutud.

Valimisliit "Otepää" saavutas neli kohta, mida kinnitasid minu mõlemad ennustusmeetodid. Midagi uut ju ei sündinud. Raidal võttis tohutu häältekoguse, millele ei suutnud vastu astuda mitte ükski esikandidaat. Kuid nimekirja üldine nõrkus midagi enamat lubada ei saanud. See loob eelduse, et Raidal on endiselt üksik Jokker, kes võib olla nii mõnegi jõu kõigutaja või looja. Ilmselt on Raidal selle staatusega harjunud ning vastavalt ka mängib. Otepääle see paraku kasu ei too.

Täiesti üllatusliku nimega liit "Mehed ei nuta" saavutas ühe koha. Nii ütles mu kõhutunne, kuid numbrites oleks võinud neil olla suurem edu. Mõneti oli ootamatu Ants Mangluse tohutu häältekadu. Pea sada häält läks tõenäoliselt kaduma tänu altkäemaksuafäärile. Lisaks Mangulsele kaotasid hääli teisedki kandidaadid.

Tunnustus Otepää uustulnukatele - Sotsiaaldemokraatidele. Ausalt, mina ei osanud neile üldse edu ennustada. Erakondadel (v.a. Reformierakond) pole Otepääl jõudu. Puudub usutavus ning säde. Kuid tulid sotsid ja võtsid kaks kohta. Otepää vajab vahetust! - oli nende toetajate moto, arvan ma. Põnev saabki olema, kuidas värske jõud suudab vastu panna juba päris pikkade traditsioonidega tegijatele.

Otepää võitjaks on taaskord Reformierakond. Võeti kuus kohta, mis oli ette näha eelmiste valimiste tulemuste põhjal. Kõhutunne ütles, et saavad seitse. Suuri üllatusi ei olnud. Vana seltskond paneb endistviisi edasi. Kuid suurema murega - kellega siis ikkagi kokku minna.

Jah, tänaseni on suur saladus, kes hakkab valda juhtima. Valikud on rasked, sest Otepääl on võitlused isikute, mitte poliitiliste jõudude vahel. Valimistulemuste põhjal isikutevahelised meeldivused ja mittemeeldivused kipuvad jääma domineerima.

Jään huviga ootama neljapäevast volikogu istungit. Kas mõeldakse enam valla arengule või domineerivad taas liivakastimängud.


* Märkasin, et Otepää valla kodulehel pole selgust, millisesse valimisliitu kuulub Aivar Pärli. On ta juba enne volikogu istungit valimisliitu vahetanud? Isiklikult arvan, et tegu on IT-poisi näpukaga.

Prügikoristajast võib saada prügivalvur

Nii on juhtunud minuga. Olen saanud prügikoristajast prügivalvur Tallinnas Kalamajas Suur-Patarei hoonete tagusel tühermaal. Paarisaja meetri kaugusel on Linnahall, põõsaste vahel paistab Oleviste kiriku torn.

Alguse asi lugu sellest, et kohalikud elanikud andsid teada, et otse mere ääres laiutab isetekkeline prügimägi. Käisin mitmel korral seda olukorda vaatamas ning midagi muud ei jäänud üle, kui sellega tuli midagi peale hakata.

Käisin Põhja-Tallinna linnosavalitsuses, kust sain kinnituse, et tegemist on omanikuta maaga, täpsemalt reformimata riigimaaga. Nad on valmis mulle appi tulema ning nõus aitama korraldada prügivedu (hiljemalt eilseks). Sain tugevamaid prgükotte kaasa, kuhu see inimeste poolt kohale veetud rämps sisse panna.

Möödunud laupäeval kutsusin appi sõbrad Isamaa ja Res Publica Liidust: Mart Laar, Olavi-Jüri Luik (tuli koos vahva poja ja abikaasaga), Eiki Riisna, Andres Herkel, Anna-Greta Tsahkna, Lia Murs, Ingrid Leppik, Laura Kane, Marlen Pruunlep, Marko Peek jt. ning õe Nelli. Eriti tore oli üks kohalik, kes meid koduaknast märkas ja appi tõttas.

Tegime tööd kolm tundi jutti. Ei hoolinud vihmahoogudest ning rasketest kottidest ja diivanitest. Leidsime asotsiaalide pesapaiku kui hirmutavaid kasutatud süstlaid. Kogutud prügist saime ühe suure ja teise väiksema hunniku.

Lahkusin raske südamega, sest me ei olnud jõudnud kaugemale. Põõsaalused on korralikult sodi täis. Rannaäär tahaks ülekäimist ja tegemist oleks oi kui palju.

Järgmisest päevast alates olen käinud platsil ning oodanud, millal Tallinna linn oma lubaduse täidab. Esmaspäeva pealelõunat saatsin fotod prügihunnikutest linnaosavalitsusse. Eile sain kirja, et tegemist on eramaaga. Haldaja on Pro Kapital Eesti AS, kellele anti korraldus see sodi ära vedada. Pro Kapitali esindaja vastas, et nende prügivedaja oli seda märganud ning lubanud nädala lõpuks platsi puhtaks teha.

Olen kohkunud. Esiteks sellepärast, et Põhja-Tallinna linnaosavalitsustest ca 300 m kaugusel asub selline prügimägi, mida poldud peale "Teeme ära!" kampaaniat märgatud. Tean mitmeid metsa- ja maaomanikke, kes saavad kohe trahvi ning korralduse prügi ära koristada, kui see sinna tekkinud on. Kuid Tallinna puhul on tunne, et linnavõime ei huvitagi, mis nende ümber toimub.

Mind võeti küll väga lahkelt linnaosas vastu, kuid ma ei saa aru, miks mulle väideti, et tegemist on reformimata riigimaaga. Olin kontaktis (nii otse kui meilitsi) enne eilset kirjavahetust kokku kolme linnaametnikuga ning mõiste "reformimata riigimaa" vastu ei vaielnud keegi. Eramaa puhul oleksin vast käitunud teistmoodi, kuid vajadusel oleks käed külge löönud ka.

Niipalju siis kodanikualgatusest. Olen käinud iga päev vaatamas, ega keegi pole tehtud töö kallal laamendama hakanud või pole keegi uut prügi toonud. Ikka ootuses, et kui lähen, siis kõik on puhas.

Eks käin niikaua, kui plats on puhas.

Vaata fotosid: www.irl.ee ja www.herkel.net

Eestikeelse haridussüsteemi aeg on küps

Riigikogu ees tuli õiguskantsler Indrek Teder välja ideega anda kodakondsus alla 15-aastastele lastele, kelle vanemad on kodakondsuseta. Praegu kehtib kord, kus lastevanematel tuleb selleks riigile esitada taotlus. Tedre plaani järgi tuleb esitada taotlus juhul, kui Eesti kodakondsust ei soovita.

Olen väljapakutud idee suhtes ettevaatlik. Esmalt sellepärast, et ükski paber ei pane inimest tundma selle riigi kodanikuna, mis peaks olema peamine suund teiste rahvaste koondamisel Eestis.

Peamine murekoht minu jaoks on venekeelne kooliharidus Eestis. Elan ise Ehte Humanitaargümnaasiumi kõrval. See on venekeelne kool. Pea iga hommik lähen tööle, kui koolis on algamas kehalise kasvatuse tund. See peaks olema eestikeelne tund. Eesti keelt on seal vaid niipalju, kui "vabalt" ja "tervist". Ülejäänud jutt läheb kohe nii õpetaja kui laste poolt vanaviisi edasi. Korra olen kuulnud küll manitsust: "po-estonski, rebjata". Jääb mulje, et õpetaja ise ei valda niipalju eesti keelt või puudub tal tahtmine seda tegelikult rääkida.

Lisaks kuulen, kuidas Tallinnas avatakse valimiste eel venekeelseid lasteaedu. Juba vanades on kohti küllaga, sest tulevikku vaatavamad vanemad on lapsi hakanud panema riigikeelsetesse lasteaedadesse, kus seetõttu on eriti kohtade puudus.

Majanduslikult keerulises olukorras, kus õpetajad on "sunnitud" leidma tööd ka enda erialal, võiks lõpuks ometi teha eestikeelse haridussüsteemi, mis hõlmab nii lasteaedu kui koole. Riik ei pea lõpmatult üleval pidama neid õpetajaid, kes ei saa riigikeelega hakkama ning kellel puudub selleks motivatsioon.

Kui me kindlalt suudame tagada riigikeelse asjaajamise ning eesti keele kasutusala pole enam ohus, siis oleksin nõus õiguskantsleriga kodakondususe lihtsustatud andmise teemal edasi rääkima. Praegu tundub see mõte enneaegne.

Tallinna alternatiiv on IRL

Tallinna linnavolikogu valimistel on ainus selge alternatiiv Keskerakonna ainuvõimu vastu Isamaa ja Res Publica Liit. Põhjus on lihtne - IRL ei jookse esimesel võimalusel koalitsiooni Keskerakonnaga. Pole seda varem teinud ning loodan, et ei tee ka tulevikus.

Reformierakond tavaliselt muutub närviliseks, kui asjaolud pole läinud nendele oodatult - olgu selleks arvamusküsitluste tulemused või poliitiliste eesmärkide osas kompromisside mitteleidmine. Tagajärg on kiirelt uute partnerite otsimine, milleks pole harv juhus ka võimuliit Keskerakonnaga. Hämminguks pole põhjust, kui ollakse maailmavaatelt sarnased, kuid paraku seda progammide põhjal väita ei saa.

Alternatiiv pole ka Sotsiaaldemokraadid. Kentsakas oli nende ühine nimekiri 2005. aasta valimistel Rahvaliiduga. See oli justkui Rahvaliidu kaval nipp sotsidel nahk üle kõrvade tõmmata. Praegu on neil Tallinnas raske üles tõusta. Tõsi, linnapeakandidaat Pihl on märksa tugevama brändiga kui näiteks Pentus.

Murelikuks teeb ka sotside viimase aja vagur käitumine Keskerakonna suhtes. Varem julgesime väita, et nö valged jõud on IRL, sotsid ja Reformierakond. Nüüd on sotsid ära nihkunud ja kardetavalt just keskparteile lähemale. On see teadlik tegevus või halb maitse mammuterakonnal väike partner vaikselt ära süüa? Seda näitab aeg.

Aternaviiv pole ka rohelised, kes sel korral kordavad sotside viga ning lähevad Rahvaliiduga valimistele vastu ühise nimekirjaga. Lisaks puuduvad neil persoonid, kes suudaksid kaasa lüüa meerirallil, mis paraku võib olla üks võtmeküsimus neil valimistel.

IRL poolt räägib ka tugev linnapeakandidaat Mart Laar, kes on aidanud riigil paaril korral mustast august välja tulla. Tallinna eelarve on tugevas miinuses. Linnastruktuur vajab julgeid otsuseid, mis peamiselt tähendab korruptsiooni ja politiseerimise lammutamist. Mina nimetaksin seda koguni nende inimeste vabadusse päästmiseks, kes on astunud Keskerakonda mingi hirmu või ostutehingu tagajärjel.

Teistest kandidaatides võiks Savisaarele enam konkurentsi pakkuda ka Jüri Pihl, kuid tema puhul jääb nõrgaks juhi imago. Teda teatakse kui julgeolekustruktuuri karmi kätt, kuid kas sellest piisab pealinna juhtimiseks?

Reformierakond käis varakult välja kandidaat Keit Pentuse. Julge ja vapper naisterahvas, kes kindlasti pakub mänguilu. Paraku pole ta nii tõsiseltvõetav, et vastu astuda Savisaarele.

Valimiskampaaniad on algamas. Tuleb teha kõik jõupingutused, et ainuvõim Tallinnas saaks võidetud. Võidu võtmesõna on tugev koostöö nende jõudude vahel, kes seda tõesti ka tahavad. Nii saab Tallinn vabaks!

Neljaparteiline Eesti?

Erakondi küll kritiseeritakse, kuid ilma nendeta pole võimalik ehitada demokraatlikku süsteemi. Iseküsimus on see, mitu erakonda Eestisse mahub. Teadlased Laakso ja Taagepera on välja töötanud erakondade tingarvu, mille alusel saab välja selgitada, kui mitmel erakonnal saab olla parlamendis otsuste tegemisel mõjuvõimu.

Eestis on pärast taasiseseisvumist toimunud viied parlamendivalimised ning meil pole domineerivat erakonda. Kui vaadata valimiste tulemustel moodustunud valitsustele ennustatud kestvust ja tegelikku valitsusaega, tuleb välja, et Eestis saab kaalukas mõju olla neljal erakonnal. Riigi suurust arvestades on see loogiline ega välista hulga pisiparteide olemasolu.

Neljaparteisüsteem tagaks stabiilsema valitsuse. Tõsi, aasta-aastalt on valitsuste kestmine muutunud püsivamaks. Paraku pole veel ükski valitsus saavutanud ideaaltulemust – valitseda terve valimistevahelise perioodi. Neljaparteisüsteem annaks selleks võimaluse, sest mida vähem on partnereid, seda lihtsam on leida kompromisse. Nii võtaks üks koalitsioon otsused vastu ning tunneks nende mõju ka omal nahal.

Praegu ei paista, et parteimaastik korrastuks. Isamaaliidu ja Res Publica ühinemine 2006. aastal oli pigem üllatusmoment. Ent võrreldes erakondade reitinguid oleks loogiline oodata ühinemisi.

Riigikogu 2011. aasta valimiste eel on põnev teada, mis saab Rahvaliidust, kellel on praegu kuus parlamendikohta. Vahepeal tundus, et Rahvaliit laguneb. Lisaks tõi noorte toomine eurovalimiste nimekirja etteotsa tugeva tagasilöögi, sest ei tuntud ära erakonna nägu. Rahvaliidu tulevik sõltubki eelkõige sügisestest kohalikest valimistest. Soovides säilitada liikmeskonda, võiksid nad mõelda ühinemisele, kuid kes oleks kosilane?

Erinevad kahtlustused ja endiste liidrite süüdimõistmine kohtus ei meelita nende juurde kedagi. Et Rahvaliit on end nimetanud maalähedaseks erakonnaks, oleks üks võimalikest partneritest näiteks rohelised, kellel on ka riigikogus kuus kohta.

Rohelised pole aga kohalikul tasandil veel ilma teha jõudnud. Rahva pettumine erakondades ei tee nende pingutusi lihtsamaks. Lisaks on suur küsimus, kuidas suudetakse jätkata n-ö peataolekus – tunnustavalt tuleb imestada, et selge juhtimisstruktuurita partei on koos püsinud.

Sotsid (kümme kohta riigikogus) said eurovalimistel raske tagasilöögi. Koalitsioonist lahkumine ei toonud oodatud edu, kuid samas on sotsid üsna pikalt ühel kohal tammudes vapralt vastu pidanud.

Roheliste, Rahvaliidu ja sotside kooslus oleks üsna omapärane, samas pole neil suuri ideoloogilisi vastuolusid. Rohelisi on mõnes küsimuses raske kuhugi paigutada, kuid kalle on vasakule. Rahvaliit on seisnud suuremate sotsiaalsete hüvede eest, ehkki mitte väga veenvalt. Sotsid looksid siduva ideoloogilise telje. Ent vaja oleks ka tugevat ja pädevat liidrit. Praegused liidrid – Pihl, Strandberg ja Rüütli – pole suutnud tuua veel wow-efekti, mis kindlustaks neile stabiilse tuleviku.

Loogilisem liitumine oleks IRLi (19 kohta) ja Reformierakonna (31) oma. Neid ühendab parempoolne maailmavaade ja ka liidrite sarnane käekiri otsuste vastuvõtmisel.

Kas omavahel võiksid läheneda hoopis Keskerakond (28 kohta) ja sotsiaaldemokraadid? Keskerakonna esimehe persoon ilmselt välistab liitumise mis tahes teise praeguse parlamendierakonnaga. Aga ilma Savisaareta võib see erakond isegi lõhestuda.

Üldisemalt räägib erakondade ühinemise vajaduse poolt see, et Eesti poliitiline maastik vajab uut põlvkonda. See käib üsna raskelt – nii paljude parteide jaoks tegusaid noori lihtsalt ei jätku. Kui noored tulevadki, on nende elukogemuste pagas nõrk. Väheste noorte osaks jääb halvustav väljend «poliitbroilerid». Mille üle peaks lähiajal kindlasti arutlema, on valimisliitude, aga eeskätt erakondade vahel sõlmitud valimisliitude lubamine, sest nii saaksid sarnase profiiliga poliitilised jõud koostööd teha. See oleks ka eelis võimalikeks liitumisteks.

Kaheparteiline süsteem lõhestaks ühiskonda ja see poleks Eestile hea. Neljaparteiline süsteem tervendaks poliitilist kultuuri. Seda on vaja, et tugevdada vastutust ning luua selgust erakondade maailmavaadetes.



Avaldatud:
21.07.2009 POSTIMEES (web)

Väikese Eesti suured sündmused

Eesti seisab ühtäkki väga oluliste sündmuste keskel. Meie riigi sümbol – sinimustvalge lipp – tähistab 125. aastapäeva. Meenutan 1988. aastat. 7-aastase tüdrukutirtsuna olin vanaisa pasunakooriga Otepää kiriku kõrval, sealsamas, kus avati mälestustahvlid lipu auks.

Oli avanemise aeg, mil riik, rahvas ja vabadus olid kullahinnaga. Nende poole püüd oli midagi erakordset, midagi, mida täna unustama kiputakse.

Valime nimekirju

NATO ja Euroopa Liiduga ühinemine olid riigi järgmised olulised sammud. Viis aastat tagasi eesmärgid saavutati. Tänu liidule oleme mitmeski majandussektoris saanud positiivse tõuke. Olgu selleks põllumajandus või teedeehitus. Oleme saavutanud vaba liikumise ühenduses. Oleme saanud eurooplasteks, nagu Noor-Eesti möödunud sajandil soovis.
Paraku on Euroopa Liit meid hellitanud. Oleme harjunud saama, kuid vastupakkumine ei tule meeldegi. Lihtsaim viis on minna valima europarlamenti.

Reformierakonna ja Keskerakonna tõttu ei saa me valida konkreetset isikut nimekirjas, vaid oma poolehoid tuleb anda tervele nimekirjale. Mida sellega on saavutatud? Valimissüsteem on kriisis. Jüri Adams (Vikerkaar 4–5/2009) on välja toonud kriisi ühe põhjusena selle, et üheaegselt on kasutusel mitu omavahel konkureerivat süsteemi. Adams märgib, et valimissüsteemi omaksvõtt võtab vähemalt 50 aastat.

Viis aastat tagasi sai valija reastada kandidaatide paremuse. Sel korral on see võimalus kodanikelt ära võetud. See on väär! Kaasnenud on peibutuspartide kasutamine, kusjuures viimased on selgelt öelnud, et Brüsselisse minna ei kavatseta. See paneb kahtluse alla poliitika tõsiseltvõetavuse.

Majanduses keeristuuled

Lisaks on suletud nimekirjad toonud kaasa ohtralt üksikkandidaatide ülesseadmist. Olukord poleks imelik, kui kandidaadid hoomaksid olukorda europarlamendis. Teisalt tekib küsimus, et kas neid fraktsioonidesse avasüli vastu võetakse, sest neil puudub tugiorganisatsioon, milleks on tavaliselt erakond.

Mida saaks valimissüsteemi kriisi vastu teha? Minna valima! Nii tõestame, et valimised lähevad meile korda.
Eesti on ka maailmamajanduse keeristuultes. Majanduslangus on väikeriigi jaoks mõneti isegi lihtsam, sest oma väiksuse tõttu suudame turge ja olukordi kiiremini ümber suunata. Teisalt on meie tootmismahud väikesed, mis turgude ümbersuunamisel paneb omakorda piirangud peale. Ei ole suudetud ka välja ehitada toimivat infrastruktuuri meelitamaks välisinvestoreid, et inimestele tööd saada.

Sisemajanduse kriisi oleme tekitanud ise. Näiteks üle kuu aja tagasi oli riigile maksed tasumata 5 miljardi krooni ulatuses. See on suur summa, mida valitsus püüab meeleheitlikult kokku kraapida.

Hoida ja kasvatada riiki

Majanduslanguses on oma roll valitsustel. Lihtne on öelda, et ei oleks pidanud headel aegadel nii palju kulutama. Ei oleks tohtinud makse alandada ja mitmesuguseid toetusi suurendada, sest väikeriigi võimekus tuleb nagunii mürinaga vastu. Õigem oleks vastavalt tegutseda, et päästa riik rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimise alla sattumisest.

Kummaline on liberaalide ühe mustri järgimine. Kui ei saada oma tahtmist, tuleb tekitada valitsuskriis ning peita selle taha tegelikud probleemid, milleks on tahtmatus tajuda reaalset olukorda. Nii on minu hinnangul ka Rahvaliidu kaasamine peaministri poolt üks meelepete. Eelarve tasakaalu püüdlusi jupitatakse nagu vorsti. Kuid vorst võtab rohekassinise värvuse.

Tänane poliitiline ühiskond on veidi halvatud. Ühelt poolt vajaks poliitiline eliit mõistmist – kaua suudame vanaviisi edasi minna ning millised on julged valikud tulevikule mõeldes. Teiselt poolt vajab riik aktiivset ja mõtlevat kodanikkonda.
Usun, et meie ühine huvi on hoida ja kasvatada Eesti riiki.


Avaldatud: 4.juuni 2009 Oma Saar

Teadlik poliitika kahjustamine

Suviselt soe ilm meelitas eile paljusid inimesi Stroomi randa. Ka mina võtsin kepid kätte ning asusin tavapäraselt pühapäevast trenniringi tegema.

Minu üllatus oli suur, et vastu kajas venekeelne lavaesitlus. Slaavi muusika kajas kogu selle aja julgelt ja minu jaoks provotseerivalt. Ringi siblisid lastevankrid ja jalgrattad roheliste Keskerakonna õhupallidega. Omakorda sellele sõitsid erakondalsed kolme kaupa segway'ga (vt. pilti sellest riistapuust), millele olid kleebitud plakatid "Eesti vajab muutust".

Minu hinnangul kisub Keskerakond mõnuga alla poliitika mainet. Nende eesmärk on mõtlevate inimeste hing täis ajada, mille tagajärjel nad loobuvad valima minemast. Nende hääletajad on pensionärid, kes vanast harjumusest nagunii valimiskaste külastavad. Ning neile vanast harjumusest selline poliitiline propaganda sobib. (Loomulikult on erandeid!) Kindlasti on see ka eelmäng vene valijatele, kes sel korral suurt valida ei saa, kuid sügisel on venekeelsete valijate osatähtsus märgatavalt suurem. Seepärast Stroomi rannas mitte riigikeele harrastamine nii menukalt läkski.

Paraku nähtu ei piirne Keskerakonna "vaimukustega". Eile nägin Rocca al Mare kaubanduskeskuse parklas reklaami linnaosavanema Vassiljeviga. Teemaks oli Haabersti. Poolteist nädalat tagasi tuli postkasti abilinnapea Boroditši kiri, kus loetletakse erinevate teejuppide remontiminekud ja nende maksumused. Siiani sellist kirja tulnud pole, kuigi teejupikesi siin ja seal on korrigeeritud. Need sammud on mõeldud lisaks eurovalimistele ikka sügistesteks kohalikeks valimisteks. Tõsi, Tallinna teederaha on napp ja linnapropaganda enneolematu õilmistemine vähendab seda veelgi.

Ollakse väljas telkidega, kus range pilgu all kutsutakse inimesi e-hääletama. Siiani tõestas valimiskomisjon, et e-hääletamised on turvalised. Keskerakond nimelt otsib paanikanuppu, et lörtsida innovaatiline idee. Seadusekuulekus on Keskerakonna meelest pigem naljanumber kui tavapärane käitumisviis, mida pidasid iseenesestmõistetavaks Locke, Mill kui teisted poliitfilosoofid.

Savisaar lisab pingeid edevusega, pannes naerusuiselt kaamera enda töötuppa. Tule taevas appi!

Eks näiteid oleks loendada veel ja veel. Olen mures. Pooldan terve poliitilise kultuuri kujunemist. Kuid sellised julmad ja südametud piiri peal katsetamised võivad esile kutsuda suuremaid tagajärgi. Esiteks kasvab karistamatuse tunne. Jah, neid saadab teatud pahameelepomin, kuid midagi enamat millegipärast ei juhtu.

Teiseks võivad teised erakonnad samadest tegusviisidest indu saada ning järgmisel korral sama teha. Kuid nii peletatakse inimesi valimistelt eemale.

Kutsun kõiki üles kainele meelele. Kindlasti tuleb minna valima ja anda hinnang sellisele käitumisele.

Rahvaliit koalitsioonipartneriks?!

Üsna pikalt oodatud mullistused koalitsioonis on alanud. Ja minu hinnangul mitte õigel ajal ega õiges suunas. Tuletagem meelde, et eesmärk on esitada tuleva nädala neljapäeva hommikul riigikogule järjekordne negatiivne lisaeelarve.

Jah, sotsidega on keeruline olnud. Ei ole neil ühist maailmavaadet Reformierakonna (RE) ja Isamaa ja Res Publica Liiduga. Puudub selge liider, kellega lõplikke läbirääkimisi pidada. Lisaks on sotside tõsiseltvõetavusele hävitavalt mõjunud rahandusminister Padari astumine eurokampaaniasse. Mõistlik samm oleks olnud sotsidel euronimekirjade esitamise ajal ise minister välja vahetada.

Padari nõrkus on olnud jõuetus tegeleda rahandusministeeriumi kui ka eelarveläbirääkimistega. Viimaseks pole jõudu olnud ka peaministril, mis on Eesti riigi arengule mõeldes päris nukker fakt. Padar pole suutnud valitsusele isegi esitada riigieelarve strateegia 2009-2011 projekti, mille peaks vastu võtma juba käesoleva kuu lõpul!?

Peaministri nõrkus ja sotside jäikus on kihelema pannud RE poliitikud, kes püüavad halvaksläinud toormest söödavat toitu teha. Rahvaliidu (RL) kutsumine koalitsioonipartneriks on kas lühinägelik või täiesti läbi mõtlemata samm.

Põhjus on väga lihtne. RL maine viimasest koalitsioonist Keskerakonna ja RE-ga on saanud hävitava löögi. Erinevad skandaalid Reiljani ja Tuiksoo ümber on kahandanud nende maine niivõrd madalale, et küsitluste järgi pole RL riigikokku juba ammu asja.

Samas on RL trumbiks kohalikud omavalitsused. Seal on neil üsna tugev positsioon, mis on saavutatud just riigis võimu juures olles erinevate rahade ja muude hüvede suunamisega kohalikele liidritele. Kaasates RL enne kohalikke valimisi koalitsiooni annab see vanale korruptsioonihõngulisele tegevusele uue hoo. Kohalike liidrite poputamine riigi rahaga jätkuks. Sellel ei tohi lasta juhtuda.

RL on selles mõttes mugav koalitsiooni haarata, sest neil puudub ideoloogiline nägu. Nad sarnanevad liberaalidega, kes võimu nimel on võimelised tegema otsuseid, mis esindaksid mitte idoloogilisi, vaid grupihuve.

Mina kaaluksin partnerina Rohelisi. Nende poliitiline kogenematus paneb vast enam kukalt kratsima, kuid see on pigem voorus. Roheliste kogenematuse taltsutamine olgu peaministri peamine ülesanne. Kuid paraku on tunda, et tänane peaminister ei ole selleks valmis . Kahte asja korraga juhtida – riiki majandusraskustest välja ja Rohelisi – paistab olevat liig mis liig. Samas karakteriga peaministrile ei valmistaks see erilist peavalu.



*autor väljendab käesolevas kirjatükis tugevalt isiklikke seisukohti.

Sotside automaks hävitaks maaelu

Sotsiaaldemokraatlik erakond plaanib juba mõnda aega astuda samme kehtestamaks kohustuslikku automaksu. Äsja kinnitasid nad oma ideed AK-s (vt siit). Kuuldavasti oleks maks võrdne nii vanadele kui uutele autodele. Aastamaks oleks kuni 36 000 krooni (3000 krooni kuus!).

Sotside automaksuplaan mõjuks laastavalt maaelule. Sellel ei tohi lasta juhtuda. Põhjus on väga lihtne. Maainimestel pole alternatiivi oma autole. Toimiv transpordiühendus eksisteerib vaid suuremates linnades. Ilma radikaalse haldusreformita toimiva transpordiühenduse loomisega toime ei saadagi, sest väikevaldade konkurents on pimestav. Kuid lapsed on vaja koolitada ja erinevaid ameteid on vaja külastada. Poedki on maalt kadunud ning tarviliku saab muretseda vaid suurematest keskustest.

Lisaks tähendab sotside plaani teostumise korral ränkrasket maksukoormat. Inimesed maksavad juba keskmiselt sama suure summa liisingutele. Kehvad teeolud lammutanud aga viletsemaid autosid kiiresti.

Kui nii väga soovitakse autode omamisele teatud piirang peale panna, siis teen alternatiivse ettepaneku. Maksu võiks koguda linnas sõidu eest. Seda saab siiski koguda neis linnades, kus on toimiv alternatiiv ehk transpordiühendus on olemas (nt Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, jt.). Ja loomulikult eeldusena, et maksu eest suudetakse vastu pakkuda korras teid, linnaäärseid parklaid ning ühistransporti.

Kindlasti tuleb vaidlus selle üle, kas maks laekuks siis omavalitsusele või riigile. Kuid usun, et suudetakse leida kokkulepe. Näiteks kolme aasta jooksul laekuvad summad riigi kontole. Hiljem on eelisõigus maksu koguda juba omavalitsusel.

Sotsid, mõelge Eesti maaelule reaalse vaatega. Me ei saa kogu elanikkonda sunniviisiliselt koondada linnadesse. See hävitab meie vaimu kui elujõu.

Haridusreform: poisid gümnaasiumisse!

Kiidan endiselt minister Tõnis Lukase seaduseelnõu, mille eesmärk on korrastada gümnaasiumide võrgustik üle Eesti. Eesti elab igas valdkonnas üle võimete - ka hariduses. Selleks on reform hädavajalik.

Valgamaal on oluline otsus tehtud. Jäävad Otepää, Tõrva ja Valga gümnaasiumid, mis on alati maakonna tugikeskusteks olnud. Isiklikult oleksin isegi kaalunud kahe kooli allesjätmist, kuigi raske südamega.

Lisaks struktuurireformile on vaja läbi viia ka reform, mille tulemusena jõuaks ja lõpetaks gümnaasiumiastme enam poisse. Kampaania "Tagasi kooli" tagasisidemena väljastpoolt Tallinna tuli õnnetu pilt, kus ühe klassikomplekti peale on 2-3 poissi umbes 16-18 tüdruku kohta. Seda on häirivalt ja häbiväärselt vähe! Ja siit tekivad juba demograafilised probleemid.

Kui poisid ei jõua gümnaasiumideni, siis saavutame peagi olukorra, kus eesti rahva areng jääb seisma. Põhjus nö seltskondlik. Neiud pürgivad kõrgkoolidesse, lõpetades siirduvad karjääri tegema. Poisid... Kui on lootus lõpetada põhikool, siis heal juhul minnakse kutsekooli. Paraku on viimaste arengutase vahepealse unarussejätmisega kõvasti kannatanud. Ja tuleb tunnistada - mida aeg edasi, seda väiksem on võimalus elus edasi pürgida vaid põhikooli tasemega.

Tagajärjeks ongi see pilt, mida meile kollase ajakirjanduse vahendusel väga aktiivselt näidatakse - heal juhul karjeristist üksikemad, üksikud-lastetud karjäärinaised, uus noorte naiste ja keskealiste meeste peremudel. Põhjuseks on enamasti just see, et piisavalt võrdseid meessoost partnereid on omavanuliste hulgas vähe.

Pooldan Lukase mõttekäiku, et luua tuleb enam eraldi poiste ja tüdrukute klasse. Usun, et see on väike samm õiges suunas, soodustamaks noormeestel jõudmaks gümnaasiumiastmesse.

Parima tulemuse, minu hinnangul, saavutame väärtushinnangute suunamisel. Rahamaailm ega ka logardlus ei taga õnne. Õnne leiab igaüks ise ja see on võimalik saavutada läbi oma mõtte- ja oskustöö.

Pean silmas seda, et poiss saab suuresti meheks koos kaitseväeteenistuse läbimisega. Paraku erinevad uuringud näitavad, kuidas noored hoiduvad erinevate põhjustega koolidest. Üheks põhjuseks ongi logardlus, mis tihti viib halbade elukommete juurde.

Samuti loodetakse peale põhikooli saada kiiresti tööle. Kuid hairuduseta ei leita stabiilset ega tulutoovat tööotsa, mis samuti võib viia meie noored soovimatutele teeradadeni.

Kaks viimast näidet on pilt reaalsusest, mille märksõnaks on "viilimine". Viilimine on nõrkuse ja vastutustundetu käitumise väljund.

Poiste saamine gümnaasiumidesse loob eelduse elutervele ja arenevale Eestile! See peaks olema meie haidusreformi selge eesmärk.

Eesti meel ja mekk!

Eestlasi on ikka ja jälle kokku toonud üks eesmärk – rahva püsimajäämiseks tuleb üheskoos tegutseda. Viimaseks ehedamaks näiteks on Eesti taasiseseisvumise periood, mille ühispingutusi tullakse näiteks ikka ja jälle meenutama tantsu- ja laulupidudele.

Ajaga on kaasas käinud „eesti naise“ sümbol, kes sõdadevahelisel ajal on kasvatanud üles lapsed, harinud maad ning toidu laual hoidnud. Minu arust tähendab austus Eesti pereema vastu ka austust põlise Eesti toidu vastu.

Majandussurutise tingimustes tulevad taas päevakorda kõige tähtsamad väärtushinnangud. Me väljendame neid oma suhtumisega ümbritsevasse, eluhoiakute ning eeskujuga. Teadlik tarbimine ja säästlik eluviis on inimeste jaoks järjest olulisem. Sellepärast on aeg küsida: kas oleme teinud kõik selleks, et Eesti riik oleks jätkusuutlik ning edenev? Mida saaksime ise teha, et olukord muutuks paremaks?

Lihtne viis Eestile oma toetust avaldada on kodumaiste toodete tarbimine. Toiduainete tootmine on üks riigi kõige olulisem tööstusharu. Tarbides enam kohalikku toodangut toetatakse meie põlluharijaid ja loomakasvatajaid, tänu kellele elu maal kestab ja edeneb. Kasu saavad ka kohalikud omavalitsused, sest inimestel on tööd ja maksud tulevad kohalikku eelarvesse. See on panus meie ühisesse elu- ja ettevõtluskeskkonda.

Kindlasti pole Eesti inimene unustanud ise kasvatada kartulit, porgandit, peeti, tomatit ja kurki. Me ei pruugi imestada, kui paljud peagi juur- ja köögiviljade kasvatamise juurde tagasi pöörduvad. See on lausa tervitatav!

Kodumaise kauba eelis on värskus ning tervislikkus. Erinevad uuringud selgitavad, et meie elukohast kuni saja kilomeetri kaugusel kasvanud toiduaine tugevdab immuunsust. Samuti püsib kohalik kaup kauem värske. Tervislikkusele ja värskusele peame tähelepanu pöörama just lastele mõeldes.

Laste tervislike toitumisharjumuste kujundamine on oluline, sest terve ja tegus noor on meie tuleviku pant. Eesti riik rakendab koolipiima programmi, kus osalevate koolide arv on aasta-aastalt kasvanud ning jõudnud 80 protsendini maksimaalsest võimalikust sihtrühmast. Käesolevast sügisest tahame õpilaste jaoks käivitada ka puuviljaprogrammi, kus samuti eelistame just kodumaist toodangut.

Omapoolse panuse kodumaise toodangu tarbimise soodustamisse peab andma nii tootja kui töötleja. Aastatega on tarbija muutunud enam teadlikumaks ning nõudlikumaks. Tihti jäädakse hätta toiduohutuse ja kvaliteedi määramisel, sest tootepakendid ei anna soovitud teavet. Tarbija tahab, et tootekirjeldused oleksid esitatud suure ja selge kirjaga ning loomulikult – eesti keeles! Tahetakse teada, kust üks või teine tooraine pärineb. Ka saia- ja leivajahu puhul!

Omapoolse panuse saavad anda ka kaubandusketid ja teised müüjad, kes saaksid kodumaist kaupa paremini esile tõsta. Siin tuleb märkida, et hinnavõrdlused Eesti toodangu kahjuks on tihti tingitud sellest, et Eesti tootjate kaubamahud on väikesed ja sellest tulenevalt on heade lepingute saavutamine nende jaoks raskem. Aga ka nendele probleemidele on võimalik leevendust leida – tarbija teadlikuma valikuga, edasimüüja kannatlikkusega ja tootjate ühistegevuse arendamisega.

Lisaks toidule on võimalik kodumaiseid ettevõtteid toetada teistelgi viisidelt. Eesti on rikas kahe superhooaja poolest – päikesepaisteline suvi ja külm talv on fantastilised aastaajad, mil siinsamas Eestis puhata ning nautida loodust, mis kasvõi Euroopaski on haruldus. Ei pea alati kulutama suurt raha kaugelt elamuste leidmiseks. Neid leiab ka siin.

Kas teadsite, et meil toodetakse oma pesupulbrit ja pabersalvrätikut? Ausalt, mina ei teadnud. Nüüd tean ja poeriiulite vahel liikumine on muutunud palju teadlikumaks. Minu lemmikuks on lambavillast tehtud soojad toasussid, mis mu enda kootud villasokid on mõneks ajaks teisejärguliseks tõrjunud.

Järgigem üheskoos nii Eesti meelt kui mekki!

Avaldatud:

26.02.2009 Oma Saar

26.02.2009 Valgamaalane

26.02.2009 Koit

02.03.2009 Meie Maa

Vabariigi aastapäev perepäevaks!

Eesti Vabariigi aastapäev võiks olla traditsiooniline perepäev, mida tähistatakse samaväärselt kui sünnipäevi, jõule või aastavahetust. See oleks päev, mil tulevad kokku pereliikmed, sugulased ja tuttavad. Kostitatakse end hea ja paremaga ning tähistatakse iseseisvuse võitu. Paraku olen kuulnud vaid ühe pere traditsioonina pidada püha ja tähtsa päevana 24.veebruari, mil kõik on koos ja tehakse ühiseid tegemisi. Eranditeta.

Eelnevalt kirjeldatu nõuab teatud küpsust. Küpsust austada nii ennast, oma riiki kui ka olemasolevat vabadust.

Möödunud reedel pidas põllumajandminister Helir-Valdor Seeder ministeeriumirahvale kõne, kus kasutas järgnevaid fraase - "51 aastat vangistust" ja "inimesed nõuavad liiga vähe endalt ja liiga palju riigilt".

Jälgides poliitilist võitlust nii Riigikogus kui Tallinnas tunnen, et on hakatud saagima demokraatia alustalasid, mida seni on püütud visalt stabiliseerida. Probleem on, kuid otsest lahendust ei osata anda. Nii tekib surnud ring, millest väljatulek nõuaks tohutut raputust, kuid millal see juhtub – ei oska kuidagi ennustada.

Selge on see, et majandussurutise tingimustes on inimesed altimad uskuma erinevaid lootusi ja lubadusi, mis tegelikult täidavad propagandamasinat. See on ohtlik lõks, mis täidab väheste lühinägelikke erahuve. Hoidumaks lõksust, tuleb olla aktiivne ja tark valija.

Paraku näeme ka tahtlikku negatiivsete sõnumite surumist avalikkusele. Jääb mulje, nagu tahetaksegi, et inimesed hakkasid mässama. Taas äärmiselt ohtlik tegevus, mis arvatavasti kannab eesmärki, et saaks tõusta tugeva käega juht, kelle sihiks on võtta ainuvõim.

David Vseviov osutas väga õigesti, et majanduskriis pole pelgalt kriis majanduses, vaid väärtuste kriis. Rahamaailm on tõestanud, et tõusiklus ning ahnitsemine ajab pigem hauda kui tagab õnne. „Õnn ei ole rahas“ – oli ühe erakonna valimisloosung. Kuid kes siis oleks uskunud, et rahaõnn nii kiirelt pöördumas on.

Tegelikult on see raha näiline, sest inimesed elavad laenudes. Ja laenudega pole investeeritud teadmistesse ja uuenduslikkusesse vaid pigem tarbimisse. See on ohtlik väikeriigile, kus juba riik ise elab üle oma võimete ning ettevõtluskeskkond on hääbumas.

Jah, jagan ka mina seda mõtet, et riigilt nõutakse enam kui endalt. Kuid paraku riik mõtleva ja tegutseva rahvata pole riik, vaid on tühi kest, mis soodustab just erinevate lolluste teket.

Aga midagi on ju positiivset siin riigis ka. On eesti keel, mida peame hoidma ja arendama 21. sajandi kultuurkeelena.

On edukad sportlased, tänu kellele julgeme ja tahame lehvitada kõrgel imekaunist sini-must-valget riigilippu.

On tänavatel sõitmas ringi arvukad ja arvukad emad-isad lastevankritega, mis näitab, et meie rahvas püsib ja loodetavasti ka kasvab.

On oma ajalugu, mida enam ja julgemalt püütakse jäädvustada filmilintidele. See on äärmiselt tore ja vajalik.

On ilus loodus. Päris talv ning sellega kaasnevad suusamõnud.


Soovin kõigile tarkust, kannatlikkust ja aktiivsust, hoidmaks seda, mille eest on võidelnud enam kui 91 aastat tagasi meie esiisad ja –emad.

Perekeskset vabariigi aastapäeva!

Opositsioon kohtugu rahvaga!

Keskerakond ja Rahvaliit mõtlevad selgelt rahvast mööda. See on jube tõdemus, mis ilmselt paneb piinlikust tundma ka varem nende erakondade poolt valinud inimesed.

Inimesed helistavad ning väljendavad meedia kaudu arvamust, et valitsuse kärped igast valdkonnast on õigustatud. Inimesed on mõistvad ning mures. Tahetakse aidata kaasa olukorra parandamisele - kasvõi pöidlaid pihus hoidas ja lootes, et päris halvimast pääseksime.

Süüdistused Keskerakonna fraktsiooni esimehe suust on kohatud. "See valitsus küll nende kärbetega erilist tööd ja vaeva ei näinud. Väga lihtsalt - võtame kõigilt natuke", kõlas AK-le antud intervjuus. Hääles kõlas läbi tohutu pettumus ja kibestumine. Kurb. Samas saan kinnitada, et eelarvekärped ei tulnud lihtsalt.

Raske oli tõsiseltvõetavaid tegevusi teha, kui rahandusminister oli alustanud Euroopa Parlamendi valimiskampaaniaga. Õnneks minister tajus olukorra tõsidust. Peale neljapäevaõhtuseid otsuseid on tal aga oluline osa tööst veel ees - eelarvega seotud seadustesse muudatuste tegemine pole kergete ülesannete killast.

Aeg-ajalt tuleb signaale ka aktiivsematelt rahvaliitlastelt. Nemad kui väidetavad põllumajanduse asjatundjad peavad plaane. Plaanid on eeskätt provotseerivat tüüpi. Ollakse saadud inspiratsiooni Läti teisipäevasest demonstratsioonist, mida Eesti meedia kajastas kui show'd. Seal oli palju traktoreid, kirstud, verised koljud ning tagasiastunud põllumajandusminister. Paraku probleemide analüüsist jäi vajaka. Eestis see meetod ei toimiks.

Siit on ka üleskutse meediale. Hoiduge provokatsioonide võimendamisest. Keerulistel aegadel tuleks võimendada kokkuhoidmist, üksteise hoidmist ning süstida positiivseid emotsioone. Pole vaja lisapingeid ega depressiooni langevat rahvast. Meid on niigi vähe, et sellel juhtuda lasta.

Üleskutse - tarbi kodumaist!

Kutsun kõiki toetama kodumaist toodangut. See on vajalik, et

• kodumaised ettevõtted ei peaks koondama töötajaid;
• kodumaised kasvatajad (vili, loomad, tomat/kurk jne) ei peaks oma toodangut niisama ära andma, mis tähendaks nende pankrotti;
• kodumaiste töötlejate laod poleks kaupa tihkelt täis, mis takistab uute toodete tootmist;
• säiliks kodumaine põllumajandus;

• säiliks kodumaine mekk ja isu.

Teema on enam aktuaalne just majandussurutise tingimustes. Probleeme on piimasektoris (loe siit). Piimakarjade omanikud on keerulistes olukorras madalate kokkuostuhindade tõttu. Mureta ei ole teraviljakasvatajad, kes lisaks madalatele hindadele enam peavad võitlema ilmastikuoludega. Kerge pole ka juur- ja köögiviljakasvatajatel, kes saavad räsida kaubanduskettidelt.

Allpool toon välja erinevate tootjate nimed, mille toodangust miski võiks igapäevaselt meie toidulaual olla. Nimistu pole kindlasti lõplik. Iga tähelepanek on teretulnud ning sellest antagu teada kommentaari kaudu. Samuti pole ma vahet teinud, kas kõik ettevõtted on 100-protsendiliselt nii kodumaisel kapitalil kui toormel baseeruvad. Oluline on see, et firma asuks Eestis, sest nii osa toormest kui tööjõud tulevad siit.


Piimatooted:

• Nopri talumeierei
• Pajumäe talu (mahe-, kohupiima- ja jogurtitooted)
  
• 
• E-Piim
• AS Maag Piimatööstus - nt. Farmi kaubamärk
• Saaremaa Piimasööstus
• Valio
• Tere
• Balbiino
  

Pagaritooted:

• AS Hallik
• AS Leibur
• Eesti Pagar
• Kalev
• Vilma
  

Lihatooted:

• Lihameister
• Otepää Lihatööstus Edgar
• Nõo Lihatööstus
• Sigwar (Lääne- ja Ida-Virumaal)
• AS Maag Lihatööstus
• Rey As
  
• Vastse-Kuuste lihatööstus
  
• Rakvere Lihakombinaat

Muna:

• Tallegg (ka linnuliha)
  
• Linnu Talu
  

Köögi- ja juurviljad:

• Talu Kartul
• Sagro Food (pakendatud-keedetud peedid, kartulid, tomatid, kurgid suvel jne.)
  
• Grüne Fee (salatid, kurgid)
  
• Põltsamaa Felix
• Salvest
  

Kalatööstus:

• AS Viru Rand
• M.V Wool
  

Toetame kodumaist!

Tartu rahu ja mõtted piirilepingust

Tartu rahu sõlmiti 2.veebruaril 1920. aastal. Varsti on möödas 100. aastat sellest tähtsündmusest, mil saime öelda, et Eesti on lõpuks selgelt piiritletud territooriumiga iseseisev riik. Kuid kas 100. aastapäeval julgeme üksteisele otsa vaadata ning tõdeda, et oleme seisnud nende pingutuste eest, mille eest seis Jaan Poska?

Mind häirib see, et Eestil puudub riigipiir. Oleme väikeriik ning iga sümbol, tähis ja isik on tohutu väärtusega. Peame üle olema väikeriigi-kompleksidest ning võitlema täisväärtusliku vabariigi eest, nagu seda tegid meie vanaisad ja vana-vanaisad.

Jah, ma olen ka sama järeleandmatu kui Venemaa ja ütlen, et piirilepingul peab olema preambula, kus märgitakse just Tartu rahulepingu tingimusi, nagu nad allkirjastati just 1920. aastal.

Venemaa president Medevedev on näidanud, et ta jätkab Putini raudset poliitikat, mis tähendab nii otsest sõjapidamist (konflikt Georgiaga augustis 2008) kui ka infosõda (gaasisõda Ukrainaga detsembriw 2008 ja jaanuaris 2009) naabritega.

Mida siis teha? Jätkata võitlust, aga muidugi diplomaatilisel viisil. Pronkssõduri Tallinna kesklinnast ümberpaigutamine ja sellele järgnenud infosõda on näidanud, et Eesti valitsus suutis üldjoontes pädevalt tegutseda. Paraku valitseb pärast seda, kui Venemaa võttis omapoolse ratifitseerisotsuse tagasi, tohutu vaikus. President Ilves annab erinevalt tõlgendatavaid signaale preambula vajadusest. Samuti on Keskerakonna üksikud liikmed naernud Eesti preambula üle.

Ootan lähiaastatel tegutsemist Eesti seadusandja poolelt. Võib olla on soodus hetk just tulemas tänu majandussurutisele!?

Maxima pole ainus

Negatiivset mõju Eesti põllumajanduse jätkusuutlikkusele avaldab mitu tegurit. Üks tegur on kaubanduskettide ühepoolne tegevus (loe siit).

Kaubandusketid nagu Maxima, Rimi ja Selver on huvitatud kasumist. See tähendab minimaalse hinnaga toodete varumist ning märkimisväärse juurdehindlusega müümist. Juurdehindluse suuruse paneb paika tarbija ostujõulisus. Viimaste aastate suurem ostujõud on seadnud suured käärid poelettide ja tootjate kättesaadavate hindade vahel. Tootja müüb oma toodangu suurkettidele reeglina alla omahinna.

Selle peale võiks kosta, et kõik on läbirääkimiste tulemus. Kohtudes erinevate põllumajandussektori esindajatega, tõdetakse, et läbirääkimisruum on pea olematu. Ise saad otsustada vaid niipalju - kas müüd või jääb kaup seisma. Probleemi tingib suuresti ka Eesti turu väiksus.

Sama probleem on töötlevas toidutööstuses. Võtame piimatööstuse, milles viimasel ajal on palju kõneldud. Näiteks eelmise aasta lõpus andis Saaremaa piimatööstus Hiiu- ja Läänemaa piimatootjatele teada, et ühe liitri piima ostuhind on 2.50 miinus transporditasu. Hiidlane saab kätte ca 1.90. Tööstus põhjendas ühepoolset ning ultimatiivset hinnaalandust täitunud juustulaoga. Nimelt on kitsas Eesti turg ja vähenenud ostujõud jätnud juustu ladudesse seisma.

Piimatootja omahind algab 3.50-st. Farmeritel on valida, kas saada minimaalset hinda või kallata piim metsa alla. Viimast ei soovi keegi. Kuid mured on suured, sest alla omahinna ei suuda katta igapäevaseid kulutusi - personalikulud, VET jt. teenused, kohustused pankade ees. Samuti lükkuvad edasi investeerimisplaanid.

Millised oleksid lahendused? Riiklike ühtsete alghindade kehtestamine ei tule kõne alla. Kõne alla tuleks võrdne kohtlemine võrdse kvaliteediga toodetele, mida kuuldavasti ka üsna tihti eiratakse. Siin on oluline roll tootjate ja Konkurentsiameti koostööl.

Teine ja palju olulisem lahendus on tootjate ühinemine. Ehk siis ühistegevus. Eesti ettevõtlusmaastik on killustunud. Kõik konkureerivad kõigiga. Usaldamatus üksteise suhtes on nagu auasi. Selle tagajärjg on tohutu haavatavus, ebastabiilsus ning arenemisvõimetus.

Ühistegevuse eelduseks on tootmismahtude suurenemine, mis soodustab paindlikumaid läbirääkimisi hindade üle, kui mahtude tagamise kindlust. Lisaks saab ühistegevuse kaudu jagada tootmisetappe erinevate liikmete vahel. Samuti jaotub mõistuspärane tehnikate ja hoonete soetus- ning ehitamisvajadus.

Kui ühistegevuse tulemusena on suudetud Eesti turg nö vallutada ning võimu on isegi üle, siis tuleb minna väljapoole. Liikmeskonna vahel on hea jagada funktsioone ning leida erinevaid kontakte välisturgudele.


Ja eks lahendus on ka iga tarbija käes, kes võiks eelistada just kodumaiste tootjate kaupu.

Eesti maaelu ja põllumajanduse jaoks on väga tähtis ka haldusreformi toimumine. Kui seda lähiajal ära ei tehta, siis kaovad maalt ka ettevõtted, töökohad ja inimesed. Väiksed ja ebaefektiivsed vallavalitsused jäävad omamoodi sotsiaalabikeskusteks, mida riik kriisiajal üleval pidada ei suuda.

Lisaks tuleb hakata tegema eurorahadega reaalset regionaalpoliitikat iga ministeeriumi alt, mis tähendab kindlaksmääratud summade jaotamist just piirkondadesse, kus ei ole aktiivset majandustegevust. See on tulevikku vaatav samm, mida praktiseerivad Soome, Prantsusmaa, Saksamaa.

Aga viimastest mõtetest täpsemalt mõnel teisel korral.

Baltikumi julgeolekurisk - Läti

Pealkiri tundub veidi ülepaisutatuna, kuid sisu võib olla tõene. Nimelt on Balti riikide kõrval suur naaber Venemaa, kes annekteeris meid viiekümneks aastaks. 1991. aastatel lagunes Nõukogude Liit. Hiljem muutus tollane riigipea Gorbatšov antikangelaseks. Putini tulek presidendiks tuletas taas meelde Venemaa kunagist mõjuvõimu. Tihti oleme tunda saanud, et meid jälgitakse kõrgendatud valveolekus ning iga nõrk koht võidakse ära kasutada.

Rahutused ning rahulolematus valitsuse vastu Lätis on kindlasti teritanud ka tolle suure naaberriigi meeli. Rahutuste puhul ei ole täheldatud, et need oleksid toimunud Kremli otsesel juhendamise, mis juhtus küll Eestis aprillis 2007. Kuid see ei tähenda, et Venemaa antud segadust Balti riikide vastu ära ei kasuta.

Läti teeb Baltikumi nõrgaks esiteks juba oma geograafilise asendi tõttu. Asetudes Eesti ja Leedu vahel lõikaks ta oma untsuminekud korrald meid ühendusest demokraatliku maismaaga üldse ära. Minus ei tekita kindlust Soome, sest tihti on ajalugu näidanud soomlaste arusaamatut koosmeelt Venemaa võimudega.

Teisalt erineb Läti poliitiliste parteide toetusmehhanism. Eestis on juba ammu mõistetud, et ilma riikliku toetuseta läheksid erakonnad päris hukka ja korrumpeeruksid kaelani. Tõsi, kindlasti on leitud ja leitakse viise, kuidas lisaraha kasutusele tuua, kuid need vajavad tõestamist, mis juba ongi proovile pannud Eesti õigussüsteemi.

Lätis riigi poolt erakondadele raha ei eraldata. See võimaldab ettevõtjatel mõjutada erinevaid otsuseid, mis järgivad kellegi erahuve ega pruugi vastata riigi pikaajalistele huvidele. Korruptsioonitajumise indeksit mõõdab Transparency International. 2008. aastal on Läti koht 180 riigi seas 52 (5 punkti). Eesti asetseb oluliselt paremal 27. kohal (6,6 punkti).

Minul on veendumus, et pealinna rahvuslik kooslus peab olema tasakaalus. Seda just seetõttu, et kogu poliitiline otsustamine toimub pealinnas. Lisaks on ärieliit koondunud pealinna. Läti pealinna Riia kodulehelt

näeme, et suurim rahvusgrupp on venelased (vt joonist).

Läti on läbi viinud lätikeelse hariduse viimise kõikidesse koolidesse, mis venekeelset elanikkonda eriti ei rõõmustanud. Seda on näha Eestiski. Arvatavasti muutub see põlvkonna või paari jooksul. Senikaua on aga Riia rahvuslik koosseis Venemaa poolt kergesti ära kasutatav.

Nüüd nõrgendab riike, aga Lätit eriti, majanduslik ja poliitiline madalseis. Läti on juba pöördunud IMF-i poole abirahade saamiseks.

Poliitiliselt valitseb Lätis tohutu usaldamatus erakondade vastu. Anvar Samost (Välismääraja, 18.01.2008) tutvustas hiljutist arvamusuuringut, kus populaarseima erakonna (opositsioonis olev Vene partei) toetus on 11%. Meil on paremuselt neljas erakond sama toetusprotsendiga. See näitab võimu ja rahva suurt veelahet, mis viibki inimesed tihti mõtlematutele tegudele. Olgu selleks korduvad meeleavaldused või kergeusklike inimeste populismipüünisesse langemine, mis omakorda õõnestab riigi turvalisust.

Venemaa jaoks võib majanduslik ebastabiilsus Lätis plussiks tulla, kuid eks neil endalgi on probleeme. Poeletid tühjenevad. Süveneb tohutu erinevus suurlinnade eliidi ja muu elanikkonna elujärje vahel. Siiski oskab Venemaa tähelepanu siseprobleemidelt kõrvale juhtida ning oma mõjuvõimu avaldada, kasutades selleks poliitilist usaldamatust Lätis. Vene erakondade populaarsus Lätis ongi üks kindel otsekontakt Kremliga.

Läti nõrkusperiood ei tähenda, et me peaksime seda lihtsalt pealt vaatama. Peaksime tähelepanelikult jälgima Läti poliitikat ning vajadusel nende eest seisma koostöös Leeduga, et hoida Baltikumi stabiilsust ja vajadusel iseseisvust. Teiseks, kui naaberriigi valitsuserakonnad meie kogemusi kuulda tahaksid, siis meie seadusandlusest oleks nii mõndagi üle võtta. Selle kogemuse jagamise tahe peab meil olema.

Läti, Leedu.... Järgmisena Eesti?

Sündmused Lätis ja täna ka Leedus ei anna kindlustunnet, et Eesti jääks analoogsetest rahutustest eemale. Need sündmused iseenesest panid reaalselt tunnetama, mis maailmas tegelikult toimub. Rahutusi saame hakata nägema televiisori kaudu igast maailmanurgast. See on justkui paratamatu maailmse majanduskriisi tingimustes. Samas on analoogseid sündmusi võimalik vältida, kui on olemas tahe ja usk endasse.

Mis võiksid olla need argumendid, mis põhjustaksid Eestis erinevaid miitingud?

• Ahvatlus tekitada segadust või õigemini matkida naaberriikides toimunut. Eriti äärmuslike liikumiste ja miks mitte suure naaberriigi poolt, kel hammas verel 1991. aastast.
  


• Inimesed on järjest enam stressis. Negatiivsed sõnumid majanduskriisist süvendavad hirmu ja isegi paanikat. Tõsi, reaalsust ei tohi varjata, kuid vaja on anda ka lahendusi - sõnumeid, mida hakatakse tegema, et olukorda stabiliseerida.


• Valimised on alanud. Propagandamasin Keskerakonna poolt avaldub tänavaplakatitel. Nende eesmärk on inimestele iga päev meelde tuletada, et majandus on põhjas ja kogu elu on kihvas. Pole ime, kui nad koondavad nii omad inimesed ja protestivalmis venekeelsed Toompeale kutsuvad. See oleks tõeliselt kurb areng, ikka rahva segadusse ajamiseks.

• Tõsine usaldamatus valitsuse vastu. Seda meil minu meelest eriti tugevalt
  tunda ei ole. Tõsi, kulude kokkuhoidu on venitatud mitmete reformide mittetegemise näol - sotsiaalvaldkond, haldusterritoriaalne reform, kogu haridussüsteemi ümberkorraldamine, ametite ja allasutuste kokkulöömine, transpordikorralduse sihipärasemaks ja efektiivsemaks tegemine jne.

• Rahulolematus oma eluga. Ise nagu ei oska midagi ette võtta ja abi oodatakse eeskätt riigilt.

Kõige enam loodan, et Eestis kogunema ei hakata. Peamine põhjus on see, et need miitingud ja rahutused ei aitaks millelegi positiivsele kaasa. Pigem tekitab lisakulutusi, kisub alla Eesti mainet.

Valitsuskoalitsiooni vahetumine lahendust ei too. Üheks kinnitavaks faktiks on just see populismimasin, mis on näha meie tänavate reklaampostidel. Teine põhjus on see, et opositsioon jagaks raha laiali erinevate sotsiaaltoetustena, mis tähendaks, et riigi rahakott oleks momendiga sõelapõhi. Tuletan meelde, et juba täna ca 50% eelarvest läheb sotsiaalvaldkonda.

Riik vajab hoopis ettepanekuid, kuidas kulusid kärpida ning probleem lahendada. Riik vajab enam mõistmist ja kaasatöötamist. Teeme kõik selle nimel, et asjad hulluks ei lähe.

Kas mõistuse reform või õru-joru?

Valgamaa omavalitsuste üks suuremaid võimalikke vabatahtlikke ühinemisi kukkus paar päeva enne aastavahetust läbi. See oli üsna ootamatu.

Läbikukkumist põhjendati avalikkuse ees ebapiisava rahaga, mis on vaja ühinemiskuludeks. Nädal aega hiljem tegi reportaaži ka ETV. Seal esitletud Õru valla seisukoht, et ühinemine jääb ühinemisuuringuks puuduva raha taha, on pälvinud rahvasuus „õru-joru“ nimetuse. Tahtmata küll kedagi solvata, arvan, et kriitilise meelega tuleks meenutada üht tarkust: ei saa santi sundida, kui sant ei taha kõndida!

Õru vald on üks 35-st omavalitsusest Eestis, kus on alla tuhande elaniku. See peaks olema just see vald, kel on ühinemisest kõige enam võita. Uurisin valla arengukava 2008-2015. Kavast on näha, et rahavoogude jagamisel pole eriti mõeldud, kas väikevallal on mõttekas üht või teist kulutust teha. Kui see selgus saabuks, siis ühinemist ei oleks võimalik takistada. Õru-jorust saab järeldada, et rahaga peideti nii tahte puudumist kui ka kartust poliitiliste positsioonide kaotamise pärast.

Taustaks veel niipalju, et Õru vallas on 502 elanikku. Jagada on seitse vallavalikogu kohta, millele viimastel valimistel kandideeris kaksteist inimest. Valimisõiguslikest täitis oma kohuse 44% kodanikest, mis on neliteist protsenti vähem kui sellest eelneval korral. Järeldada saame seda, et on loobutud nii kandideerimast kui valimast, sest muutustesse ei usuta.

Sukeldumata pikemalt ühinemisprobleemidele, tuleb tunnistada, et vabatahtlikud ühinemised Eestile edu ei too. On küll näiteid riikidest, kus ühinemine on jagatud administratiivse ja vabatatliku meetodi vahel. Meil tuleb viimane kui õru-joru tõttu mittetoimiv välistada.

Riigikontrolör Mihkel Oviir on märkinud, et Eestis pole toimunud „mõtlemise reformi“. Seetõttu on riik mandumas.

Elame selgelt üle oma võimete. Käes on lõivude maksmise tund. Usun, et kohalike omavalitsuste eelarvetesse jõuab majanduslikult napp seis teravalt sügisel, kui tuleb hakata kinnitama tuleva aasta tulusid ja kulusid.

Kurb on tõdeda, et kui haldusreform lähiajal ei toimu, siis esmalt hääbub maaelu. Majandussurutise tingimustes otsib elujõulisem osa elanikest tee linna, kus peaks olema enam töövõimalusi. Väikesed, ressursivaesed omavalitsused ei suuda tagada elementaarsel tasemel teenuste kättesaadavust, luua motiveerivat ettevõtluskeskkonda, mille kaudu paraneks inimeste elujärg.

Omavalitsuste liigrohkus tekitab takistusi tõsiseltvõetavate partnerlussuhete loomisel. Pean eeskätt silmas suhtlemist riigi ja omavalitsuste vahel. Otsigem paralleele kasvõi rahvusvahelistest organisatsioonidest, kus on palju liikmeid ja kohmakas otsustusmehhanism. Aga süsteemi toimimiseks on vaja selgust.

Eesti riigil oleks lihtne kokku kutsuda 20-30 enam-vähem võrdset partnerit, kellega tulevikku arutada. Omavalitsusliidud pole täitnud oma ootusi. Konkreetsete partneritega on võimalik leida lahendusi ettevõtluskeskkonna elavdamiseks, töötada välja maaelu programm, mis tasakaalustaks regionaalset arengut. Ka ressursse saaks nii jagada võrdsemalt ning kaalutletumalt. Täna on omavalitsuste ja riigi ühise mõttekoja ellutoomine võimatu. Mis on kurb, sest nii puudub riigil otsene side kohaliku tasandiga ning viimasel puudub otsene võimalus panustada riigi juhtimisse.

Rõhutan, et mõtlemise reform ei puuduta vaid omavalitsuste arvu. See on reform, mis peab üle vaatama haridus- ja sotsiaalvõrgustiku kui transpordikorralduse konkurentsi- ning dubleerimisprobleemid.

Valgamaa taaskordne läbikukkunud vabatahtlik haldusreform on ehe näide võimetusest hoida inimesi maal. Täna sellest aru ei saada. Aga ülehomme on taipamiseks liiga hilja. Nüüd jääb tulevikku vaatavatel omavalitsustel teha see väike koostööakt, mis avaldaks agressiivset survet valitsuskoalitsioonile administratiivse haldusreformi teostamiseks. Ja seda kasvõi eelseisvateks valimisteks.

Aasta 2009 - täis valikuid

Alanud aasta on igaühe jaoks tähtis - nii igale poliitikule kui tavakodanikule, isegi neile keda poliitika üldse ei huvita. Teades eelseisvaid sündmusi, siis paraku kaotajateks jäävadki need, kelle ükskõiksus poliitika vastu jätab pigem koju telekat vahtima kui tegutsema. Aga võimalikest valikutest lähemalt.

Eesti valikud.
Esmatähtis on tagada valitsuse mõistlik töövõime. Tänase seisu järgi vajaks valitsus remonti - kui mitte isikute, siis vähemalt ideede tasandil. Valikuid on mitmeid. Kõiki paraku üheaegselt täita ei saa, kui olemasolevat valitsust tahta püsima jätta. Alternatiivi eriti pole. Kujutage ette, kui valitsuses oleks taas Keskerakond. Kogu riigikassa koos reservidega saaks kiiremas korras otsa, sest olemasoleva natukese eest ostetakse jälle kokku mõned ettevõtted ning raha jagatakse populisminaudinguga laiali.

Millised need valitsusremondi valikud oleksid? Suuresti oleneb peaministrist, kuidas ta suudab end kurssi viia ning aru saada toimuvast. Ilma selleta ei purjeta Eesti enam kaugele. See on ohtlik.

Teine valik on sotsiaalvaldkonnas. Majandussurutise tingimustes on vaja kindlakäelist juhti ning selgroogu, kes on võimeline vastu võtma otsuseid, mis pole just kõige populaarsemad, kuid samas aitab ära hoida hullemast (sama käitumist ootaks ka peaministrilt).

Ning kolmas valik on minu hinnangul seotud integratsiooni ja rahvastikupoliitikaga. Majandusraskustega pingestuvad riikide ja üldse rahvastevahelised suhted. Need on olnud alati omavahel seotud - nagu sajandeid, nii ka nüüd. Viimasel ajal on toimunud kummalisi arenguid - integratsiooni on püütud läbi viia tänaval rippuvate kirjude reklaampostidega kuni venemeelse telekanali PBK palkamiseni. Ei tehta vahet, mis on avalik sektor ja mis on erasektor, millised on meetodite ja valikute erinevused. Ning tegu on inimeste ja nende väärtushinnangutega, mitte hambapastakarpidega. Integratsioon on sisulisem, pikaajalisem kui ka laiahaardelisem tegevus.

Reaalsed valikud tuleb teha kogunisti kaks korda - nii erakondadel kui valijatel. Nimelt, 7.juunil toimuvad Euroopa Parlamendi valimised ja 18.oktoobril kohalike omavalitsuste valimised. Erakondadel on vastutus just selles osas, et kandideerima volitataks inimesi, kes reaalselt suudavad ja tahavad valijate ees kohustusi võtta. Nende renomee peab olema puhas. See on ka võimalus uute poliitikasse tulijate jaoks. Eesti vajab muutsi ja muutused inimeste osas on selle osa.

Valimistel osalemise puhul tuleb rõhutada just iga kodaniku osatähtsust. Valimistest oasvõtt nii kandidaadi ja veel enam valijana näitab suhtumist riiki. Teisalt tuleb olla äärmiselt ettevaatlik erinevate propagandanippide ja kerglaste lubaduste ees. Majandussurustis võib neid kergesti esile kutsuda.

Eesti vajab selgeid muutusi edasiminekuks. Viimaste aastate jooksul pole avalikus sektoris toimunud midagi, mis leevendaks väikeriigi ülepingutatud eluviisi. Eesti elab selgelt üle oma võimete. Meil on liiga palju dubleerivaid ameteid, liiga palju omavalitsus ja isegi koole. Samuti on transpordikorraldus pigem omavalitsuste vahelise konkureerimise küsimus, mis alati ei pea silmas inimeste huve.

Valitsuse 2009. aasta üheks peamiseks ülesandeks peab olema ettevalmistuste tegemine haldus-, transpordikorraldus- ja haridusreformiks. Reformid pole päevapealt tehtavad, vaid vajavad uuringuid, inimeste reaalsete vajaduste ja võimaluste mõõtmist. Lisaks tuleks leida lahendusi vabanevatele hoonetele kui inimestele. Viimastele tuleb panna pearõhk, eriti tänastes majandusraskustes.

Riigiga koostöös tuleb igaühel mõelda Eesti rahva püsimajäämisele. Allpool esitlen statistikat (www.stat.ee), mis näitab, et 2008. aasta teisel poolel on elussündide kasv võrreldes eelmiste kahe aastaga taandunud. See on ohtlik märk, mis ei tohiks jätkuda. Mingil määral naiste töötaolek oleks võimalus tegeleda just ema-ametiga. Seega, miks mitte siis töö otsimise asemel sünnitada ja kasvatada lapsi. Kuid eelnevalt kirjeldatu puhul on oluline, et riik ei taanduks olemasolevatest soodsutustest lastele ja nooretele peredele.

SÜNDIDE ESIALGSED REGISTREERIMISANDMED*
	Jaan	Veebr	Märts	Aprill	Mai	Juuni
2006	1147	1053	1359	1179	1357	1302
2007	1295	1143	1286	1285	1381	1330
2008	1493	1244	1282	1376	1359	1400

			Juuli	Aug	Sept	Okt	Nov	Dets
		2006	1335	1343	1229	1275	1158	1082
		2007	1494	1446	1240	1435	1231	1175
		2008	1508	1372	1425	1305	1133	..
* Andmed sisaldavad kuu jooksul Eesti perekonnaseisuasutustes registreeritud sünde. Sünniakt koostatakse ühe kuu jooksul lapse sündimise päevast.

Laste sünnitamine on üks pool, teine pool on järelkasvu kasvatamine ja harimine. Seega, väga oluline märksõna on hariduse kvaliteet. Haridust tuleb saada vastavalt oma võimekusele. Samas ei saa pea ees hüpata vette, kus paari tõmbe järel kaob jaks. See tähendab, et kutsehariduse kvaliteet ja maine tuleb enne saavutada kui sulgeda noorte tee praeguse alternatiivi - kõrghariduse suunas. Kui tekib selline auk, siis näeme lisaks rohketele töötutele ka rohkeid hariduse kui ametita noori.

2008. aastal sai riik hakkama 90. aastapäeva tähistamisega. See oli märk tõusvast rahvuslusest. Kõneleb positiivsest rahvuslusest, mis tähendab ajaloo tundmist, eestlasena olemise tunnetamist ning kõige jagamist noortele. Suur roll rahvusluse kasvatamisel on koolidel, aga ka perekondadel.


Rahvusvaheliste suhete valikud.
Oluline roll on endiselt USA-l kui Venemaal, seda nii omavahelistes suhetes kui ka ülejäänud maailma mõjutamisel. Huvitav on jälgida, kuidas suudavad need kaks suurriiki hoida sisepoliitikat kui -majandust stabiilsena. Kuuldavasti on Venemaa poeriiulid juba tühjenemas. Kui piirid oleksid lahti ja Venemaa riigipeade otsused mitte nii valivad, siis on põhjust arvata, et Eesti tootjatel kui ärimeestel on ühel hetkel sinna asja ja päris edukatel eesmärkidel.

Ka energiaallikate osas on tähelepanu suunatud Venemaale. Viimaste nädalate sõnelused ning aktsiion Ukrainaga ei tekita just kindlustunnet. Siin on läbinähtav Venemaa soov saavutada kontrolli teiste üle. Nii see kui Nord Stream'i projekt tekitab minus pigem tahtmise pidada tõsist debatti tuumaenergia teemal.

Georgia vastu suunatud sõda peab meid kõiki ettevaatlikuks tegema. Ma ei unustaks spkulatsioone, et järgmisena tahetakse vallutada Ukraina, seejärel Baltikum. Ebakindlust jaotab ka Iisreal, kes juba aastaid koostöös USA-ga on hoidnud end tippklassis relvade ja luure osas. Kindlasti lisab ärevust Aafrika manner, kus nälg on peamiseks konfliktiallikaks olnud ka kaasajal.


Minu sissekandest järeldub, et aasta 2009 saab olema otsustava tähtsusega. Jah, arvan, et see on veel määravama tähtsusega kui oli 2008. aasta.